— Mida tähendab olla kuraator Kumus?

— Olen diletandist iseõppija, nagu enamik eesti kuraatoreid. Minu töökoha eelis on, et pole võimalust nišistuda ja tuleb menetleda eri maade ning eri lähtekohtadega kunsti. 1990-ndatel soolalaos püstitatud eesmärgid jätkuvad ka Kumus, püüan siduda uute kunstitaotlustega kunstnikke muuseumikultuuri, näitust tehes mõtlen harimisele.

Muuseumi tõttu on mul üsna selge pilt moodsa kuraatori kahestunud olukorrast. Ta peab järgima valgustusaja nõuet näidata ja kaitsta ilu, aga samal ajal jagama uue kunsti seisukohti. Meie jaoks tõstab uue kunsti lävepaku väga kõrgeks see, et meil pole vaba mõttekultuuri ja filosoofia traditsioone ning on väga raske nõustuda 21. sajandi kunsti üleminekuga filosoofiaks, ideeks, tegevuseks, protestiks.

— Avalikus mõttevahetuses on selgelt välja joonistunud konflikt traditsioonilise (maa­li)kun­s­ti ja tänapäeva distsipliinide vahel. Kus võiksid olla selle juured?

— Ma pole näinud üheski riigis häid lahendusi väljaõppinud käsitööoskusega kunstniku ja verbaalse, kontekstiga töötava kunstniku vastasseisu ületamiseks. Mingil hetkel kasvab normaalset ambivalentset ja dünaamilist kultuuripositsiooni iseloomustav vastasseis sõjaks. Mis sõda see oleks ilma langenute ja kuuliaukudeta?

Sõda kunstimaailmas ehitab üles binaarseid opositsioone, viitaksin siinkohal Inglismaal 1990-ndatel puhkenud figuratiivse maali õiguste eest võitleva sihtgrupi sõjale kontseptualistliku liini lipulaeva Tate Moderni juhtide vastu, kes keeldusid valimast maalikunstnikke Turner Price’i nominentideks.

Olen võrrelnud tänavuste avalike kontseptualismivastaste rünnakute keelekasutust Eestis. Nurisetakse kunsti pärast, mis pole ilus ja koosneb sageli paberile kirjutatud tekstidest. Olen leidnud, et nurisejate keel on äravahetamiseni sarnane inglise kunstikonservatiivide keelega. Tate Moderni juhtkond vahetus, kuid Turner Price’i neokontseptualistlikku formaati pole muudetud, vähemasti seni.

Viimaste aastate konservatiivsed arengud on taas esile tõstnud küsimuse ühtsest kunstimaailmast, mille arvestatavaim esinduslüli on näitus. Eesti traditsioonis oleks sel juhul kohta ainult ühele näitusevormile: kaks korda aastas Kunstihoones aset leidvale, nõukaajal alguse saanud ülevaatenäitusele. Kumus on korrastatud ajalugu ekspositsioonis, galeriisse me Nõukogude aja rituaale kaasa ei too.

Täiesti omaette teema on paisuv nostalgia Nõukogude aja kunsti vastu, mis kannab endas kunsti (paljude jaoks seniajani) ainuvõimalikke põhiväärtusi. Puutun kokku sellega, et edukas Eesti, pärast seda, kui on liitunud EL-iga ja näinud ligemalt globaliseerumist, elab oma traumasid ja šokke läbi kultuuris, kus ehitab konservatiivset, rahvuslikku, minevikku suunatud kunstitarekest.

— Kui arvestada kuraatori rolli keerukust, seotust väga erinevate rinnete ja arusaamadega, siis kuidas jääda selles sõjas kuuliaukudeta?

— Mul on olnud stress, kuid patja nutja tüüp ma pole, pigem tekib jõuetuse tunne.

