Liane Pintsaar: juba tüdrukuna tahtsin väga võita

Kolmikhüppes Euroopa juunioride meistriks kroonitud Liane Pintsaar tunnistab, et pärast elu suurvõitu püsisid emotsioonid kaua laes.

Hel­le­nur­mest pä­rit 19-aas­ta­ne neiu ja­lu­tas pä­rast Ser­biast No­vi Sa­dist meist­ri­tiit­li­ga ko­ju tu­le­kut kõigi­le vas­tu ava­la nae­ra­tu­se­ga, võidurõõm püsis kaua hin­ges.

„En­ne se­da suurt võitu olin just­kui ei­kee­gi,” lau­sus end ju­ba paar aas­tat ta­ga­si an­de­ka ker­gejõus­tik­la­se­na näi­da­nud Pint­saar.

Võist­lus­test, millest koos Lia­ne­ga osa võtsi­me, ei mee­nu, et ta oleks mi­da­gi kol­mikhüppest rää­ki­nud.

••Miks just kol­mikhüpe?

Te­ge­li­kult hak­ka­sin kol­mikhüpet har­ju­ta­ma ju­ba mi­tu aas­tat ta­ga­si El­vas eel­mi­se tree­ne­ri Mar­git Aid­la käe all. Ja ju­ba siis läks häs­ti. Mul­le meel­di­vad nii kau­gus- kui ka kol­mikhüpe, jooks­mi­ne mul­le ei meel­di, hei­ted ja vis­ked po­le ka eri­ti head.

••Sul­le meel­di­vad nii kau­gus- kui ka kol­mikhüpe. Kumb on siis­ki süda­melä­he­da­sem?

Kau­gu­ses on põhimõtte­li­selt nii, et lä­hed ja hüppad. Kol­mik on teh­ni­li­selt kee­ru­li­sem, tu­leb te­ha mi­tu hüpet, mis kõik nõua­vad kes­ken­du­mist. Aga mui­du­gi meel­di­vad mõle­mad alad, kol­mik ehk pi­sut roh­kem. Nuk­ker ai­nult, et sel alal on vä­he võist­le­jaid.

•• Miks läk­sid Tar­tu Ka­le­vis­se?

Tu­lin pä­rast ühek­san­da klas­si lõpe­ta­mist El­vast Tar­tus­se Ki­vi­lin­na gümnaa­siu­mis­se ja seetõttu ei saa­nud enam ko­du­lin­nas tren­nis käia. Tar­tus­se ko­li­des mõtle­sin ko­he, et lä­hen Me­his ja Kers­ti Vi­ru tree­nin­gu­le. Tei­si tree­ne­reid eri­ti ei tead­nud, kuid Vi­ru­dest olin kuul­nud, et nad on head tree­ne­rid. Kai­re Lei­bak (kol­mikhüppe Ees­ti re­kor­di 14.43 oma­nik – toim) on ka nen­de õpi­la­ne. Mi­da­gi tõmbas sin­na.

•• Kui­das suh­tus su pe­re Tar­tus­se ko­li­mis­se?

Ema oli al­gu­ses küll pi­sut nuk­ker, sest ko­li­mi­ne tä­hen­das ju se­da, et ma ei ol­nud enam eri­ti pal­ju ko­dus. Kuid nüüd ole­me har­ju­nud, näe­me pä­ris tih­ti, hul­lu po­le mi­da­gi. Nad on mi­nu üle uh­ked ja õnne­li­kud. EM-võist­lus­te eel­sel ööl ei saa­nud nad üld­se ma­ga­da, võist­lus­te ajal tok­si­sid ar­vu­til muud­kui ref­res­h’i, et nä­ha, kas olen ju­ba hüpa­nud ja kas ehk mu tu­le­mus on muut­nud. Vend ei suut­nud üld­se pai­gal ol­la, muud­kui jook­sis rin­gi ja oli pa­bi­nas.

•• Sa spor­did suu­re õhi­na­ga. Kas sul on ku­na­gi tek­ki­nud tun­net, et enam ei ta­ha tren­ni min­na ja ai­tab küll?

Tal­vi­ti on pä­ris mi­tu kor­da nii. Pi­de­vad tree­nin­gud muu­tu­vad ma­sen­da­vaks, va­hel pead sun­di­ma en­nast tren­ni mi­ne­ma. Aga ras­ke pe­riood lä­heb üle, tu­le­vad head võist­lu­sed ja tu­le­mu­sed. Siis oled oma pin­gu­tu­se­ga ra­hul.

•• Vaa­da­tes su võist­lu­si võib öel­da, et vii­ma­sed kat­sed ko­he is­tu­vad sul­le! Kui­das hin­dad võist­lusnär­vi?

