— Sealsed muusikud on ikka väga head. Vähemalt need, kellega ma seekord kokku puutusin. Saal oli hea akustikaga, rahvas oli kohal ja plaksutas hoolega. Pärast läksime kenasse restorani.

— Mis festival on õigupoolest New Paths in Music?

— Nad ise kutsuvad seda miskipärast festivaliks. Tegelikult on tegemist ainult ühe kontserdiga. Igal aastal keskendutakse ühele teemale. Seekord oli selleks endiste NL-i riikide uus muusika. Peale Eesti olid esindatud Leedu, Valgevene, Ukraina ja Usbekistan. Iseenesest üsna ootamatu seltskond. See peegeldus ka kontserdikava suhtelises kirjususes.

— Kui sulle tuleb üks selline ettepanek, kui kaua mõtled, enne kui nõustud? Oled sa kunagi ka ära öelnud?

— Eks tuleb enne otsustamist asja hoolega vaagida. Jah-sõna kipub tavaliselt kergemini tulema, nii et sellega tuleb ettevaatlik olla. Konkreetselt selle ettepaneku üle polnud muidugi vaja pikalt mõelda, sest teos oli juba valmis ja nädal varem Lissabonis esiettekandel olnud. Seega oli mul siin rohkem nagu kummardamise vaev.

— Kas su eelmine rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud teos „JenZeits” avas palju uusi uksi?

— Ei oska küll öelda, et otseselt sellega seoses mingi eriline avanemine oleks toimunud. Välismaistes raadiotes mängiti seda kuuldavasti küll päris hoolega, aga see on vist ka kõik. Praegusel ajal tuleb need uksed vist pigem omal lahti muukida, aga ma olen olnud sel alal üsna laisk.

MySpace’i konto tegin nüüd lõpuks viimases hädas ära. Jube loll oli lihtsalt kogu aeg seletada huvilistele, et miks mul seda pole. Ennemuiste olid heliloojate agentuurideks kirjastused (osa heliloojate jaoks on siiamaani). Suurte kirjastustega on aga läinud umbes samamoodi, nagu suurte plaadifirmadega. Mõneti tänu sellele, et noote saab trükkida ja tiražeerida ka kodus.

— Mille järgi sa töödele pealkirju paned?

— Pealkirja panemine on tihtipeale päris keeruline. Nimi peaks andma teose avamiseks justkui mingi väikse võtme. Samas ei tohiks see olla liiga seletav või kirjeldav. Selles mõttes on vahel lihtsam panna võõrkeelne pealkiri, kuna emakeeles on sõnad palju rohkem täis kõrvalisi tähendusi.

— Kui palju sind ennast huvitab, kuidas sul läheb, ehk milline on mõiste „edu” tähendus sinu jaoks?

— No keda siis ei huvitaks, kuidas tal läheb? Aga ma ei oska seda minemist millegi objektiivsega mõõta. Sõnal „edu” on nagu natuke selline karjäärihimuline maik küljes. Kuigi, eks edu mõõtmiseks ole vist eri meetodeid. Võib ju mõelda ka sedapidi, et edu on see, kui oled iseenda jaoks midagi uut leidnud või kuhugi edasi liikunud. Võib-olla on see pisut enesekeskne mõõtkava. Aga plaadinumbreid või muud käegakatsutavat statistikat mul ka ette näidata pole.

— Kodumaal ja mujal oli umbes samal ajal suursündmuseks Arvo Pärdi „Aadama itku” esiettekanne Istanbulis. Pärdi „varjus olemine” on eesti klassikalisele ja nüüdismuusikale maailmas vahest pigem kasuks tulnud?

— Ainult kasuks see tulnud ongi. See „vari” on valgustanud paljutki eesti muusikas, mida muidu ehk poleks osatud tähele panna.

— Selles mõttes, et kui sa peaksid rahvusvahelises seltskonnas poetama: „I know Arvo Pärt”, siis naised langevad?

— ...ja mehed tõusevad püsti.

— Staare hindavas ühiskonnas vajaks ilmselt selgitust, kes või mis on tähthelilooja või -inter-preet ning mida see staatus endast õigupoolest kujutab. Ilmselt mitte supermodellist pruuti, kallist roosat pintsakut ega eralennukit?

— Staariks olek eeldab vist oluliselt laiemat profiili, kui üks helilooja endale lubada saab. Staari teeb ju ikkagi meedia. Helilooja tegevus pakub selleks ilmselgelt liiga vähe traditsioonilist ainest. Muusika kirjutamine ei ole ju oma olemuselt väga avalik ega atraktiivne. Jube keeruline oleks sealt hakata mingit staari kokku klopsima. Ja peavool voolab ikka lihtsamat teed mööda.

Pealekauba ei tunneks enamik heliloojaid ennast roosas pintsakus eralennukist väljudes väga hästi. See lihtsalt ei ole selle eluviisi loomulik osa. Supermodellist pruut oleks ehk veel okei.

Klassikalises muusikas on staariseisusele võib-olla kõige lähemal dirigendid ja mõned tippinterpreedid. See on ka loogiline, sest nende tegevuse olemuses on juba sees esiplaanil, rahva ees seismine ja tähelepanu keskmes tegutsemine. Kui Soome heliloojalt-dirigendilt Esa-Pekka Salonenilt kord küsiti, mis vahe on olla dirigent või helilooja, vastas ta umbes nii, et kui teda kutsutakse festivalile dirigendina, on tal lennujaamas limusiin vastas. Aga kui heliloojana, siis tuleb tal endal bussiga hotelli sõita.

— Tahad sa ise sinna välja jõuda?

— Ma katsun õigeks ajaks bussi peale jõuda, jah.

— Pärt, Tüür, Krigul. Eestist tulevad hääldumatute nimedega heliloojad.

— Sellesse ritta ma eriti ei sobi, kuna Pärdi ja Tüüri nimede hääldamine on kõigil ammu selge. Minu omaga on aga endiselt raskusi. Eriti, muuseas, lühikese ja keerulise eesnimega.

— Kellena end pikemas plaanis näed: filigraansete väikevormide meistrina, populaarse filmiheliloojana, suurvormide sepistajana või piiride lükkajana?

— Ei ole mul selles osas mingeid plaane. Kõige vähem pikemaid. Enam-vähem aastakene on tegemised ette teada, ja sellest piisab. Suuremate vormide jaoks tuleb rohkem aega varuda, aga harilikult on korraga käigus mitu eri mahukuse ja spetsiifikaga tööd.

— Milline peab olema su sisemise inspiratsiooni ja väliste motiveerijate suhe, et üldse üht teost looma hakata?

— Sisemine inspiratsioon susiseb ju loomuldasa kogu aeg. Välised motiveerijad aitavad seda susinat kanaliseerida. Tavaliselt läheb see üsna loomulikku rada pidi, asjad lihtsalt liiguvad kuidagi kokku. Kindlat valemit siin pole.

Näiteks mõni aega tagasi hakkas üks idee peas ringi käima ja siis justkui juhuslikult pakuti, et kas ma ei tahaks kirjutada midagi neljale klaverile. Ja nii, kui see pakkumine tuli, sain aru, et just sellisele koosseisule olekski kõige parem seda parasjagu kooruvat teost kirjutada. Igaks juhuks võtsin küll ka õhtuni mõtlemisaega.

— Milline on olnud tagantjärele kõige absurdsem koht või olukord, kus mõne tulevase teose alge on pähe tulnud?

— See küsimus vist eeldab nüüd mingit atraktiivset vastust, kust saaks intervjuule pealkirja võtta. Aga ära parem siit võta. Ma ei tea... noh, mõnikord võib teose algeks olla kas või mõni lõhn. Aga see on ehk liiga lihtsustatud seletus ja ma ei ole ka kindel, kas see on tingimata absurdne.

— Sinu suhe poplauluga, mille järgi tunned ära hea poplaulu: püüdev meloodia, põnev harmoonia, huvitav seade, šefid saundid?

— Ühest heast komponendist on vähe. Oluline on vist see, millises vahekorras need sinu mainitud ainesed on. Naksav meloodia peab olema toetatud seade ja saundidega. Või siis võib esiplaanil olla ka hoopis mõni omapärane heli või rütm. Loo teeb ära see seletamatu keemia, mis nende komponentide vahele jääb. Kõik ei saa korraga olla esiplaanil, gaas põhjas.

Tegelikult toimib sama seaduspära ükskõik millises muusikas. Küsimus on doseerimises ja tasakaalus. Poplaulus on see lihtsalt kõik väga selgelt ja lühidalt, nagu peo peal. Klassikalises muusikas on need protsessid pikema aja peale laiali tõmmatud.

Ja lõppude lõpuks on hea muusika olulisim näitaja ikkagi kõhutunne, mis tabab ära selle põhilise ja analüüsile allumatu.

— ... ja siis olid Pilvikud, Who Cares, Springsfield ja The Sun, praegu on bluusijõuk Compromise Blue ning progebänd Contus Firmus. Mis sind proovikasse-rokiklubisse tõmbab, mida sa bänditegemisest saad, mida heliloojaks olemine ei anna?

— Bändimehed. Heliloojana istud ju oma kambrikeses üsna üksi.

Teine asi on füüsiline kokkupuude heli ja selle tekitamisega reaalajas, mis helilooja töö juures tegelikult ju puudub. See on teistmoodi suhtlemine muusika ja muusikutega.

Heliloomise puhul on jälle mõnus just see nokitsemine – võid paari takti kallal mitu päeva vaeva näha. Ja siis kolmandal päeval selle üldse kõrvale jätta. Ja keegi ei saagi sellest kunagi teada. See on vist lihtsalt teadvustatud kuulamise küsimus – pead enda jaoks selgeks tegema, mida sa parasjagu kuulad või teed. Ei saa päris ühtede ja samade tööriistadega asuda poplaulukirjutamise ja sümfoonilise muusika kallale.

— Lisaks helide loomisele paistad silma hakkaja korraldajana. Kui palju aega sa heliloomingule pühendada saad, palju võtab korraldamine?

— Üha enam aega ja tahtmist olen viimasel ajal pühendanud loomingule. Aga korraldamine on ka muidugi väga loominguline tegevus. Pealegi on seegi ju seotud muusika ja helide struktureerimisega mingisugusesse mõtestatud tervikusse. Nagu ka muusika kirjutamine.

— Kuidas Eesti Muusika Päevade teatepulk sinu ja Timo Steineri kätte sattus?

— Pulk sattus meie kätte niiviisi, et olime Timoga mõlemad eelmise kunstilise juhi Raimo Kangro tudengid muusikaakadeemias. Eks ta kutsus meid alguses omale sinna nagu sulasteks või nii. Ja siis, pärast tema ootamatult varast lahkumist jäimegi selle pulgaga kahekesi.

— Millised on sinu ja Timo Steineri ideoloogilised lähtepunktid eesti muusika päevade kunstilisel juhtimisel?

— Fookus on nihkunud sõnalt „eesti” vist rohkem sõnale „muusika”. Võib-olla kuidagi niiviisi, et kõik muusika, mis Eestis tehakse-mängitakse, ongi eesti muusika. See on festivalile toonud rohkem välisesinejaid ja autoreid, aga ka siin väljaspool akadeemilist ringkonda tegutsevaid loojaid. Ma arvan, et igasugune avatus – nii žanriline kui ka geograafiline – tuleb muusikaelule ainult kasuks ja on isegi möödapääsmatu. Samal ajal on festivali tuum ikkagi eesti heliloojate värskeim värk.

— Sel aastal haakisite eesti muusika päevad otsapidi Tallinn Music Weeki külge. Lähtus see samm pigem soovist tutvustada seda osa eesti muusikast ärksamale kodupublikule või olid siin mängus rahvusvahelised huvid?

— Igasugused huvid on mängus. Eestis on see kooslus suhteliselt loomulik asjade käik, kuna eri stiilide publik ja tegijad niikuinii kattuvad teatud osas. Välismaalt tulnud tegelased panid sellist kooseksisteerimist aga ootamatul kombel väga imeks.

— Oled sa pidanud korraldajana loobuma mõnest ideest, mis oli liiga julge?

— Pigem olen korraldajana püüdnud leida julgete ideede ümber sobivat konteksti, neile koha tekitada. Sest need on just need, millest ei taha loobuda. Pigem tuleks ettevaatlik olla crossover’i (ingl läbilõikelise – toim) kui põhimõttelise ideoloogia suhtes. Need kokkupanemised peavad alati olema sisuliselt põhjendatud.

— See on üsna erandlik, et me niimoodi pikalt räägime, kas pole? Klassikalise ja nüüdismuusika maailm jääb peavoolumeedia järjekindla tähelepanu alt välja ehk ka selle pärast, et tolle ala tipud pole eriti huvitatud staariks saamisest. Kel on mingi koolitrauma näiteks Šostakovitši seitsmenda sümfooniaga, ei tule selle pealegi, et klassika võib sobida Winampi playlist’i kõrvu näiteks kas või Aphex Twinsiga...

— Ma arvan, et see vähene huvi ei ole põhimõtteline, vaid tuleneb valdkonna loomulikust iseärasusest. Võib-olla selles asi ongi, et pikalt rääkimine on üks eeldusi. Pealiskaudne ja kiire ellusuhtumine ei soosi süvenemist. See omakorda tuleneb asjaolust, et infot tuleb korraga liiga palju. Nii et sees on olemuslikud käärid.

Need on nagu paralleelsed, aga eri sagedustel ja kiirustega liikuvad maailmad. Vägisi neid ühendada ei saa, tuleb leida mingi muundur, et nad omavahel suhtlema panna. See peaks olema võimalik, kuna peavoolust ainult sutsuke sügavamal käib suhtlus ja ideede vahetamine üsna vabalt.

Aga nagu ennist juba rääkisime – „staari tootmine” ei puutu üldse loomingusse. Ega kirjuta peavoolumeedia ka popkontsertide puhul järjekindlalt sellest, milline on artisti viimase plaadi muusika või millise bändiga ta esinema tuleb. Lugeda saab ikka sellest, et artist saabub tollesama roosa pintsaku ja eralennukiga ja et lava (tingimata selle suve Baltikumi suurimat) hakati ehitama juba üleeile. Ja selle lava taga peab olema kolm käterätti ja kohalikku nisuõlut. Mäh? Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda vähem ma aru saan, miks see nii on. Inimesed lähevad ju lõppeks sinna ikkagi muusikat kuulama. Vist.

— Kellele veel koolipingis kirjutavatest heliloojatest soovitaksid huvilistel silma peale panna?

— Veel otseselt koolipingis olevatest heliloojatest tunnen Pärt Uusbergi. Kuna olin sel aastal riikliku muusikaolümpiaadi žüriis, siis tean, et ka päris noorte hulgas on väga huvitavaid tegelasi. Anastassia Mišenkina näiteks. Ja siis on muidugi suur hulk huvitavat muusikat tulemas neilt, kes tingimata muusikakõrgkooli pinki ei kuluta.

— Kui ruttu sa mõne seltskondliku olengu käigus näiteks klaveri taha jõuad?

— Klaveri taga tunnen ennast üldiselt oluliselt paremini kui seltskondlikel heliredelitel.

— Viimased täiendused sinu plaadikogus?

— Andres Lõo, Opium Flirdi ja Maian Kärmase uued plaadid sain. Ühe vana Nine Inch Nailsi oma pidin ise ostma.

— Kellele hoiad jalgpalli MM-il pöialt ja kellele ennustad maailmameistritiitlit?

— Minu pöial läheb selles asjas paraku vist raisku... Loodetavasti võidab keegi, kes kunagi varem võitnud pole. Neil oleks selle üle kindlasti jube hea meel.

Kes ta on?

Ülo Krigul

helilooja

Sündinud 7. novembril 1978

Haridus

•• Alustas muusikaõpinguid Nõm-me muusikakoolis viiuli erialal.

•• 1997. aastal lõpetas Tallinna muusikakeskkoolis kompositsiooni eriala.

•• 1997. aastal jätkas õpinguid muusika- ja teatriakadeemias kompositsiooni erialal 2001. aastani Raimo Kangro, alates 2001. aastast René Eespere ja hiljem Tõnu Kõrvitsa juhendusel.

•• 2004. ja 2005. aastal täiendas end Viini muusika ja kaunite kunstide ülikoolis professor Detlev Müller-Siemensi juures.

•• 2006 lõpetas juhendaja Tõnu Kõrvitsa käe all muusika- ja teatriakadeemia magistrikraadiga.

Tegevus

•• Aktiivne muusikaorganisaator, asutanud muusikaakadeemia juures sügisfestivali ja on koos Timo Steineriga eesti muusika päevade kunstiline juht. Krigul on mänginud klahvpille mitmes džäss- ja rokkansamblis ning tegutsenud arranžeerijana, praegu bluusiansambli Compromise Blue liige.

Helilooming

•• Kirjutanud muusikat Veiko Õunpuu filmidele.

•• 2005. aastal sai Rahvuskultuuri Fondi debütandi preemia.

•• 2006. aastal pälvis Heino Elleri muusikapreemia.

•• Orkestriteos „JenZeits” pälvis Berliini muusikafestivalil young.euro.classic 2005 auhin-na Europäische Komponisten-preis 2005.

•• 54. rahvusvahelisel rostrumil Pariisis võitis „JenZeits” alla 30-aastaste heliloojate teoste hulgas esikoha.

•• Tänavu valiti tema „earth...to become earth again” rostrumi kümne parima teose hulka.

•• Uue teose „The Passing” esiettekanded toimusid 4. juunil Lissabonis ja 12. juunil New Yorgis festivalil New Paths in Music.