Uus õppeaasta toob ka koolihirmu
Sugugi kõik lapsed ja nende lapsevanemad ei rõõmusta uue kooliaasta üle. Nii mõnigi kardab 1. septembrit nagu tuld, sest silmitsi tuleb seista varajase hommikuse ärkamise ning päevase ja õhtuse õppimisega koos lapsega. Hirm vallutab kõik meeled ja stress kurnab keha ning hinge.
•• Kuidas defineerida koolihirmu ja seda ära tunda?
Koolihirm on soovimatus kooli minna, seal olla või ka kooliga seotud asju teha. See võib avalduda väga erineval moel: lapsel on raskusi ärkamisega, ta ei taha kooli minna, samuti ilmnevad hommikul vaevused pea- või kõhuvaludena. Vanematest või kodunt lahkumine võib venida väga pikaks protsessiks kuni mitmesuguste nn lepitavate
rituaalideni.
See võib avalduda ka ootamatu ja põhjaliku unustamisena ning keskendumisraskustena, kus lapsel on kooliga seotud kohustused justkui peast pühitud. Selle põhjuseks on tavaline kaitsemehhanism tugeva eitamisena, mis põhjustabki sellise unustamise.
•• Mis põhjustab koolihirmu?
Eelkõige ebasõbralik või tähelepanematu käitumine. Kõik lapsed pole ühesuguse kohanemisvõimega. Vanemates käivituvad nende oma mälestused ja ebameeldivad kogemused, mida nad tihti alateadlikult lapse koolimineku puhul kogevad ning lapse kogemusena tajuvad.
Raskem on tundlikuma meelelaadiga lastel ja neil, kellel on turvatunne seoses varases eas kogetud kiindumussuhte häirega kergemini häiritav. Nendel lastel ongi koolihirm seotud
lahutamiskartusega vanematest.
Koolihirm võib tekkida ka neil lastel, kellel on eakohased sotsiaalsed oskused nõrgemini välja kujunenud. Neil tekib enam probleeme kollektiivis kohanemisega ja iseseisvust nõudvate ülesannete täitmisel. Raskem on samuti neil lastel, kelle emotsionaalne areng pole intellektuaalsele järele jõudnud. Laps, kes on küll eelkoolis õppinud soravalt kirjutama ja lugema, kuid pole saanud tuge ea-kohase emotsionaalse küpsuse saavutamiseks, võib samuti raskusi kogeda.
Keskastme- ja gümnaasiumiõpilastel on koolihirm seotud kiusamise või alandamisega kas kaaslaste või õpetajate poolt.
•• Mida saavad vanemad lapse ja enda koolihirmude ärahoidmiseks teha?
Lapsi peab rahulikult ja erinevaid psühholoogilise küpsuse külgi arvestades ette valmistama. Vanem peab tagama, et laps saaks võimaluse eelmainitud oskusi tasakaalukalt arendada. Võimalusel peaks kooliga enne tutvuma, vestlema kooliminemise praktilisest poolest ja varuma endale koolisügise alguses rohkem aega lapse käekäigu jälgimiseks.
•• Millal koolihirm tekib?
Koolihirm on omane pigem algklassilastele, kuid võib tekkida ka vanematel õpilastel.
•• Kuidas võiksid vanemad last kooliks ette valmistada?
Tuleb tagada kõikide eakohaste võimete ühtlane areng ja spetsialistide abi erivajaduste korral. Laps peab õppima oma tugevaid külgi rakendama ning enesekindlust kaotamata oma nõrkustega rahumeelselt toime tulema.
•• Kuivõrd peavad vanemad õppimisel silma peal hoidma?
Peab vaatama, et laps saaks koolist vajalikul määral tähelepanu ja toetust. Vanema roll on õppimiseks soodsa keskkonna tagamine, samuti peab jälgima, et laps oleks õppimiseks psühholoogiliselt küps. Loomulikult võib vanem siin kasutada spetsialistide nõuandeid ja abi. Õppimisega peaks laps ikka ise toime tulema. Vanem jälgib, et see on jõukohane ja aitab sellega, millega laps kindlasti ise hakkama ei saa. Täiskasvanutega suhtlemisel ja korralduslike küsimuste juures on vanema abi loomulikult vaja.
•• Mida peavad tegema vanemad, kes kardavad uut kooliaastat nagu tuld, sest see kujutab endast suurt stressiallikat?
Esimese asjana peab lubama positiivsel muutusel sündida. Lapsed kasvavad, olukorrad muutuvad. Negatiivse mõtlemisega olukordi ei maksa esile kutsuda. Kui on reaalne probleem, mida ise ei lahenda, tuleb pöörduda spetsialistide poole. Tuleb selgitada, millest hirm on alguse saanud ja vastavalt sellele
lahendus leida. Tihti sünnivad positiivsed muutused juba pere ja õpetajate vestlusringist, mida aitab konstruktiivse ja neutraalsena hoida kas lastepsühhiaater või koolipsühholoog. Vahel on aga vaja leida lapsele ka sobivam õppekava või kool.
Kommentaar
Heli Prii, Paide ühisgümnaasiumi klassiõpetaja
Olen pedagoogina töötanud 32 aastat ja puutunud kokku ka koolihirmuga.
Enne kui sellest rääkida, tuleks aga siiski täpsustada mõistet, mis on koolihirm. Kas tegemist on ühekordse kartuse või püsiva negatiivse emotsiooniga.
Lapsed võivad muretseda asjade pärast, mis täiskasvanutele tühised näivad.
Näiteks on lapsed öelnud, et nendesse tekib hirm siis, kui vihik on koju jäänud või on ta ühel päeval veidi halvema hinde saanud. See hirm pole aga püsiv, vaid ühekordne.
Kardetakse näiteks sedagi, kas uue õppeaasta alguses leitakse endale pinginaaber, kas endine pinginaaber ikka tahab temaga koos istuda.
Poistel on hirmusid märksa rohkem kui tüdrukutel.
Algklassiõpetajana olen näinud, et vahel on kodused lapsed kooli tulles kartlikumad, kuid ka lasteaiast tulnule on muutus suur. Meie koolis käivad lasteaialapsed kooliga tutvumas ja on tuttavad ka õpetaja ning koolikorraga. Õpetajana võin öelda, et täna-päeva lapsed ei karda midagi.
Koolihirmu võib tekitada ka liigne nõudlikkus. See käib nii lapse kui ka tema vanema kohta. Selle vältimiseks on arenguvestlus, millega saab kõik mured lahti rääkida ja lahendused leida.
Kui juba koolihirmust on jutt, võib märkida, et ka õpetajad võivad koolihirmu tunda. Mina seda küll kogenud pole.
Ootan uut õppeaastat suure rõõmuga, sest mul on klassis imetoredad lapsed.
