Kahe aasta eest kevadel peeti Tallinnas kirjanike maja musta laega saalis konverentsi „Sügisball”. Esines hulk tarku inimesi, ettekanded käsitlesid nii Mati Undi samanimelist Mustamäe-romaani kui ka selle ainetel paarkümmend aastat hiljem Lasnamäel võetud filmi. Sellest, mis tol päeval räägiti ning millist retseptsiooni „Sügisballid” ka enne ja pärast konverentsi leidnud on, saab nüüd lugeda veel kord „Sügisballi” nime kasutavast raamatust. Kõiki Undi ja Veiko Õunpuu teoste kohta ilmunud artikleid loomulikult ära trükitud pole, kuid artiklikogu lõpust leiab põhjaliku valikbibliograafia.

Et špiilija ja teatriuuendaja, ühe tänapäevasema eesti kirjaniku karisma on võimeline mustvalgetelt fotodelt tänapäeva kanduma, näitas hästi „Sügisballi” filmi edu. Unt muutus taas ühe põlvkonna jaoks kultuslikuks, mida ta on juba varemgi olnud. Sõprade-kaasaegsete mälestusi koondavas „Undi juttudes” (2008) räägib kirjanik Olev Remsu näiteks, kuidas debüütromaani „Hüvasti, kollane kass” ilmumise järel kummardas kuuekümnendate noorsugu Unti nii nagu mõnda tänapäevast popstaari. Remsu käis oma sõbraga koguni Tempo kohvikus istumas, sest liikus kuuldus, et seal käivat ka Unt. Tartu oma Tempoga jääb Mustamäest muidugi kaugele, kuid teatud osa ühest linnast õnnestus Undil kirjanduse kaudu kaardile kanda juba alguses.

Nähtamatud kohad

Kaardistamist ja nimetamist käsitleb ka mitu artiklikogu teksti. Paaris kohas lähtutakse Viivi Luige 2005. aasta Keele ja Kirjanduse artiklist, kus sisaldub lause: „Enne „Sügisballi” kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe ja Õismäe on olemas. Neid kohti ei olnud loodud sõna abil.” (Kogumikus lk 154)

Enne „Sügisballi” (ilmunud 1978. aastal Loomingus, 1979. aastal raamatuna) tervelt küm-me aastat „nähtamatu inimesena nähtamatus kohas” elanud Piret Viires leiab oma tekstis „Mustamäe – kolmkümmend aastat hiljem”: „Ometi oli Viivi Luigel selle koha pealt õigus, et „Sügisball” pani ümbrust vaatama avatumate silmadega.” (Lk 51) Aastakümneid Mustamäel elanutele ei saa muidugi jääda märkamata selle linnaosa nii sisuline kui ka kuvandiline muutumine. Iseasi, kas ja kuidas see vaatamine realiseerub. Nagu Viires ise kogumiku teises tekstis sõnastab, siis peale selle, et Mustamäe on muutunud modernistliku püüdluse postmodernistlikuks kõverpeegelduseks, on see linnaosa marginaliseerunud ka kui kirjanduslik aines (lk 137). Tõepoolest, nii see on. Üks viimaseid otseselt Mustamäed puudutavaid kirjanduslikke käsitlusi on  Armin Kõomäe sulest pärinev novell. Kuid ka „Minu Mustamäe” (pealkirjas viide populaarsele reisiraamatute sarjale) toob linnaosa lugejani metamorfooside, kunagise lapsepõlvemaa totaalse muutumise nurga alt mitte kui täieõigusliku, loomuliku tegevuskoha. Kõomägi ise pole enam mustamäelane, samamoodi nagu ka vist enamik kõnealuse artiklikogu autoreid. Seega ongi Undi ja praeguse Mustamäe suurim erinevus vahest see, et linnaosa mõtestavad nüüd teised, mitte mustamäelased ise.

Inimene, see kõlab ...

Paar kogumiku teksti peegeldab „Sügisballide” Musta- ja Lasnamäed arhitektuurilisest vaatenurgast. Kunstiteadlane Andres Kurg uurib, missugune paistab „Sügisball” Undile lähedal seisnud nn Tallinna kooli arhitektide ideede kaudu. Kurg pakub ekskurssi kirjandusinimestele võib-olla romaanis kaugeks jäänud valdkonnas ja jõuab huvitava järelduseni: kui lugeda seda romaani linna inimlikustamise katsena, „siis näeb Unt soovi(ta)vat muuta ettekujutust inimesest. Ja see ei pruugigi tähendada midagi meeldivat”. (Lk 38)

Inimlikkuse teema avaldub ka Epp Annuse tekstis negatiivse märgi all: Mustamäel asendab inimlikku lähedust kosmilise vaatenurga olemasolu.

Väärt mõtteid leidub „Sügisballi” kogumikus muidugi rohkem, kui siin on ruumi mainida. Kui trükisele midagi ette heita, siis seda, et kõigi artiklite all pole esmailmumise aega ja et esikaane-Unt võinuks olla Mustamäe-aegne pikajuukseline, mitte kuuekümnendate sile nooruk. Kuid need on pisiasjad, sest kogumiku ilmumise tagant paistab üllas soov, et Mustamäe (ja otsapidi ka Lasnamäe) mütologiseerimine ja poetiseerimine jätkuks, et Undi alustatu ei ununeks ning Mustamäe ei muutuks taas nähtamatuks. 

„Sügisball”

Koostajad Virve Sarapik

ja Piret Viires

TÜ Kirjastus 2010