Mammutkoolidest ja torukoolidest
Mulle tundub, et otsitakse patuoinast, kelle kaela saaks mugavalt ajada õpilaste hulga vähenemisest või ajakohaste õppemeetodite ja otsustamisjulguse puudumisest tulenevad probleemid.
600 õpilasega mammutiks?
Alustaksin ilmeka näitega, milleks on Edgar Savisaare kõne IV omavalitsuse foorumil Tallinnas. Puhtaid gümnaasiumeid nimetas ta seal järjekindlalt mammutkoolideks, halvustav termin „õppekombinaat” leidis koha ka omavalitsusfoorumi avalduses. Samamoodi sildistab Tallinna abilinnapea Kaia Jäppinen veel olemata koolireformi tulemusena tekkivaid gümnaasiume „õppekombinaatideks” (Kesk-nädal, 14.04.). Mõlemad väljendid vihjavad negatiivselt kooli suurusele, ometi piisab puhaste gümnaasiumide suuruse teadasaamiseks elementaarsest arvutusoskusest: nelja paralleeliga gümnaasiumis õpib maksimaalse täitumise korral 432, viie paralleeli puhul 540 ja kuue paralleeli puhul 648 õpilast. Eestis on väga palju koole, kus õpib tunduvalt rohkem õpilasi. Ma pole kuulnud, et needsamad inimesed nimetaksid rohkem kui 1000 õpilasega Gustav Adolfi gümnaasiumi või 750 õpilasega Tallinna prantsuse lütseumi mammut- või kombinaatkooliks.
Iga terav reaktsioon tekitab omakorda vastureaktsiooni. Kui puhtaid gümnaasiume hakatakse nimetama mammutkoolideks, siis on ülimalt tõenäoline, et vaidlustuhinas hakkavad puhta gümnaasiumi pooldajad nimetama 1–12-klassilisi koole torukoolideks. Selline nimetus annab karikatuurse pildi koolist, kuhu õpilased erilist valikut ega otsustusvõimalusi pakkumata ühest otsast sisse lastakse ja teisest välja tõmmatakse. Küllap sobitatakse siia veel viide ajaloole, et täistsükliga koolitüüp pärineb Nõukogude perioodist ja on mujal maailmas suhteliselt tundmatu.
Kui kirjeldatud sildistamine (mammutkool versus torukool) toimub kummagi koolitüübi võimalustest rääkiva diskussiooni alguses, pole sel teemal tõenäoliselt üleüldse enam mõtet tõsiselt rääkida. Pärast halvustavaid üldistusi sisaldavate nimetustega alustamist võib arutelus selguda vaid parem demagoog, mitte probleemide lahendus.
Kui otsida levinumaid lähteargumente diskussioonist, kas meie koolisüsteem vajab olulisi muutusi, siis ühele poole jäävad need, kes kinnitavad, et Eesti praegune haridusmudel toimib hästi ja olulisi muutusi pole vaja. Kinnituseks tuuakse sageli suhteliselt head tulemused PISA testis või siis meie õpilaste edukus rahvusvahelistel olümpiaadidel ja konkurssidel. Vastaspool on kinnitanud, et rahulolu süsteemiga on ilmselgelt liialdatud, näiteks on toodud hiljutine inimarengu aruanne, mille järgi Eesti õpilaste vastumeelne kooli suhtumine torkab kogu Euroopas silma.
Kirjeldatud taustalt arutelud sageli algavad ja järgmiseks nimetatakse tihti õpilaste arvu vähenemist, järgneva kümmekonna aasta jooksul toimub see eelkõige gümnaasiumiastmes. Selles situatsioonis on küsitud ka põhikooli ja gümnaasiumi koos või eraldi jätkamise kohta. Mõni aeg tagasi sai selgeks, et põhikooli ja gümnaasiumi seaduse tasandil neid koolitüüpe ei lahutata. Konkreetne otsus koos selle plusside ja miinuste vaagimisega jääb nüüd lahendamiseks kohaliku omavalitsuse tasandile. Tean, et tõsiselt on puhaste gümnaasiumide idee olnud üleval Viljandis, Pärnus, Tartus ja Türil. Haridusmaastiku arengu maakonna või linna tasandil veelkordne läbiarutamine on kindlasti mõttekas, peaasi, et arutelusid juba eos hüüdlausetega ei summutataks.
Tugevus seisneb süsteemis
Koolivõrgu diskussioonis olen kuulnud paljudes eri variantides väidet, et Hugo Treffneri gümnaasium on erand, mille tugevus seisneb asukohas ja õpilaste valikus. Pisut üle kümneaastase selles koolis õpetamise kogemusega näen ma asja teisiti: HTG peamine tugevus seisneb süs-teemis ja seda realiseerivates inimestes.
Toogem siin näiteks hästi välja arendatud õppesuunad, millele saavad toetuda õpilased, kes tahavad arendada end mingis aines päris tipptasemele. Teisalt on tugevuseks ka eri õppesuundade vaheline loov pinge, mis võimaldab õpilastel tundma õppida ka teistsuguse rõhuasetusega õppesuunda kuuluvat vaimsust. Ka õpetajale on mitmekesine ja arendav kohtuda reaal-, loodus- või humanitaarsuunda kuuluvate õpilastega. Eri õppesuundadesse kuuluvate klasside lähenemine ainele pakub sageli meeldivaid üllatusi ja mõttearendusi, mis õpikeskkonda rikastavad.
Mitme paralleeliga puhtas gümnaasiumis on loomulik ka valikainete rohkus, mis võimaldab õpilasel avastada endas talle veel seni tundmatuid kalduvusi ja andeid ning rahuldab õpilaste spetsiifilisi huvisid. Lisaks kasvatab kogu perioodiliste arvestustega õppesüsteem õpilases vastutust oma arengu eest.
Teisalt tuleb kindlasti rõhutada ka kooli vastutust kord vastuvõetud õpilaste edasijõudmise eest. On loodud abistavad kursused põhiainetes mahajääjatele või nendele, kelle põhikooli teadmised mõnes aines olid mingil põhjusel lünklikud. Raskustesse sattunutel on võimalus saada individuaalne õppekava. Nõrgematega tegelemine ei välista tööd tippudega.
Usun, et üsna samasuguseid positiivseid hinnanguid võib kirjutada ka 12-klassilise täistsükliga gümnaasiumi kohta. Järgmiseks sammuks olekski nende kahe koolitüübi kõrvutamine ja realiseerimisvõimaluste vaagimine igas konkreetses paigas. Küll aga ei tahaks, et hüüdlausete tagajärjel suunduks kriitika puhta gümnaasiumi kui koolitüübi vastu. Puhas gümnaasium on väga tõsiseltvõetav koolitüüp, pigem tundub imelik, et Eestis on selle koolitüübi potentsiaali nii vähe kasutatud.
