Nõukanostalgia toob tagasi ka vanad vaenlasekujundid
Kuid nõukogude võim paraku oli rajatud vihkamisele: ideoloogilisele võitlusele kõikvõimalike vaenlaste vastu. Ja kui kokku panna nostalgiline unustus ja vihkav ideoloogia on tulemuseks ikka parajalt haisev pirukas.
Esiteks, kui keegi teatab, et ta on usklik või mõne kiriku liige, on avalikus ruumis lausa kohustuslik hakata itsitama, näidata näpuga, et see inimene olevat justkui haige. Ateistlik sallimatus igasuguse religioossuse vastu leidis veel 1980. aastate lõpus uue lisandi, kuna ka aatelisus kuulutati nõukogude inimesele sobimatuks.
Niisiis, kui inimene millessegi usub, peaks „normaalne inimene” temast nagu katkust eemale hoidma. Kuid samal ajal on moeasjaks imetleda pätte, võidelda „kodanliku abielu” vastu ja pidada tabuks sõna moraal.
Teiseks, veel üsna hiljuti võis mõnest Eesti suuremast ajalehest lugeda põhjalikke lugusid, milles väliseestlasi kujutati reeturitena. Nõukogude ajal pidevalt kultiveeritud vaen kõigi nende vastu, kes polnud valmis end vabatahtlikult Siberisse saatma, on teatud osa ühiskonna kõrvade vahel ikka püsivalt juurdunud. Ei tasu ka unustada, milliseid argumente Eestis näiteks president Toomas Hendrik Ilvese vastu on levitatud.
Siit jõuame sujuvalt kolmanda vaenlasekujuni: Ameerika imperialistideni. Nõukogude Liidu põlisvaenlast on kombeks rünnata, sest ta on ka praeguse Venemaa ladviku põlisvaenlane, paraku pole ameeriklased küll Eestile halba teinud. Kui keegi, näiteks Hugo Chavez või Mahmoud Ahmadinejad kuskil ameeriklasi ründab, leiab ta peaaegu garanteeritult suure vastukaja Eestis. Moskvat justkui peaks imetlema, sest muidu oleks me russofoobid, samal ajal on meil kerge libiseda zapadofoobia kallakule.
Klassivaenlase kujund otsib samuti tagasiteed. Järjekordse majanduskriisi tulek äratas uinunud ettekujutuse hirmsatest kapitalistidest ja nii püüti tekitada avalikku vaenu pankurite kui klassi vastu. Põllumees kui põline rikas peaks sellise rahva jaoks põline vaenlane olema, kuid paraku on põllumeeste eestkõnelejaiks pretendeerinud endised kommunistid ja seega vasakpoolsus põllumehi rünnata ei julge.
Tänapäeva tõlkijad enam ei mäleta, mida tähendas sõna rahvavaenlane. Kuid see kontseptsioon elab nii putinjuugendi meeltes Venemaal kui ka nende mõttekaaslaste seas Eestis. Rahvavaenlast lausa tuli vihata, sest ta polnud küll midagi halba teinud, kuid mingil põhjusel oli sündinud valesse klassi, tegutses valel elualal või kuulus inimeste hulka, kes enamlikule ladvikule ei sobinud. Rahvavaenlaselt võeti Nõukogude Liidus isegi hääleõigus, temaga suhtlemine oli lausa eluohtlik.
Kohustus vihata „paremäärmuslasi”
Stalinismi lõpp küll võttis sellelt vaenlaskujundilt veriseima konteksti, kuid Nõukogude Liidu lõppedes oli see kontseptsioon sujuvalt valatud uude kesta. Nüüd oli kohustus vihata „ekstremiste” või „paremäärmuslasi.” Jälle on tegemist isikutega, keda meedia ei tohiks üldse kajastada (tsiteerides ühte eetikanõunikku), kellega ei tohiks mingilgi tasemel koostööd teha, keda valivad valijad on lausa paaria, mida peab igal võimalusel materdama.
Alati leidub küll mõni veidrik, kes enda arust nalja tehes hakkab „truudusevandeid” esitama, kuid fakt on see, et Eesti lähiminevik ei tea õigupoolest ühtki rassistlikku või rahvustevahelise vägivalla intsidenti. Kuid teatud inimeste meeltes elab „oht” üha elavamalt. Nii rutatakse suurte kampaaniatega rassismi kummutama, samas kui midagi sinnapoolegi tõlgendatavat on esinenud ehk kümnekonna netikommentaatori sõnades. Ja selgi juhul pigem tõlgendajate endi meeltes.
Kuid „paremäärmuslasi” on lausa kohutus vihata ja nii otsitakse neid välja igast Euroopa riigist, paraku meelevaldselt iga immigratsiooniga seotud küsimuste tõstatajat koheselt „fašistiga” võrdsustades. Nicolas Sarkozy on küll konservatiiv ja paljudele vasakpoolsetele ei meeldi, kuid Hitleriga teda võrrelda küll ei maksa. Ja kui palju meie ajakirjanikest tegelikult Rootsidemokraatide, Põlissoomlaste või Norra Progressipartei programme on lugenud.
Samal ajal on viimasel ajal moodi läinud ülistada jõude, mis püüavad komparteisid tuua tagasi tänapäeva poliitikasse. Nii vaimustus osa Eesti meediast ühe liikumise esiletõusust Lätis, mis on koondunud 1991. aasta putšisti Alfreds Rubiksi ümber ja mis meeldib ennekõike Moskvas valitsevatele jõududele.
Teatavasti Rubiksi poliitikaga kaasnesid 1991. aastal inimohvrid, Euroopa „paremäärmuslaste” poliitikaga tänaseni mitte.
Igasuguste terroristide ja massimõrvarite, nagu Hitler, Lenin või kasvõi Saddam Hussein ülistamine kuulub pigem perverssuste maailma. Kuid nn antifa nime all ei võidelda praegu enam Hitleri vastu vaid hoopis Stalini restaureerimise nimel.
Nõukaonostalgia mitte ainult ei ürita unustada punavõimu halbu külgi, vaid asetab inimestele kohustuse „tõusta üles” kõigi vastu, kes kuidagi „õilsate parteilaste” kontseptsiooni kõigutavad.
Nii oli see kevadel, kui Eesti kongressi juubeli puhul teatud ringkonnad üritasid järjekordselt Eesti ajaloost kustutada kogu varasema vastupanuliikumise, Hirvepargi, kodanike komiteed ja Eesti Kongressi. Eesti oleks justkui vabanenud vaid parteilaste sisemise õõnestamise tulemusel. 1990. aasta vaenuõhkkond pole seega kuskile kadunud.
Kuhu me siis selle nõukaonostalgia vaimustuse laineharjal välja jõuame, mida hiljuti lausa ETV juubelisaadetega kõigile kaela sumati. Kas Gustav Naani ja Karl Vaino päevad tulevad tagasi, mil eestlastel oli kohustus armastada venelasi ja vene keelt, kuid peljata kõiki „välisimperialiste” ja „sisevaenlasi”.
Või on meil siiski tervet mõistust nostalgilise pimeduse asemel demokraatlikku valgust vaadata.
