Analüüs: Sotsid tahavad parlamendis 20 kohta ja Jüri Pihlist lahti saada
Sotsiaaldemokraatide otsus kutsuda sügisel kokku erakonna üldkogu, mis võib tähendada parteis võimuvahetust, on ühelt poolt üllatav, teiselt poolt mitte. Nimelt on erakonnas üsna palju neid, kes kahtlevad Jüri Pihli võimes viia erakond edukalt parlamenti ja saada rohkem kohti kui praeguses koosseisus. Seni on sotsidel kümme kohta. Eesmärgina, kui kõik hammasrattad ühilduvad ja on õigesti määritud, räägitakse partei siseringis kuni 20 kohast.
Erakonna praeguse esimehega ei olda siseringis rahul. Jüri Pihli puudustena mainitakse eelkõige, et ta on koostööaldis Keskerakonnaga. Pihli jätkamisel kardetakse, et erakond peab valimiste eel olema valmis (a) kas looma Keskerakonnaga liidu või (b) selgelt minema oma teed, et hiljem oleks võimalik parlamendis heita kokku ükskõik kellega. Kuid Pihli praegune positsioon ühe teise erakonna esimehe alluvana soodustab eelkõige esimest arengut. Ka on Pihlil raske välja tulla uue ja üllatava imagoga. Sellest ka paljude sotside soov vahetada erakonna esimeest.
Sotside peamine häda läbi ajaloo on olnud, et keegi justkui ei taha olla erakonna juht. Just seetõttu imporditi erakonda Jüri Pihl ja loodeti, et muidu väga autokraatliku juhtimisstiiliga mees hakkab järgima erakonnas otsustamise demokraatlikke kombeid. Kuid võta näpust – vana luurajat nii lihtsalt ei muuda. Samal ajal on selge, et Pihl ei loobu oma positsioonist nii lihtsalt. Tema võimet ohjeldada ka kõige ägedamaid vaenlasi näitab pealekaebuse skandaalist peaaegu plekita väljumine, kui sotsid ei suutnud, ehkki paljud seda soovisid, Pihli partei esimehe kohalt tagandada. Meenutame, et Jüri Pihl esitas kapole kaebuse, tema enda sõnul kahtluse, et Andrus Ansip, Rein Lang ja Urmas Paet tegelevad Eesti riigile kahjuliku tegevusega. Ometi väljuti hiljem erakonna juhatuse koosolekusaalist Pihli juhtimisel ja Indrek Saar, keda juba tollal uue esimehena nähti, jäi oma aseesimehe toolile edasi.
Pihli iseloomustab jõulise, kavala ja informeeritud juhi imago. Mistõttu on tal ka parteis selgelt oma toetajaskond nende hulgas, kes pooldavad kõva käe poliitikat. Ta on võimeline rusikaga lauale lööma, et mis te must arvate… ja vastuseks on vaikus. Omamoodi huvitav saab olema liituvate rahvaliitlaste meelsus, kes tõenäoliselt pigem on Pihli vastu kui poolt, sest seljataga terendavad Villu Reiljani erakonna juhtimisvõtted.
Luuraja jäi jänni
Teine küsimus on sotsidel läbi ajaloo olnud oma rindejoone kirjeldamine – mille eest võideldakse. Kui neid juhtis Toomas Hendrik Ilves, siis oli tegemist nn valge laeva efektiga, et tuleb mees üle mere ja päästab erakonna. See toimis. Ivari Padar oli oma muheda olekuga põllumees, kes rahvale meeldis ja lõpuks Euroo-passe „asumisele” saadeti. Pihl oli/on luuraja, kes oleks võinud üle mängida kelle iganes – Ansipi, Savisaare, Laari, kuid jäi millegipärast hätta. Sotsid saadeti Toompealt all-linna ja Pihlist sai aselinnapea. Selle imagoga on raske sotsidel edasi minna.
Sotside lahkumine valitsusest tundub nüüd raske veana – oli võimalus ennast pildil hoida, kuid sellest loobuti. Ja tegelikult kaotas seeläbi kõige rohkem just Pihl, kes oleks võinud rahulikult valitsuses siseministri positsioonil istudes ka erakonnale kasu lõigata.
Sotsiaaldemokraatide hulgas on väga palju neid, kes soovivad kursimuutust või pigem – kursi taasleidmist, sest praegune esimees nende hinnangul ühelgi kursil ei purjeta ja rooliratas on ühe teise inimese käes.
Sotside esimehe kandidaatidena on ennast lubanud üles seda Indrek Saar ja Sven Mikser. Mõlemad noored võimekad mehed. Vaatleme neid nüüd kahest aspektist – uus imago, mida on neil parteile anda ja missugused nad paistaks peaministri toolil istuvana.
Saar või Mikser?
Indrek Saar, teatriinimene, on kindlasti pehmemate väärtuste kandja, kel on võimed inimesi juhtida (ja mis tähtis – loomeinimesi juhtida, andes inimestele erinevad rollid), kuid tema puuduseks tuleb lugeda tundmatust. Ta tõusis Eesti inimeste ette eelkõige Rahvaliiduga liitumise ajal. Hoolimata sellest, et liitumine ebaõnnestus, on sotsid sellest protsessist väljunud võitjana. Võit on seda suurem, mida rohkem rahaliitlasi sotsidega ühineb.
Kui õnnestub veel kaaperdada kolm-neli piirkondlikku Rahvaliidu organisatsiooni, hakkavad sotside väljavaated aina paremaks muutuma. See näitab, et Saarel on olemas juhi jaoks vajalikud veenmisvõime ja poliitiline kavalus. Kõrvaldada niiviisi oma rivaal, on väljapaistev. Saare peamine probleem on senine tundmatu mehe kuvand. Ta pole kandnud vastutust valitsuses. Ja tal puudub ka mõne valdkonna teadja imago, millele annaks müüri laduda. Kasvamisruumi on küllaga.
Sven Mikser on intellektuaal, välispoliitika absoluutne tippanalüütik, kuid kuiv. Ja teadmata on tema võimed sotsiaalvaldkonnas, millest ilmselt saab sotside tulevaste valimiste lipukiri. Selles vallas oleks vaja talle külge pookida Nestori, Kreitzbergi ja Lauristini oksad. Siseringis on toetus Mikserile juba praegu üsna tugev. Mikseri eelisteks on ka kogemus valitsuses, kuid selgelt on puudujääke rahvamehe kuvandi saavutamisel. Sotsidel on seda aga vaja, kui nad soovivad oma sotsiaal-, töö-, tervise- ja inimeste eest hoolitsemise kuvandit tugevdada ja kasvatada. Ja Mikser tundub olevat sellest liigist, „kes tegelikult ei tahagi partei esimeheks”, vaid „on sellega nõus, kui valitakse”. See ei ole võitja mentaliteet. Parema meelega läheks Mikser kohe NATO-t juhtima…
Ja lõpuks – Pihl, Saar ja Mikser – kes oleks neist parim peaminister?
