Näiteks rootsi põnevikuautori Stieg Larssoni oma, kelle esikteos „Lohetätoveeringuga tüdruk” ilmus eesti keeles mullu, aasta hiljem kui ingliskeelne tõlge, mis tegi Larssonist Ikea ja Abba kõrval Rootsi tuntuima ekspordiartikli. Otsuse Larssoni väljaandmise õigused osta tegi Varraku kirjastaja Krista Kaer pärast ingliskeelse ilmumata käsikirja lugemist.

Nagu arvata võib, oli see õige otsus – Eestis armastatakse Larssonit võib-olla vähem kui Ameerikas, kuid ilukirjanduse müügiedetabeli keskpaika ronisid ajakirjanik Blomkvist ja häkker Salander siiski.

Ometigi on Larsson kirjandusmaailma ebatüüpiline superstaar. Tema vastu on mitmed eksistentsiaalsed tõsiasjad: Larsson lahkus elust enne, kui tema triloogia esimene osa jõudis Rootsis ilmuda (ja hitiks muutuda); ta oli väikeses keeles kirjutav kirjanik ning tuli ilukirjandusse 50. eluaastale läheneva hobiautorina. Tema põnevikud pole mingi non plus ultra ka oma žanris: Millenniumi-triloogiat neelatakse isukalt, kuid seal pole suuri teemasid ega konflikte, mis pärast lugemist meelde jääksid; tema kriminaalsed skeemid on küll hästi läbi töötatud, ent samavõrra läbinähtavad; keel kaugel heast stiilist. Sotsialistide meelest pole Larssonil piisavalt klassivõitlust ja feministide jaoks on tal liiga palju pornograafiat.

Ent ometigi oli Stieg Larsson 2009. aastal Euroopas müüduim autor, tema romaanid on kinolinale toonud Põhjamaade kompanii Yellowbird ning just praegu on Hollywoodi suurproduktsiooni jaoks Blomkvisti rolli näitlemas eks-Bond Daniel Craig. Milles siis peitub Larssoni magnet?

Esiteks ei tohiks unustada, et Larsson on väärika sugupuu võsu – Skandinaavia tumemeelne kriminaalromaan on maailmas usaldusväärne kaubamärk. Maj Sjöwall ja Per Wahlöö andsid aastatel 1965–1975 inspektor Martin Becki vahendusel maailmale aimu rootsi neuroosidest, samamoodi nagu Henning Mankell oma Wallanderiga. Või Liza Marklund ja Camilla Läckberg. Aga miks mitte paigutada sinna ritta ka taanlane Peter Hoeg koos preili Smillaga ning täiuslikult kontrastne pilt turvalisest heaoluühiskonnast, mille serva all toimuvad jäledad roimad, vormubki miljoneid eksemplare müüvaks brändiks. Mille üle rootslased näivad pigem uhked kui kurvad. Või nagu kinnitas Svenska Dagbladeti ajakirjanik Johan Hellekant, et vähemalt Larssoniga seoses pole kuvandiküsimus üldse teemaks tulnud. (Siinkohal on paslik võrdlus ühe Eesti-ainelise romaaniga, mille kunstipärane ajalookäsitlus teose edu paljudele kohalikele suisa vastikuks teeb.)

Nii ongi, et kui välismaalasi meelitavad Larssonit lugema põhjamaised allasurutud ängid, siis rootslased ise tunnustavad romaanidest vastu vaatavat reaalsust, mis on parajas doosis segatud muinasjutulisega. „Lisbeth Salander on tõeline saagategelane,” kiitis Millenniumi-triloogia kinolinale ja televisiooni toonud režissöör Daniel Alfredson ühes intervjuus.

Mis sai Pipist suurena?

Ent Larsson on oma eelkäijate moodne variant: ta segab oskuslikult põnevikku ja kriminaalromaani, kõditades närve isegi liiga palju ja pannes nii nurisema peenetundelise lugeja, ent püüdes jällegi masse. Jah, masse, sest see on aine, mis suuri kirjastusi huvitab, ning iga Larsson on neile kuldaväärt.

