Kaasasündinud kuulmispuudel on õigeaegse ja asjakohase sekkumiseta negatiivne mõju nii kõne arengule, suhtlemis- ja kirjaoskusele, akadeemilisele edukusele kui ka elukvaliteedile. Varase avastamise ja sekkumisega saab neid negatiivseid mõjusid tunduvalt vähendada.

Kuulmispuuet esineb Eestis oluliselt rohkem kui Lääne-Euroopas: meil on lapseea kuulmispuude esinemissagedus 1000 lapse kohta 1,7 juhtu ja kaasasündinud kuulmispuude esinemissagedus 1,5 juhtu. Euroopas on keskmine näit vaid 1:1000. Eestis diagnoositakse kuulmislangus keskmiselt 15–16 lapsel aastas. Üheksandaks eluaastaks on kuulmislanguse sagedus juba kaks juhtu 1000 lapse kohta, sest lisanduvad omandatud, progresseerunud ja sündroomidega seotud kuulmislangused.

Suure esinemissageduse taustal on kurb tõdeda, et veel uue aastatuhande algusaastatel oli Eestis kuulmispuude diagnoosimise keskmine iga lubamatult kõrge – 47 kuud (ligi neli aastat). Kuuldeaparaadid said lapsed alles keskmiselt 57. elukuul, s.t alles ligi viieaastaselt. Et kuulmislangus on nähtamatu, peitub selles ka hilise diagnoosimise põhjus. Kui laps areneb muidu eakohaselt ning peres pole kuulmiskahjustust kellelgi esinenud, ei osata kuulmisprobleeme sageli ka kahtlustada. Statistika põhjal sünnib 90 protsenti kuulmiskahjustusega lastest kuuljate vanemate peredes. 60 protsendil juhtudest on tegemist geneetilise kuulmislangusega, mille sagedasim põhjus on geenimutatsioon. Tegemist on autosoom-retsessiivselt päranduva geenimutatsiooniga, mille esinemissageduse suhe on Eestis 1 : 22 – see on suurem kui Lääne-Euroopas tervikuna. Lõuna-Euroopas on vastav suhe 1 : 35, Põhja-Euroopas 1 : 79.

2004. aastal käivitas Eesti haigekassa koostöös TÜK kõr-vakliinikuga arenenud Lääne-Euroopa riikide eeskujul vastsündinute kuulmisuuringute programmi. TÜ kliinikumi katseprojektis osales 2004. aastal 516 last, järgnevatel aastatel laienes sõeluuring enamikku sünnitushaiglatesse. 2009. aastal uuriti juba peaaegu 14 000 vastsündinut. Aparatuur ja väljaõppinud personal puudub vaid väiksemates sünnitushaiglates (Rapla ja Hiiumaa), mistõttu kõiki vastsündinuid veel ei uurita.

Sõeluuringu senised tulemused on rõõmustavad – 2008. aastal oli keskmise ja raske kuulmislanguse avastamise keskmine iga langenud juba viiendale ning kuulmise korrigeerimine kuuldeaparaatidega üheksandale elukuule.

Mis on kuulmise sõeluuring?

Kuulmise sõeluuring võimaldab avastada lapsed, kelle paremini kuulva kõrva keskmine kuulmislävi sagedustel 0,5, 1, 2 ja 4 kHz on 40 dB või halvem. Seega selgitab uuring peale kurtuse all kannatavate laste välja ka need lapsed, kelle kuulmislangus on väiksem.

Kõigile vastsündinutele tehakse sünnitushaiglates oto-akustiliste emissioonide (OAE) uuring. Erikoolitusega meditsiiniõde või ämmaemand paneb lapse kuulmekäiku väikese pehme otsaku, mille kaudu saadetakse kõrva spetsiifilised helisignaalid. Paar minutit kestev uuring ei põhjusta titale ebameeldivust ega ole valus. Sisekõrva jõudvad helid panevad liikuma välised karvarakud (kuulmislanguse korral on nende hulk vähenenud, kurtuse korral peaaegu puuduvad). Selle tulemusel tekib kaja, mille registreerib ülitundlik mikrofon. Selliseid signaale kutsutaksegi otoakustilisteks emissioonideks. Aparatuur kalkuleerib, kas tagasi peegeldunud kaja on piisavalt intensiivne, ja annab vastuse, kas laps läbis katse või mitte. Mitteläbimise põhjusi on erinevaid ja alati ei tähenda see veel püsivat kuulmiskahjustust. Just esimestel elupäevadel tehtud uuring võib sageli anda ka väärtulemuse.

Juhul kui uuring jäi sünnitushaiglas tegemata, peab perearst värsketele lapsevanematele meelde tuletama kuulmisuuringu tegemise vajadust kolme kuu vanusel.

Esimest uuringut mitteläbinud vastsündinud kutsutakse ühe kuu vanuselt teisele OAE uuringule. Neile, kes ei läbi ka teist uuringut, sooritatakse ajutüve kutsepotentsiaalide uuring (ABR), kus akustilise stimulatsiooni ajal mõõdetakse ajutüvelt saabuvaid elektrilisi vastussignaale. Seda uuringut tehakse kolmandal elukuul Ida-Tallinna keskhaiglas või TÜK kõrvakliinikus. Kui kõik kolm uuringut viitavad kuulmislanguse kahtlusele, lisandub täpsem diagnoosimine TÜK kõrvakliinikus. Kõrvakliinik korraldab ka lastevanemate nõustamist ja abivahendite sobitamist. Raske ja sügava kuulmislanguse puhul on moodsaim abivahend sisekõrva implantaat, kergema kuulmislanguse korral saab laps kuuldeaparaadi.

Abi kuulmislanguse korral

Esmane kuulmise korrigeerimise võimalus on kuuldeaparaatide sobitamine vastavalt kuulmislanguse tasemele. Ka sügava kuulmiskahjustusega lapsed saavad esmalt mõlemasse kõrva kuuldeaparaadi, sest üldjuhul toimub sisekõrva implantatsioon alates 12. elukuust. Või-malikult varajane akustilise stimulatsiooni alustamine aitab kaasa kiiremale kuulma hakkamisele ja kõne arengule pärast implantatsiooni.

Sisekõrva implantaat on keerukas kõrgtehnoloogiline abivahend, mis võimaldab väikelapseeas implantaadi saanud kurtidel õppida kuulama ja rääkima. Samuti loob see võimalused hariduse omandamiseks tavakoolis. Implantaadisüsteem koosneb pähe opereeritavast implantaadist ja kehavälisest, enamasti kõrva taga kantavast kõneprotsessorist. Implantaadisüsteem maksab umbes 300 000 krooni, selle eest maksab haigekassa.

Luukuulmisimplantaadid

Osa lapsi sünnib näo-koljuluude anomaaliaga, kus arenguhäire tagajärjel pole moodustunud väliskõrva ja/või keskkõrva. Enamasti on neil lastel aga täiesti normaalselt funktsioneeriv sisekõrv. Helide juhtesüsteemi (välis- ja keskkõrv) puudulikkuse tõttu esineb neil kuulmislangust, mida ei saa korrigeerida ka kuuldeaparaatidega. Operatsiooni käigus implanteeritakse koljuluusse titaankruvi, millega ühendatakse hiljem heliprotsessor. Spetsiifiliselt töödeldud helid edastatakse vibratsioonidena läbi luu otse luus paiknevasse sisekõrva. Alates 2009. aastast saab vajaduse korral ka Eesti patsientidele luukuulmisimplantatsiooni teha. Luukuulmis-implantaat on vajalik neile, kellel on kaasasündinud väliskõrva või -kuulmekäigu puudumine. Luukuulmisimplantaate paigaldab Ida-Tallinna keskhaigla. 2009. aastal said luukuulmis-implantaadi esimesed kuus Eesti patsienti.

Kõik võimalused olemas

Tänapäeval on kõik võimalused kuulmispuudega laste aitamiseks. Juhul kui sünnitusmajas vastsündinu mõlemat kõrva ei uuritud, ei tohi jätta kontrollile tulemata. Diagnoosi ja vajaliku abi hilinemise korral läheb mööda väga oluline aeg kuulmise ja kõnetaju arengus.

Kui laps läbib uuringu, aga mingil hetkel tundub, et ta siiski ei reageeri helidele väga hästi, tema kõne areng on liiga aeglane, ta tahab televiisori häält kõvemaks jne, tuleks pöörduda kõrvaarsti poole, hoolimata sellest, et lapsele tehti sünnitusmajas kuulmisuuring. Vahel võib kuulmislangus olla ka omandatud või süveneda.

Umbes iga tuhandes laps sünnib kurdina

• Sisekõrva implantaadid leidsid maailmas laiemat kasutust 1990-ndatel. Maailmas on ligi 250 000 sisekõrva implantaadiga inimest.

• Suund on võetud bilateraalsele implantatsioonile (implantaat mõlemas kõrvas), mis on paljudes riikides juba tavapärane (Taani, Norra, Belgia, Suurbritannia jt).

• Maailmas on sisekõrva implantaat siiratud ka neljakuusele. Esimesed Eesti patsiendid said sisekõrva implantaadid 2000. aasta aprillis.

• Praegu on meil sisekõrva implantaadi kasutajaid 96, neist 80 on selle saanud vanuses 13 kuud kuni 18 aastat.

• Noorim patsient on Eestis olnud 13-kuune.

• Alates kuulmisuuringu käivitamisest on tehtud uuring umbes 57 000 lapsele, kuulmislanguse diagnoos on pandud neist 67-le (1:850).

• Sisekõrva implantaadi on kokku saanud 14 sõeluuringu käigus avastatud kurti last.

• Kooliealistest implantaati kandvatest lastest õpib kaks kolmandikku tavakoolis.

• Meie tavakoolides õpib üle 60 kurdi lapse, koos väiksema kuulmislangusega lastega on neid umbes 400.

• 15. aprillil tähistati Tartus konverentsiga kümne aasta möödumist implantatsioonide tegemise algusest Eestis.