Igatahes järgnevad kaheksa tundi lugesin ma „Raamatuvarast”. Kohe algusest peale tuli kananahk selga ja käed hakkasid värisema. Kohe algusest peale sain ma liigutatud ja lummatud.

Surm jutustajaks

Nüüd ma pean minema ja selle raamatu endale ostma, sest kogu oma tuleb tagasi viia ja ma ei ole nõus ilma selle raamatuta elama, sest see on nii kohutav ja samal ajal nii ilus töö. Kõik klapib, kõik on paigas: omapärane, kaunis ja julm-poeetiline stiil, elavad ja inimlikud karakterid, pingestatud süžee – hoolimata raamatu peaaegu 600-leheküljelisest paksusest – omapärane ajas hüplik ja kõrvalepõikeline ülesehitus (eriti laste- ja noortekirjanduse kohta!), selline emotsionaalsus ja nii rängad asjad, millest rääkida.  

Umbes poole raamatu peal keeldusin ma uskumast, et tegemist on lasteraamatuga. Aga siiski on.

Jutustajaisikuks on Surm, mõneti Pratchetti Surmaga sarnane, kuid sootuks teise vaatenurga ja karakteriga tüüp. Peategelaseks on saksa tüdruk Liesel Meminger, kes aastatel 1939– 1943 kaotab jupphaaval kogu oma maailma. Kuid ta võidab oma valdusse sõnad.

Ja millest see raamat räägib? Eelkõige sõnadest, elust ja surmast, inimeseks jäämisest, inimlikuks jäämisest. Lugudest ja nende tähendusest inimese hingele. Vägivallast ja teisest vägivallast. Leinast. Näilisest ja tegelikust. Süütundest. Väikestest lihtsatest inimestest suurte ränkade sündmuste sees.

Mina olen lummatud ja armunud. Sellesse raamatusse. Pärast lugemist on tunne, et see raamat on mind teinud kuidagi paremaks inimeseks, kui tegelikult olen. Nii et isegi, kui teile see raamat ei meeldi, pole te selle lugemisele kulunud tunde asjata raisanud.

„Raamatuvaras”

Markus Zusak

Tõlkinud Epp Aareleid-Koop

Draakon ja Kuu 2009