Liiv NATO hammasrataste vahel
Ainult paduidealist julgeks eeldada, et rahvusvaheliste organisatsioonide, riikide ja sõjavägede juhtimine on laitmatult toimiv protsess, mille hammasrataste vahel puudub liiv.
Kui nii oleks, elaksime ammu ideaalses maailmas. Küsimus ei ole selles, kas liiva on, vaid kui palju ja kus võiks seda peituda.
Sama idealistlik oleks eeldada, et NATO liikmesriigid lähtuksid oma poliitilistes otsustes millestki muust kui rahvuslikest huvidest. Pragmatism, reaalpoliitika ja osa liitlasriikide Venemaaga seotud erihuvid – neid kolme märksõna ei tasuks unustada, eiramisest rääkimata.
Liitlastevahelised erimeelsused on olnud viimasel kümnendil märkimisväärsed, meenutame neist kõige tõsisemat: ühtsuse puudumist Iraagi sõja alustamise küsimuses. Sõjast hoidumine kui konsensuse saavutamise võimalus jäeti tookord kõrvale.
Poliitiline tahe
Poliitilise otsustusprotsessi kiirus, millel on meile kriitiline tähtsus, jääb minu poolt õhku küsimusena, millele ma vastust ei tea. Kui Eesti toetamine on liikmesriikide rahvuslikes huvides, tehakse otsused kiiresti, vastasel juhul võib konsensuse saavutamine võtta aega. Mida rohkem on alliansis liikmeid, seda raskem on üksmeelele jõuda. Kui osa liikmesriike peaks mis tahes põhjusel kõrvale jääma, muutub meie abistamise operatsioon sisuliselt vabatahtlike koalitsiooni operatsiooniks. Teine, NATO Afganistani-operatsiooni kogemustest lähtuv oht on see, et osa liikmesriike võib panustada puhtsümboolselt või seada oma väekontingendi kasutamisele nii tõsised piirangud, et neist ei ole sõjategevuses praktilist kasu.
Kindlasti kiirendab otsustusprotsessi NATO Baltikumi-kaitseplaanide olemasolu ja nende rakendamise harjutamine õppustel.
Kui rääkida poliitilisest tahtest üldiselt, siis NATO Afganistani-operatsioon ei anna võimaliku sõjalise operatsiooni kontekstis eriti julgustavat signaali. Juba Vietnami sõda tõendas, et demokraatlikel riikidel on väga raske, kui mitte võimatu pidada pikaajalisi sõdu väljaspool oma piire. Praegu Afganistanis toimuv ainult kinnitab seda. Niigi lühikest sõdivate riikide nimekirja lühendab veelgi Kanada ja Hollandi otsus sõjategevuses osalemine lõpetada.
Mõistagi on Eesti osa NATO territooriumist ja põhimõtteliselt peaksid siin kehtima teised reeglid. Samal ajal ei oleks need kaks operatsiooni võimalike kaotuste mõttes omavahel võrreldavad. Ühest küljest oleks otsustamine kergem, teisalt jälle raskem. Ka ei maksa loota, et pärast seda, kui keegi on saanud NATO peasekretäriks, Ameerika Ühendriikide presidendiks või Saksamaa liidukantsleriks, muutuvad tema otsused ilmeksimatuks.
Rahvusvaheliste organisatsioonide ja riikide juhid teevad oma otsustes täpselt samasuguseid vigu nagu inimesed, kes võtavad ülejõu laenu, valivad ebamõistliku sõidukiiruse või hüppavad vales kohas pea ees vette. Vahe on ainult selles, et tavainimese tehtud väärotsus mõjutab teda ennast ja lähedasi, suurriikide juhtide otsused aga kogu maailma ja meid sealhulgas.
Populism, lühike mälu, soovmõtlemine ja püüd oma tegusid edasise poliitilise karjääri huvides õigustada ja heas valguses näidata – neist pahedest on enam-vähem vabad ainult poliitika suurkujud. Säärased mehed-naised on maailma poliitilisel maastikul paraku erand, mitte reegel. Oleks rumal jätta need tegurid poliitikute otsuseid määravate tegurite hulgast välja.
Sobivaid näiteid ei ole vaja otsida kaugest ajast. President Obama ja tema administratsiooni soov saavutada Afganistanis kiire võit ei taga veel selle saavutamist. Ammugi ei aita võidule kaasa olukorda objektiivselt hindavate kindralite väljavahetamine. USA administratsiooni valestrateegia Iraagi sõja alguses on üldtuntud viga, millest ei ole mõtet eraldi rääkidagi.
Operatsioon ei toimu vaakumis
Mis puudutab võimaliku operatsiooni puhtsõjalisi aspekte, siis võtmeteguriks on loomulikult vägede saadavus. Mida rohkem on USA ja teiste liitlaste väed eri sõdades hõivatud, seda raskem on neid meie abistamiseks kasutada. Seetõttu on meil põhjust olla mures pingete kasvu pärast Korea poolsaarel. Sõja puhkemine kahe Korea vahel vähendaks järsult USA vägede saadavust, mida oleks võimalik meie abistamiseks rakendada.
Teine liitlasvägede saadavust mõjutav oluline tegur on Euroopas üldine kaitsekulutuste ja relvajõudude vähendamise trend, millele majanduskriis on andnud uut hoogu. Paljud riigid, kus juba pikemat aega on üle poole kaitsekulutustest läinud personalikuludeks, hakkavad jõudma sisuliselt kiratsemise faasi, sest moderniseerimiseks ning uue relvastuse ja varustuse ostmiseks ei jätku raha. Poliitikutel pole välja pakkuda muud imerohtu kui uued vähendamised.
Aeg ja ruum ehk tõsiasja tajumine, et mis tahes operatsiooni puhul nõuab vägede ümberpaigutamine ja lahinguvalmis seadmine teatud aega, on samuti väga oluline. Ajavahemiku valguses, mis kulus USA-l ja teistel liitlastel vägede kohaletoimetamiseks ja sõjategevuse alustamiseks kahes Iraagi- ja ühes Serbia-vastases sõjas, on kolmkümmend päeva meie sõjatandri jaoks pigem optimistlik kui pessimistlik hinnang.
Ükski sõjaline operatsioon ei toimu vaakumis, vastupidi: sõdivad väed on omavahel pidevas vastastikuses mõjus. Olulisemad Eestit ja Baltikumi kui operatsiooniala puudutavad mõjutegurid on ülimilitariseeritud Kaliningradi enklaav, mis sisuliselt eraldab Balti riigid ülejäänud NATO territooriumist, Venemaa-Valgevene ühine õhukaitsesüsteem ja meie naabruses Leningradi sõjaväeringkonnas paiknev 6. õhu- ja õhukaitsearmee.
Olen alati lootnud, et NATO on piisavalt tugev, robustne ja ühtne sõjaline organisatsioon, kus sõjaliste operatsioonide hammasrattad pöörlevad ja vajaduse korral hakkavad veelgi kiiremini pöörlema hoolimata nende vahele sattuvast liivast. Kuid liiv on seal meie soovidest, tahtest ja arvamustest sõltumata. Mõistlik on seda tundma õppida ja analüüsida, et selle olemasolu ei tabaks meid üllatusena.