Lääne kirjastamispraktikas algas jaht menukitele 1980. aastatel, kui mitmed kirjastused konglomeraatideks ühinesid. Kasumlikkusest sai märksõna ning masskirjanduse müümine nii nagu seni müüdi väärtkirjandust – kõva kaas, kallis reklaamikampaania – aitas riske hajutada. Kuid miski pole nii hea kui liikvele läinud sõna – Larssonit osteti ja ostetakse sellepärast, et ta müüb nii hästi.

Ning ärgem alahinnakem Millenniumi-triloogia intertekstuaalsust. Astrid Lindgreni karakterid Pipi Pikksukk ja Kalle Blomkvist tekitavad pehme ja karvase äratundmise tänapäeva lugejas, kes on võib-olla varemgi mõtisklenud, mis sai Pipist ja Kallest, kui nad suureks kasvasid.

Rootsis on igal huvilisel oma Larssoni-eksemplar tõenäoliselt juba olemas ning palavik vaibunud. Ent Strindbergi-joontega inetu päranditüli (kirjaniku autoriõigused said endale isa ja vend, millega pikaaegne elukaaslane Eva Gabrielsson loomulikult rahul ei ole) ja lõpetamata neljas Millenniumi-romaan, mida Gabrielsson oma laptop’is peidab, võivad pressile tööd anda veel aastaid.

Stieg Larsson sündis 1954. aastal Põhja-Rootsis Norrlandis. Kui Stieg oli aastane, kolisid ta ema ja isa Stockholmi ning kuna lapse kasvatamiseks sobilikku korterit nad endale lubada ei saanud, jäi Stieg emapoolsete vanavanemate juurde Norrlandi. Vanemate ja väikevenna Joakimi juurde kolis ta pärast vanaisa surma, 1962. aastal.

Noorukina huvitas Larssonit astroloogia, lisandus kirg ulmekirjanduse vastu. Ka Larssoni poliitikahuvi tuli varakult ilmsiks, juba hilisteismelisena toetas ta kohalikke sotsialiste. Ta oli tuntud kui kommunistliku tööliste liidu poliitiline aktivist, Rootsi trotskistliku ajakirja Fjärde Internationalen toimetaja ning tihe kaasautor iganädalasele Internationalenile. Larssoni silmapaistvamaks saavutuseks oli aga antifašistliku ajakirja Expo asutamine.

Võitlus paremekstremismi ja meesšovinismi vastu sai Larssoni elu sisuks, põnevusjuttude kirjutamine jäi õhtuseks meelelahutuseks. Kuna neofašistide paljastamine tõi Larrsonile hulga vaenlasi, elas Gabrielsson, kellega ta kohtus 18-aastasena Vietnami sõja vastasel meeleavaldusel, pidevas hirmus, et mees võidakse mõrvata. Tema hirmudel oli alust, ent ometi suri Larsson 50-aastaselt hoopis südamerabandusse. Majas, kus Expo paiknes, ei töötanud tol päeval lift, ja kohvi-sigarettide-rämpstoidu dieedil ajakirjanikule sai seitse korrust saatuslikuks – toimetusse jõudes kukkus ta kokku.

Kaks aastat varem, puhkuse ajal oli Larsson alustanud „Lohetätoveeringuga tüdruku” kirjutamist. Tema enesehinnang oli debütandi kohta märkimisväärselt eluterve: kirjastaja Eva Gedini sõnul polnud Larssonil kahtlustki, et tema käe all on sündinud menukid. Kokku oli tal plaanis neid paberile panna kümme: kolme esimese osa tulust plaanis ta endale ja Gabrielssonile midagi pensionisamba taolist, ülejäänute eest laekuvad kroonid oli kavas annetada heategevuseks.

Oma enesekindluses oli Larsson üksi või heal juhul koos Gabrielssoniga. Sõpradele ja kolleegidele tegi idee Stiegist kui romaanikirjanikust pigem nalja. Ja seda mitte põhjuseta – nad teadsid, et Larsson pole just andekaim sulesepp.

Kes on autor?