Kui Kumu 2006. aastal avati, olin tõenäoliselt Eesti kõige vihatum kuraator, kes rikkus Nõukogude ekspositsiooni stalinismiga ja tõmbas kokku armastatud kultuskunstnike arvu. 1990-ndate Eesti uut kunsti käsitleva näituse „Kogutud kriisid” kohta kirjutas publik kaebusi, mind süüdistati pedofiilia ja prostitutsiooni propageerimises, kohale kutsuti politsei, samuti olid kunstnikud rahulolematud ja arvustused mahategevad.

Avamisjärgsest Kumust sai koht, kus vähesed väljaõpetatud uue kunsti toetajad kohe oma tähtsuse minetasid, sest majja astus Rahvas suure tähega, anonüümne, rahulolematu, valiv ja alati õiglane, nagu poliitilises kõnepruugis väljendutakse.

Kumus puutusid väga paljud inimesed esimest korda kokku nüüdiskunstiga. Suudan täielikult ette kujutada šokki, mida tunneb inimene, kes tõmmatakse välja 19. sajandi lilleaiast ja lükatakse 21. sajandi kunsti. Kunst on nagu lääts, mis koondab ja võimendab ühiskonna kõiki tahke, sh pedofiiliat ja masohhistlikku enesepiinamist.

Keskmine inimene ei tegele ühiskondlike protsessidega, parimal juhul üksnes silmapaistvate indiviididega. Kultuurist mõtleb ta meelelahutuslikult, läbi lillede ja aktimaalide.

Kuraator, näidates nüüdiskunsti, frustreerib vaatajat, aga loodetavasti ka karastab. Ta võtab vaatajalt sotsiaalse süütuse, et oskaksime mõtelda, enda eest seista ja asju õigete nimedega nimetada.

Groysi kuraatoriviha põhjuste analüüsi järgi äratab kuraatori tegevus vahendajana kunstnikus alati vastasseisu, kunstnik näeb kuraatoris inimest, kes seisab tema ja publiku vahel, manipuleerib vaataja tähelepanuga ja surub kunstnikku alla.

— Milline on kunstiturg kuraatori positsioonilt?

— Kunstiturg katkestab kuraatori ja kunstniku vastasseisu. Publiku enamiku jaoks on kunstiturg ja kommertsgaleriid palju sümpaatsemad, sest seal ringlevad kunstiteosed on välja valitud, lahti seletatud. Turul avaneb kunstile segamatu võimalus oma väärtust näidata. Kunstiturg on äärmuslik näide sellest, mida Marx nimetas kauba fetišismiks – tarbekauba sisemist väärtust ja selle võimet saada toote loomulikuks omaduseks.

Kommertsgalerii kuraatoril on eestkostja roll, mis eelistab null-kureerimist: kuraator laseb asjadel olla nende enda jõus ja teosed saavad võimaluse olla hästi nähtaval.

Nii kunsti- kui ka meediaturg pigem varjab kujundi autonoomsust mingite klišeede taha. Meedia töötleb supertulemust silmas pidades kujundeid ümber ning teeb neist tõeliselt suuri meie aja ikoone. Olen seda alati imetlusega jälginud, see on fantastiline, kui tõhus tähenduste tootja on meedia.

— Mis vahe on jõuliselt kureeritud ja demokraatlikul, kureerimata ülevaatenäitusel?

— Kuraatori mittesekkumine ei garanteeri teose nähtavust. Kunstiteosel puudub selleks lihtsalt vitaalsus – energia ja jõud, et vaid omaenese toel läbi lüüa. Teose jõud näitusel oleneb paigutusest, naabruses paiknevatest töödest, teistest objektidest ruumis – ühesõnaga tähendusväljast, mida ei loo demokraatlikud otsused, vaid autoritaarne kuraator.

Kuraatori kokku pandud kunstinäitus muudab nähtavaks kuraatori tegevuse. Kuraator ei saa pugeda ähmaste fraaside taha ega oma motiive varjata. Kuraator peab õppima ausust enda ees ja olema valmis selle nimel võitlusse sööstma.

