Kasvatamise igivanad dilemmad
See on julgustanud jätkama ning valima seekord veelgi raskema valdkonna – lastekasvatuse. Miks ei ole see teema kergete killast? Lihtsalt sellepärast, et igaüks peab siin ennast asjatundjaks ja tunneb häirituna, kui keegi tuleb midagi õpetama.
Ma ei ole selle valdkonna asjatundja. Vaevalt saan selleks isegi siis, kui mu kolm last on ükskord täiskasvanuikka jõudnud. Lastekasvatamise suurim ja võib-olla ka ohtlikum illusioon peitubki oma pädevuse ülehindamises.
Nüüdisaegses ühiskonnas ei tule kellelegi pähe, et inimene võiks omandada mõne ameti ilma õppimata ja vastavat ettevalmistust saamata. Keegi ei eelda, et sõdur omandaks laskeoskuse või taktika alused iseõppimise teel. Autojuhilube ei jagata tänaval ausõna peale, et mul on sõit selge.
Iseõppimine ja terve mõistus
Ometigi on lastekasvatamise omandamine jäetud vanemate iseõppimise ja terve mõistuse hooleks. Eks lapsevanemad õpivadki. Kuhu nad ikka pääsevad. Õppetunnid tulevad põhiliselt oma kogemustest ja vigadest.
Varem, kui eri põlvkonnad elasid veel koos ning vanavanemate igapäevane eeskuju oli omast käest võtta, oli see võib-olla hõlpsam. Nüüd on põlvkondade järjepidevust vähem ning selle võrra iseõppimist rohkem.
Pole kahtlust, et laste kasvatamine on tegelikult palju vastutusrikkam kui näiteks tegevused, mida eespool olen loetlenud ja mille sooritamiseks nõutakse mingit kindlat kvalifikatsiooni.
Ma ei arva, et ühiskond peaks inimesi lapsevanema rolliks kuidagi kvalifitseerima, aga pedagoogika algtõdede õpetamist võiks meie haridussüsteemis rohkem olla küll. Samuti kuluks ära vanemate parem teavitamine laste kasvatamisega seotud elementaarsetest probleemidest.
Toon lihtsa näite. Meie laste kommi-limonaadikultuur ei ole kindlasti vanemate ükskõiksuse või hoolimatuse tagajärg. Pigem on see tava või traditsioon. Tundub loomulik, et kõik pakuvad lapsele liiga palju maiustusi, mõtlemata tema tervisele ja hammastele. Mu vanemad tegid nii, sõbrad ning tuttavad teevad sama ning ma olin isegi valmis nende eeskuju järgima, sest on ju tore koos lastega kommi süüa.
Mu abikaasa ja tema ema ei lasknud õnneks kommi-limonaadikultuuril meie peres kuigi sügavalt juurduda. Hammaste ravimine on lastele valus, perele tülikas ning ühiskonnale kulukas. Probleemi ennetamine on palju lihtsam, kuid seda saab teha vaid vanemate pideva ja järjekindla teavitamisega.
Ausalt öeldes on mul oma laste kasvatamisel ainult kolm põhimõtet. Esimene ja kõige tähtsam neist on vägivallast hoidumine. Mu vanemate pereelu oli ideaalist kaugel, kuid võin öelda, et olen tõesti üks neist lastest, kes on üles kasvanud vitsa või rihmata. Arvan, et tänu sellele ei ole suur hulk vägivalda, millega elus kokku puutunud olen, suutnud mu hinge kunagi muserdada.
Kui olin veel teenistuses, oli mul ütlus, et sõdurid vajavad tegelemist. Veelgi rohkem peab see väide paika laste puhul. Lastele ei ole tähtis, milles see tegelemine või hoolitsus täpselt väljendub, neile piisab, kui seda leidub. Kõige olulisemaks piiranguks on siin muidugi vanemate aeg, aga seda tuleb lihtsalt võtta, kui vaja, kas või millestki muust loobumise arvel.
Oluline on ka tasakaal vabakasvatuse ja autoritaarsemate kasvatusmeetodite vahel. Ma ei poolda äärmusi. On olukordi, kus laps peab täpselt tunnetama oma piire, teisalt ei saa initsiatiiv ja loovus kujuneda ilma tegevusvabaduseta. Ma ei näe siin dilemmat, eri kasvatusmeetoditel on lihtsalt oma koht ja aeg.
Kurb on vaadata, kui vanemad ei luba mõnikord oma lapsel isegi valjusti rääkida ning mõttetuid ja konkreetses olukorras ebavajalikke keelde-käske järgneb ridamisi. Sama lugu on teise äärmusega, kui lapsel lastakse teha ükskõik mida.
Küllap on iga lapsevanem läbi elanud piinliku situatsiooni, kus tal tuleb mõne teise lapse vanemale öelda, et ole hea, kutsu oma laps korrale, ta teeb väiksematele haiget. Tõsi küll, lapse pahatahtliku ja agressiivse käitumise vanemapoolset õigustamist ja julgustamist olen näinud ainult korra. Kahju, kui kasvatusmeetodid lähevad segi ega leia oma õiget kohta, ning seal, kus peaks keelama-käskima, lastakse vabalt minna, aga neil puhkudel, kus vabadust oleks tõesti vaja, seda ei anta.
Oma kogemustest olen teinud veel ühe huvitava tähelepaneku – kolme lapse kasvatamine ei nõua ühe lapsega võrreldes kolmekordselt vaeva või aega. Beebieast väljakasvanud lapsed on üksteisele paremad mänguseltsilised kui nende vanemad. Ühe lapse puhul peavad vanemad ise temaga väga palju tegelema, suurem kamp ei vaja enam niivõrd otsest tegelemist, kuivõrd juhendamist. Ajaliselt teeb see ühe ja sama välja.
On loomulik, et vanemad armastavad oma lapsi. Lastekeskne pereelu on täiesti loomulik. Aga kui perekonnas ja ühiskonnas tervikuna on lapsi liiga vähe, tekib oht, et need vähesed lapsed muutuvad omamoodi kultuseobjektiks.
Argine lähenemine
Esimese lapse puhul on vanematele kõik ainukordne. Esimene hammas või sõna, lugemise selgeksõppimine või kooliminek – kõik seigad näivad erakordsena. Teise või kolmanda lapse puhul on need kahtlemata sama rõõmustavad, kuid juba palju tavapärasemad sündmused.
Laste kasvatamine vajabki teatud mõttes tavapärast või argist lähenemist, või muidu võib see muutuda vanemate võidujooksuks lapse uhkemate sünnipäevade, põnevamate mängutubade, kaugemate reiside, rohkemaarvuliste huvialaringide või veel millegi pärast. Laps ise võib selles möllus kõrvale jääda, või mis hullem, muutuda liiga enesekeskseks.
Vaevalt on meie unistuseks järgmine või ülejärgmine põlvkond, kus on liiga palju enesekeskseid inimesi. Kui kolm eelnevat põlvkonda on kõikunud sundkollektivismi ja äärmusliku individualismi vahel, leidmata või isegi otsimata tasakaalu, siis ei ole ju mõistlik pärandada samu probleeme järgmistele põlvkondadele.