Anders Hellberg Dagens Nyheterist on nüüdseks endale maailmas nime teinud mitte kui ajakirjanik, vaid kui mees, kelle sõnul pole Larsson oma raamatuid üldse ise kirjutanud. Selle aasta jaanuaris ilmunud artiklis avaldab paarikümne aasta eest Rootsi uudisteagentuuris TT koos Larssoniga töötanud Hellberg, et praegune menukirjanik, kes töötas agentuuris graafilise disainerina, kuid mõnikord panustas ka ajakirjanduslike tekstidega, „ei osanud üldse kirjutada”. „Tema keelekasutus oli nõrk, sõnade järjekord oli tihti sassis, lausekonstruktsioonid olid lihtsad ja süntaksiga olid lood mõnikord täiesti hullud,” kirjutas Hellberg, vihjates, et autor võib olla hoopis Gabrielsson. Larssoni elukaaslane on aga kahtlustused pressi vahendusel ümber lükanud.

Eva Gedini sõnul on Larssoni sõbra Kurdo Baksi raamatust „Minu sõber Stieg Larsson” („Min vän Stieg Larsson”) alguse saanud spekulatsioon väljunud kontrolli alt ja ta ütles Dagens Nyheterile, et „väita, nagu poleks Stieg Millenniumi-raamatuid kirjutanud, on lihtsalt tobedus”. Gedini sõnul toimetaja lihtsalt tunnetab sellist asja, pealegi polnud käsikirjad, mis Larsson talle tõi, selliste poolikute hulgast, kus tuleb lõpetada iga teine lause. Raamatute toimetamine läinud libedalt, ainuke, mida Larsson muuta ei soovinud, oli pealkiri „Mehed, kes vihkavad naisi”. Soov, mis kõigi tõlgeteni kahjuks ei ulatunud.

Kurdo Baksi raamat on ilmunud ka inglise keeles, kuid vaevalt suudab see väljaspool Rootsit tekitada samaväärset kõlapinda. Nimelt seab Baksi, kes töötas koos Larssoniga Expos, kahtluse alla tema ajakirjanduslike meetodite eetilisuse: näiteks kasutas Larsson ennast allikana ja intervjueeris oma sõpru.

Baksi kuulus ka nende hulka, kes ei uskunud Larssoni kirjanduslikku talenti. Kui kolleeg pakkus talle lugeda manuskripti, Baksi keeldus. Ta on rääkinud ajakirjanikele, et ei uskunud, et kirjandus võiks olla Stiegi bisnis, kuid väited, nagu arvaks temagi, et Larsson on vaid nimi Millenniumi-raamatute kaanel, on ta ümber lükanud.

Kuid küsimus autorsusest erutab jätkuvalt nii lugejat kui ka meediat.

Kui New York Timesi ajakirjanik küsis Gabrielssonilt otsesõnu, kas Larsson on Millenniumi-triloogia autor, sai ta vastuseks ebamäärase jutu: „Ma pole kindel, kas nii võib öelda. Ta kindlasti kirjutas need ise – arvan, et nii on õiglane öelda.” Aga kui ta kirjutas raamatud ise, kas pole ta siis autor – või on see liiga lihtsustatud lähenemine, pinnis ajakirjanik edasi. Selle peale vastas Gabrielsson: „Jah”.

Praegu usuvad paljud, et Millenniumi-triloogias on veidi Gabrielssoni kaasautorsust, ta võis teha romaani jaoks uurimistööd ning jagada arhitektina teadmisi kinnisvara kohta. Kuid mis võiks olla autorsuse-spekulatsioonist tõusev moraal? Näiteks see, et sa võid olla keskpärane ajakirjanik, kuid see ei takista sind saamast maailmakuulsaks kirjanikuks, sest autori austavat nimetust ei hakka Larssonilt praegu keegi ära võtma.

Kes ta oli?

Stieg Larsson

(1954–2004)

Romaanid:

•• „Män som hatar kvinnor” („Lohetätoveeringuga tüdruk”), 2005

•• „Flickan som lekte med elden” („Tüdruk, kes mängis tulega”), 2006

•• „Luftslottet som sprängdes” („Purustatud õhuloss”), 2007

Toimetaja ajakirjades:

•• Ulmefännide ajakirjad Sfären, FIJAGH! jt

•• Svartvitt koos Expoga (1999–2002)

•• Expo (2002–2004)