— Kuidas läheneda kunstile, et teha see vaatajale „söödavaks”?

— Kumu pedagoogid, kellele langeb suur osa kultuuride mittemõistmise raskusest, on leidnud nutikaid viise, kuidas rääkida raskest kunstist. Kui neil tekib õpetajate koolitusel raskusi näiteks Toomiku või mõne teise Eestis hukka mõistetud, ent muuseumis eksponeeritud kunstniku tutvustamisega, paluvad nad inimestel leida selle kunstniku loomingust kolm head omadust. Inimesel on raske sellisele soovile vastu panna, nad häälestavad ennast ümber ja kasutavad sageli esimest korda tunnete asemel mõistust. Tavaliselt inimesed leiavadki need kolm head omadust.

— Olite hiljuti välja antud noore kunstniku preemia žüriis. Mis jäi sealt silma, mis kripeldama?

— Nominendid olid väga tugevad, noored kunstnikud on omandanud oma tööde esitlemise oskuse, hakanud ennast väljendama ega kapseldu ühe eriala külge. Välja on kujunenud tervitatav kombinatsioon õpingutest kodus ja enesetäiendamisest suurtes Euroopa kunstikeskustes. Mis Eestis sellisest mitmekülgselt haritud kunstnikust edasi saab, ma öelda ei oska, sest kohalik kunstitarbimine on suunatud hoopis teistsugustele väärtustele.

— Kuidas tuleb üks noor kunstnik kunstiväljale?

— Mu kogemus ütleb, et praegu langeb kunstniku kõige loovam periood magistriõppe ajale. Kumu näitustel on kunstiakadeemia magistrantidel alati tähtis roll, kuigi vanust ja kogemusi arvestades neil muuseumisse veel asja poleks.

Raskem on end kehtestada iseseisva kunstnikuna. Neil, kel õnnestub sulanduda Euroopa kunstisuhtlusse, jätkub kunstipõllul tegemist pikemaks ajaks.

Paljud leiavad endale mingi turvalisema kunstiprofiili, et oma elu elama hakata.

Eesti on väga väike kunstitarbija. Kui kunstnikul avaneb võimalus jätkata karjääri Euroopas, viib see kunstniku Eestist pikaks ajaks eemale. Kuid anne kipub enda eest ise hoolitsema ja sunnib tegema õigeid valikuid.

— Aga noored kunstiteadlased ja kuraatorid?

— Nende rakendamisega on olukord traagilisem, neil pole sageli teist väljundit kui liituda läbilöönud kunstigrupiga ja tegutseda selle ringi suuvoodrina. Kuraatoritele ei jätku rakendust, sest ametnikel on Nõukogude aja prioriteedid. Kui Kumu ei saa riigieelarvest raha näituse tegemiseks, siis kust võetakse raha lepingute sõlmimiseks noorte kuraatoritega?

Mujal ei arva muuseumide rahastajad, et kuraator peab tootma näituseid nagu botikuid tootmisliinil. Soome Kiasmas töötab peakuraatorite käe all kümneid lepingulisi noori, kõikjal maailmas teevad näitusi suured brigaadid ja selliste koostööprojektide kaudu alustab enamik kuraatoreid oma tööelu.

Kumu kaasaegse kunsti galerii käsutuses on tuhat ruutmeetrit – seda on Eesti kohta väga palju. Suurte näituste ettevalmistamist võib võrrelda suure firma käivitamisega.

— Kuidas haagib suur ja võrdlemisi kohmakas muuseum end tänapäeva kunstipilti?

— Ta ei haagi ega peagi seda tegema. Kunstisüsteemi tõhusust iseloomustab suutlikkus hoida käigus eri struktuure, näituseideoloogiate paljusus. Muuseumil peab olema oma nägu ja poliitika. Muuseumi edukuse mõõdupuu ei ole piletite läbimüük, isegi kui paljud nõnda arvavad.

