Kitsede jõllitamine varjab süngemaid mõjutusvahendeid
Aeg-ajalt muutuvad inimesed õige kummaliseks. Kes poleks täheldanud igasugu soolapuhujate-selgeltnägijate populaarsust? Või meenutagem kas või kurikuulsat terrorivastast pommivitsa, millega kivistunud näoga päästeametnikud tõsimeeli pomme otsisid. Hulluks minekut võib aga ette tulla ka suures mahus. Just sellise meeleolu süvenemist on Jon Ronson koos John Sergeantiga uurinud ning jõudnud arusaamale, et maailma superjõudude seas on annavad üha enam tooni new-age’i teadvuskontrolli meetodid. Ronsoni hoogsalt kirjutatud raamat tekitab esialgu küsimuse, kas see kõik on ikka tõsi. Kas on mõeldav, et kogu salateenistuse osakond üritab mõtte jõul Ladina-Ameerika diktaatorit hukutada või üritavad sõdurid tõesti pilguga kitsi tappa?
Esialgu tundub „Mehed, kes jõllitavad kitsesid” toreda esoteerilist maailmavaadet pilava teosena, ent korraga, ja võrdlemisi robustse üleminekuga, jõutakse situatsioonidesse, mis nii müstilised enam ei tundu. Ronson väidab näiteks tõsimeeli, et Abu Ghraibi vanglas toimunud piinamised tulid võimurite ihast teha vangidega mitmesuguseid katseid murdmaks inimese vastupanuvõimet võimalikult lihtsalt. Siin peitubki Ronsoni raamatu kõige olulisem sõnum: riik tegeleb üha rohkem inimese teadvuse kaardistamisega ja ükskord on üksikisiku vastutust hägustavatel eriteenistustel käes viisid, kuidas kõike kontrollida. Kui siia lisada veel suure hulga inimeste kalduvus lubadagi riigiasutustel oma eraellu tungida, siis saamegi klaustrofoobilise tulevikumaailma pildi.
