Kuid juba kümme minutit pärast suurkogu kohkun ma küsimuse ees: aga mis sellest etendusest siis muutub? Kurat, isegi see väike viha parteilise ülekohtu vastu, mis minus enne pulbitses, oli kadunud. Oot-oot, tuleb välja, et käisin hoopis püha piksevarda juures ennast maandamas? Oma poliitfrustratsiooni välja elamas? Ma ei tahtnud ju seda.

Ei, ma tahtsin hoopis suurkogult välja astuda veel tugevamini kokkusurutud rusikaga, täis soovi samast õhtust asuda seda väikest ühiskonda positiivsemaks muutma. Miks mitte ka ühtsemaks muutma.

„Minust ei sõltu ju midagi”

Hoolimata väga vingest sõust ja superosatäitmistest, meenutas kogu üritus järjekordset „sirbilugejate klaaspärlimängu” teemal: oi kui pahad on parteilased. Aga on suur võimalus, et selle intellektuaalse lävepaku taha see mäng ka jääb. Priit Hõbemägi arvas Kuku raadio „Keskpäevatunnis”, et üritusel on tohutu mõju ühiskonnale. Unusta ära, Priit. See üritus ei mõjuta mitte midagi ja jääbki vaid teatriks. Kahjuks. Kõik jääb endiseks, kuni me ise ei hakka väikestest sammudest peale ümbritsevat muutma. Kas tõesti arvad sa, Priit, et pärast seda etendust hakkab parteisõdur oma arvamust väljendama või lihtne kodanik ei kasuta enam väljendit „minust ei sõltu ju midagi”?

Aga ma ei kavatse viriseda, vaid soovin hoopis idealistlikult kutsuda kõiki üles tänasest muutusi tegema. Alustame väikestest sammudest. Kodanikena, üksikisikutena. Kõik, ka need, kes Ühtse Eesti suurkogul ei viibinud.

Lubage mul endal ots lahti teha ja avaldada arvamust asjas, mida olen poolteist aastat vaikides pealt vaadanud. Minu naaberküla Leesi elab juba pikemat aega Kuusalu vallavolikogu liikme Sulev Valdmaa poliitterrori all. Inimene, kes peaks olema rahvale eeskujuks ja lahendama probleeme külades, hoopis tekitab neid. Nii on suutnud mainitud isik juba poolteist aastat pidurdada küla puurkaevu renoveerimist.* Küla aktiivsed kodanikud on kirjutanud rahataotlused Leaderi programmi ja saanud positiivse otsuse. Kaevu kasutus on avaliku kasutuse lepingutega kaetud. Vaja oleks ainult kätte saada 10% osalus, mille Kuusalu vald on oma eelarvesse pannud ja neile lubanud.

Aga seda raha ei saa. Küüniliseks teeb loo asjaolu, et isegi sümpaatne ja tegus vallavanem on küla aktivistidele tunnistanud, et Valdmaa käitub ülekohtuselt, aga temale vastuhakkamine ehk siis eelarves oleva sihtotstarbelise raha eraldamine oleks talle (vallavanemale) poliitiline enesetapp.

Aga, Urmas, lõhu see ahel ja vabasta ennast valimisnimekirja painetest, diilidest  ja parteilistest eelistustest ning tee otsuseid oma mõistuse ja südametunnistuse järgi. Ja rahvas hakkab sind veelgi rohkem armastama! Ma tean, et osav poliittehnoloog Valdmaa kasutab nüüd kõiki vahendeid minu laimamiseks ja muul viisil mu tegevuse takistamiseks, aga olen rahul, sest suutsin minna appi sinna, kus toimus poliitiline ülekohus, ja kui ma nii jätkan, siis ei pea enam endale karjuma: „Mine p****e, Artur Talvik!” Nii nagu karjus seda Ühtse Eesti suurkogul endale oma ühiskondlike tegematajätmiste pärast Andres Mähar.

Ma tean, et eelmise jutu peale teatab Keskerakond, et õige jutt Talvikul, sest Valdmaa on ju IRL-ist. Aga ka nemad peavad pettuma, sest mind ei ole kerge hanitada kaagutama teljele „Savisaar või Laar või Ansip on loll”. Sest ma ei ole parteilane, vaid kodanik, kel on selge arusaamine, kuidas asjad võiksid paremini olla.

Ühtse Eesti suurkogul kutsuti meid vabanema pärisorjaks olemisest. Nõus. Aga kuidas? Ma ikka imestan, miks Eestis välistatakse demokraatia olulised väljendusvormid – streigid või meeleavaldused. Ja pärisorjad kuuletuvad ega lähe streikima, vaid lasevad endast lihtsalt üle sõita.

Miks näiteks arstid ei streigi, et haiglate juhtimine oleks apoliitiline? Kujutage ette, et arstid tuleksid enne valimisi tänavale plakatitega: „Vabastage meie haiglate nõukogud parteibroileritest. Nõuame sõltumatuid haiglajuhte!” Ahjaa, mingi seadus ei luba ju esmatähtsates valdkondades töötavatel inimestel streikida. Kuidas selline seadus küll läbi sai minna? Aga mõtleks tänasest nii: arstid, võim on teie käes, tehke midagi.

Olen ise käitunud pärisorjana

Õpetajad, teid on nöögitud terve iseseisvusaja. Te saate närust palka, kuigi teist sõltub väga palju. Miks te ei seisa enda eest?  Kui te enda eest ei seisa, siis ei hakka enda eest seisma ka õpilased, kellest te kodanikke kasvatate. Te olete võimas jõud. Näidake eeskuju.

Meenub, et mind kutsuti kord ühe õpilaste kõnevõistluse žürii liikmeks. Kuulasin kõnesid, kus sõnaosavad noored rääkisid abstraktsest riigist, mille nimel peab midagi tegema, ja kuidas riik peab siis ka kõige eest hoolitsema. Pärast võistlust läksin lavale ja avaldasin oma pahameelt, et noored ei rääkinud, kuidas nemad ju ongi see riik. Enam mind kõnevõistluste žüriidesse kutsutud pole, aga ühe osalenud lapse vanema kaudu sain teada, et laps kurtis kodus, et oleks pidanud ikka julgem olema ja võistlusel oma mõtteid väljendama. Äkki ta järgmine kord on julgem. Õpetajad, laske vabal vaimul kasvada!

Ja ajakirjandus. Hõbemägi, nõua juba tänasest, et su aja-kirjanikud tegeleksid uuriva ajakirjandusega, mitte labase ärapanemisega. Ajakirjandusel on suur võim. Liigagi suur. Kasutatagu seda siis ühtse Eesti eest.

Mis ma räägin siin õpetajatest, arstidest ja ajakirjanikest! Filmitegijana olen käitunud samasuguse pärisorjana, kui Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu politiseeriti. EFSA oli kaua vastu pidanud apoliitilise, aga tõhusa nõukoguga, kuni saabus respublikaanlik reha ja muutis kõik riigieelarvest raha saavate sihtasutuste nõukogud poliitiliseks. Ja me ei hakanud vastu. Kuradi pärisorjad olime!

Mul on kõrini polariseerunud Eestist. Ma tahan mitme-külgset ühtset Eestit. Sellist, kus valitseb kodanikujulgus ja arvamuste rohkus. Kus oleks lahe elada! Saagem siis koos vabaks, nagu Ühtse Eesti suurkogul soovitati.

* Sulev Valdmaa ütles Eesti Päevalehe toimetusele selgituseks, et ta ei pidurda puurkaevu renoveerimist, küll aga ei usalda ta renoveerimisplaani taga seisvat külaseltsi, kelle paberimajandus pole korras ja kes pressib inimestelt raha välja.