Kunstimaailma osadeks võttes leiaksime sealt üks-kaks keskust, mille ümber kunst keerleb, ülejäänu on Tartu vabamõtleja Erkki Luugi väljenduse järgi laialivalguv marginaalsus. Tema visioon vabalt voolavast marginaaliast – subkultuuride mullitavast koest ja tuumikust, mille ümber pöörleb kultuur, mis müüb, on lugupeetud jne – kuvab olukorda autentselt. Marginaalset on kultuuris tervikuna alati palju rohkem kui peavoolu ja peavool on marginaalsuse pideva surve all, oletab Luuk mõneti idealistlikult.

Muuseum peaks ideaalis olema keskusega nihkes, peavooluga analüütilises suhtes, sest muuseumilt oodatakse erapooletut eksperdihinnangut. Rahvusvahelise tava järgi moodustavad laia publiku lemmikkunstnikud omaette struktuuri ja muuseumid ei torma ummisjalu nende töid ostma. Niisiis pole publiku maitse muuseumide jaoks mingi mõõdupuu, sest tänapäeval vahelduvad trendid ja kunstimoed liigagi kiiresti, et toota suuri kunstikangelasi. Samal ajal oodatakse muuseumilt, et see tutvustaks uusi, kunsti olemuse ja ühiskonnaga dialoogis olevaid suundi.

Paljudele see ehk ei meeldi, et muuseumid ei osta töid enam tehnika põhjal ja et näiteks kuningas maalil pole muuseumide silmis eeliseid üksnes selle pärast, et tegemist on maaliga.

— Kuid Kumu rahvusvaheline roll?

— Kumu toob siia rahvusvaheliselt laiemat tuntust võitnud nüüdiskunsti, teeb koostööd eri maadega ja näitab jõudumööda eesti kunsti. Samas pole meie omamaisel kunstil veel potentsiaali, et täita Kumu tuhat ruutmeetrit järjepidevalt esmaklassilise, rahvusvahelistele standarditele vastava kunstiga. See ei ole etteheide kunstnikele, sest nende tootlikkus sõltub omakorda paljudest teguritest, mis meil on alles arenemas. Meil pole piisavalt ressursse, et pürgida regiooni uueks juhtivaks kunstikeskuseks. Selleks on peale raha vaja suurt ja hästi välja kujundatud kunstimaailma, kriitikuid, kunstiväljaandeid ning ohtralt publikut.

— Milline roll võiks olla ka meil vaikselt pead tõstvatel kasumit mittetaotlevatel galeriidel?

— Tähtis. Nad on kunstimaailma avangard ja sanitarid. Sinna koonduvad kõige motiveeritumad marginaalid. Eksperimentaalsel non-profit-kunstigaleriil on suurim vabadus, nende missioon on kaitsta sõltumatu kunsti vabastavat jõudu ohu eest seguneda korrumpeerunud esteetikaga.

— Rääkige palun näituse „Muutuv maalikunst” koostamisest.

— Seda näitust ette valmistades olin mitmete valikute ees. Ma ei pidanud vajalikuks koostada pingerida trendikatest või läbilöönud kunstnikest, see peaks rohkem sobima Kunstihoone profiiliga. Kumus on eksponeeritud mitu vaikse häälega, kuid äärmiselt pühendunud kunstnikku, kellelt pole elu jooksul ühtegi tööd ostetud.

Maal on Eestis eelkõige galeriikunst, selle valmistaja peab paratamatult lähtuma konjunktuurist ja turuväärtusest. Püüdsin anda kunstnikele võimaluse rutiinsest kunstivalmistamise viisist korraks välja astuda ja tellisin mitmelt kunstnikult projekte. Sellega nihestati maalikunsti hästi müüvaid põhimõtteid.