Ma ei tea, miks vii­ma­sed kat­sed tu­le­vad kõige pa­re­mi­ni väl­ja. Võist­lusnärv on hea, üri­tan mit­te üle mõel­da, sest tean, mi­da see kaa­sa toob – iga­ta­hes mit­te mi­da­gi head. Ar­van, et suu­dan en­nast vii­mas­tel kat­se­tel kok­ku võtta. Esi­me­sed kat­sed teen ta­va­li­selt mõtte­ga, et mind oo­tab ees pikk võist­lus, ses­tap on­gi esi­me­ne hüpe roh­kem just­kui proo­vi­kat­se. Te­ge­li­kult tu­leb ava­kat­sel hea tu­le­mus kir­ja saa­da! Pean se­da kõike veel õppi­ma ja har­ju­ta­ma.

•• Tun­dub, et sport on su elu la­hu­ta­ma­tu osa. On see nii?

Au­salt öel­des ei ku­ju­ta elu spor­di­ta et­te. Näi­teks se­da, et järs­ku lõpe­tak­sin tree­ni­mi­se ja võist­le­mi­se. Koos sel­le­ga kaoks ilm­selt ka tüki­ke mi­nust. Ma ei os­kaks mi­da­gi eda­si te­ha. Pä­rast EM-i võit­mist olid emot­sioo­nid kaua laes. Kui tu­le­mu­sed pa­ra­ne­vad ja mind min­gi vi­gas­tus ma­ha ei nii­da, unis­tan ik­ka tipp-sport­la­se karjää­rist.

•• Kui­das oled ra­hul tree­ne­ri­te Me­his ja Kers­ti Vi­ru­ga?

Olen nen­de­ga äär­mi­selt ra­hul. Saa­me vä­ga häs­ti lä­bi ning seetõttu lä­hen tren­ni ik­ka hea mee­le­ga. Nad on vä­ga pühen­du­nud ja tea­vad, mi­da tee­vad, ja tee­vad se­da häs­ti.

•• Kui­das jäid ra­hu­le EM-il esi­ko­ha ta­ga­nud hüppe­ga 13.89?

Pä­ris ra­hu­le ei jää­nud. Mul­le tea­ta­ti pä­rast võist­lust, et võiduhüppe ajal pu­hus vas­tu­tuul üks mee­ter se­kun­dis. Eel­mis­tel kat­se­tel tund­sin vas­tu­tuult, vii­ma­sel olin nii vä­si­nud, mõtle­sin vaid sel­lest, et teen oma hüppe. Võib ise­gi öel­da, et olin ker­gelt tran­si­sei­sun­dis. Hil­jem nä­gin vi­deolt – tei­ne hüpe oli küllalt­ki lühi­ke, se­da oleks saa­nud ve­ni­ta­da. Kat­se pol­nud kau­gelt­ki ideaal­ne. Kuid tree­ne­rid olid vä­ga ra­hul.

•• On üpris­ki ta­vapä­ra­ne, et an­de­kad sport­la­sed sir­gu­vad edu­ka­te sport­las­te pe­rest. Kui­das on si­nu­ga lood?

Mul on kaks noo­re­mat ven­da. 15-aas­ta­ne Kris­to te­ge­leb sa­mu­ti ker­gejõus­ti­ku­ga, ku­na­gi har­ras­tas las­ke­suu­sa­ta­mist. Tei­ne vend, 12-aas­ta­ne Pee­ter käib rah­va­tant­surühmas ja te­ge­leb las­ke­suu­sa­ta­mi­se­ga.

Mu va­ne­mad, Es­ta ja Kal­le, ei ole spor­di­ga eri­ti seo­tud ol­nud. Ema on eri­ti spor­di­kau­ge. Kuid nad mõis­ta­vad mind ja mi­nu spor­diar­mas­tust.

Ju­ba väi­ke­se tüdru­ku­na olin võidu­hi­mu­li­ne. Ro­ni­sin naab­ri­las­te­ga võidu puu­de ot­sa ja kor­ral­da­si­me jook­suvõist­lu­si. Mul­le meel­dis võita. Meel­dib siia­ni. Olen spor­dis ju­ba väik­sest pea­le sees ol­nud.

Eluloolist

Liane Pintsaar
kergejõustiklane

Sündinud: 17. märtsil 1990. aastal

Saavutused: kolmikhüppes juunioride Euroopa meister, nii kaugus- kui ka kolmikhüppes Eesti meister (2009)

Areng kolmik- ja kaugushüppes: 2006 – 11.47, 2007 – 12.78 ja 5.86, 2008 – 13.00 ja 5.99, 2009 – 13.89 ja 6.39

Treenerid: Mehis ja Kersti Viru

Klubi: Tartu Kalev

Haridus: lõpetas Tartu Kivilinna gümnaasiumi


Arvamus

Kaire Leibak
kergejõustiklane

Liane Pintsaar on järjekindel: ta ei anna alla ega vingu raskel hetkel. Kui on võistlus, teeb oma töö ära, ning tihti teeb seda hästi. Hindan tema juures just seda, et ta suudab vaikides ebaõnnestumisi kannatada. Olen emotsionaalsem, võtan teda eeskujuks. Tavaelus on Liane veidike aeglasema iseloomuga, seetõttu ongi naljakas, et ta suudab spordis särtsakust näidata.