Näitusel oli teisigi kuraatoreid – Tartu Eklektikat tutvustab näitusel näiteks Kiwa. Tegemist on esimese kunstigrupiga Eestis, kes viitsib oma eklektilisi lähtekohti käsitleda süsteemina ja segab kultuure sihipäraselt. See on oluline nähtus, mis osutus 1990-ndate kunstis täiesti paratamatuks – uus tegelikkus sundis kunstnikke lülituma ümber teise kunstitegelikkusse.

Eklektika hoiab meid suure maailma kunsti toiteahelas. Ideede ringkäigu uurimine jääb Eestis tavaliselt jalgu autentse rahvusluse taotlustele. Tavaliselt me ei mõtle, kust meie rahvuslik kunst on vormi saanud. Sajanditagused eesti tuntumad kunstnikud nagu Mägi jt töötasid metropolidest üle võetud ideedega, ja tegid seda hästi – nende laenudest on tulnud rahvuslik pärand.

— Mis roll võiks olla praegu mõneski mõttes publikustandardiks saanud „pehmel” maalikunstil?

— Konservatiivsete teoreetikute silmis esindavad pehmes maalilaadis ja summutatud koloriidis töötavad romantilise visiooniga kunstnikud konservatiivselt rahvuslikku maalikoolkonda eesotsas Marani, Subbi ja Põldroosiga. Sedalaadi kunsti saadab üldiselt suur publikumenu.

Kindlasti kuulub pehme maaliline maal universaalsete kunstikeelte hulka ning on olnud pikka aega põhjalike uurimuste alaks. Psühhoanalüütilise kallakuga teoreetiku Donald Kuspiti järgi seostuvad summutatud pehme koloriidiga pehmus, nõrkus, naiselikkus, hüsteeria ja nartsissism. Selle uurimuse valguses paistaksid meie rahvusliku maalikooli konstruktsioonid üsna kahtlased. Et kuulge ometi, mis publikuga meil tegemist on!

Teisalt sobivad Kuspiti esitatud tunnused hästi kokku 1980-ndate tegelikkusega, milles pehme maal sai publiku mandaadi. Mineviku peegeldamine ja tulevikust lahtiütlemine sobis suurepäraselt kokku tollaste poliitiliste oludega. Paistab, et 1980-ndate kaotsimineku äärel loodud maaliretoorika näib olevat vastuvõetav tänastele ootustele ja populaarsust koguvad taas idealiseerivad käsitlused.

Mina hindaksin Mudistit ja teisi selle ajajärgu suuri kunstnikke ikkagi nende ajas ja ruumis. Kui seda, mis tollal oli tõeliselt tähtis, hakatakse kopeerima 21. sajandil, on midagi tõesti väga valesti läinud.

— Kui palju suudate kunstist veel üllatuda?

— Üllatus pole ainus kunsti nautimise viis. Üldiselt elan ma veel nüüdki vahel lausa naeruväärselt kunstnikule kaasa ja kunstitüdimust pole ma veel tundnud.

Ma ei arva, et vaataja peaks mõtlema, kui keeruline on kunstimaailm. Kuid teisalt – miks ta ei võiks seda vahel teha?

Kes ta on?

Eha Komissarov

kuraator

Sündinud 1947. aastal

Abielus, 2 last ja 2 lapselast

•• Alates 1973. aastast tööl Eesti riiklikus kunstimuuseumis

•• 1996–2005 kuraator Eesti kunstimuuseumi kaasaegse kunsti filiaalis Rotermanni soolalaos

•• Alates 2006 Kumu kuraator-programmijuht

•• Kureerinud eesti kunsti tutvustavaid näitusi Soomes, Rootsis, Prantsusmaal, Venemaal, Poolas ja Sloveenias

•• Kristjan Raua preemia, kultuurkapitali aastapreemia ja Valgetähe teenetemärgi IV klassi laureaat

•• Eha Komissarovi kureeritud „Muutuv maalikunst” 10. oktoobrini Kumu kaasaegse kunsti galeriis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid