4. septembril 1910 avati Tallinnas Pärnu maanteel Peterburi arhitektide Vassiljevi ja Bubõri projekteeritud maja, Eesti vanim, nüüd juba saja-aastane spetsiaalne teatrihoone.

Laupäeval tähistas Eesti Draamateater kahekordset juubelitähtpäeva Priit Pedaja lavastatud peokavaga, mis elustas Eesti Draamateatri ajaloo alates teatri eelkäija, Paul Sepa era-draamastuudio loomisest 1920. aastal kuni tänapäevani välja.

Peokava lõpetas Ardo Ran Varrese kirjutatud kantaat „Vastsest templist”, mille kandis laval ette kogu Draamateatri näite-trupp.

Lisaks näidati õhtul maja esiküljel Taavet Janseni, Taavi Varmi ja Andres Tenusaare spetsiaalselt teatrile loodud kümneminutilist videoinstallatsiooni, mis räägib teatrist ja ajast, tärkamisest ja hääbumisest.

26. novembril korraldavad Eesti Draamateater ja teatriuurijate ühendus teaduskonverentsi, mis keskendub teatri ajaloole ja kuvandile ajaloos ja tänapäeval.

90 aastat Eesti Draamateatrit

Draamateatri sünnipäeva

arvestamine on läbi aja olnud natuke segane. Algusajaks on pakutud ka Vanemuisest lahkunud näitlejate 1916. aastal loodud Pandorini seltsi, mis Tallinnas nimetati ümber draamateatriks. Et sellel aga järjepidevus puudub, loetakse Eesti Draamateatri alguseks Paul Sepa loodud erateatristuudio sündi 11. oktoobril 1920. Sellest sai natuke hiljem Eesti Draama-stuudio teatrikunsti kool, mis tegutses draamastuudio ühingu nime all. Seal õppisid hilisemad Eesti Draamateatri alustalad ja teatrielu edendajad Felix Moor, Leo Kalmet, Ilmar Nerep, Priit Põldroos, Otto Aloe, Ly Lasner jt. Draama-stuudio esimene lend lõpetas 1924. aasta kevadel.

Esimene lennu entusiastide initsiatiivil asutati Draamastuudio Teater, mis avati 4. oktoobril 1924 teatri juhi Rudolf Engelbergi lavastatud „Pisuhännaga”.

1929. aasta 17. novembril

esietendus Draamastuudio Teatris Ruut Tarmo lavastuses Hugo Raudsepa „Mikumärdi”, mida saatis harukordne edu. Pärast seda võttis teater suuna algupärasele näitekirjandusele.

1933. aastal suleti Draamastuudio ning 1937. aasta jaanuaris nimetati Draama-stuudio Teater Eesti Draamateatriks. Pärast mitut vahepealset ümbernimetamist (näiteks Uus Teater või Tööpunalipu ordeniga Viktor Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater) taastati vana nimi 1989. aastal.

1939. aasta kevadel, kui Hitler kaasmaalasi koju kutsus, sai aastaid kooliruumides, korterites ja kõrget hinda küsinud saalides tegutsenud teater lõpuks oma maja, kui saksa teatri ühingu käest osteti praegune Pärnu maantee teatrimaja.

1940. aasta oktoobris Draamateater natsionaliseeriti ning teatri tegevuse üle hakkasid otsustama partei ja valitsus. Teatri komissariks määrati ennegi Draamastuudio Teatris tegutsenud, kuid selleks ajaks 14 aastat Töölisteatrit juhtinud Priit Põldroos, peanäitejuhiks jäeti Leo Kalmet.

1949. aastaks liideti hulk teatreid, Draamateatriga ühendati Estonia draamatrupp ja Draamateatrist sai Tallinna ainuke kutseline sõnalavastusteater. Sellest hoolimata oli teatri majanduslik seis halb. Uue režiimi sundrepertuaari kangelased (näiteks tükist „Ukraina steppides”) ei toonud rahvast saali.

Tõus algas 1952, kui teatri peanäitejuhiks sai Ilmar Tammur, kes tegi säravaid lavastusi, mis tõid publiku saali tagasi. 1960.–1970. aastatel ideoloogiline press vähenes ja taas hakkas kasvama eesti dramaturgia osakaal.

1970. aastal sai peanäitejuhiks Voldemar Panso, kes jätkas juba varem alustatud („Inimene ja jumal” 1962 ja „Kihnu Jõnn” 1964) märkimisväärsete lavastuste jada. Näiteks 1972. aastal lavastusega „Inimene ja inimene”, mis püsis repertuaaris 13 aastat – ka pärast Panso surma. Märkimist väärivad ka „Mees, naine ja kontsert” (1972) ja võimudele hambu jäänud „Tants aurukatla ümber” (1973).

Pärast Panso surma võttis 1977. aastal teatri üle tema õpilane Mikk Mikiver, kellega tõusid lavastama noored Merle Karusoo ja Ago-Endrik Kerge ning Vanemuisest tuli pealinna Evald Hermaküla. Mikiveri tõsised, suures osas eesti autoritel põhinenud lavastused, nagu „Neljakuningapäev” (1977), „Tuulte pöörises” (1979) ja „Pilvede värvid” (1983), tõstsid rahvusmeelsust.

1988. aastal, suurte ühiskondlike muudatuste ajal asus peanäitejuhiks Evald Hermaküla. Teatrisse naasis lavastama Merle Karusoo, esimese lavastuse tegi Priit Pedajas („Kokkusaamine” 1991). Hermaküla tegi põneva, ka saaliväliseid ruume kasutanud lavastuse „Südaöö” (1990).

1992. aastal valiti teatrijuhiks senine asedirektor Margus Allikmaa. Ta tõi Draamateatrisse tugeva lavastajate koosseisu, lisaks Hermakülale Mati Undi, Priit Pedaja ja hiljem taas Mikk Mikiveri.

1998. aastast juhtis teatrit aasta Merle Karusoo. 2006. aastal sai teatrijuhiks Rein Oja.

Allikad: Ain Jürissoni „Draamateatri raamat” ja Eesti Draamateater

Kestusrekord

Kõige kauem teatris olnud näitlejad

•• Ita Ever (1931) alates 1953

•• Ester Pajusoo (1934) alates 1958

•• Tõnu Aav (1939) alates 1961

•• Kersti Kreismann (1947) alates 1972

•• Maria Klenskaja (1951) 1974–1987 ja alates 1989

•• Martin Veinmann (1950) alates 1972

•• Tõnu Kark (1947) alates 1996

Minevikustaarid

•• Ants Eskola (1908–1989)

•• Jüri Järvet (1919–1995)

•• Kaarel Karm (1906–1979)

••  Eino Baskin (1929)

•• Ants Jõgi (1892–1983)

•• Inna Taarna (1926)

•• Aino Talvi (1909–1992)

•• Ellen Liiger (1918–1987)

•• Katrin Välbe (1904–1981)

•• Linda Tubin (1905–1980)

Mängukorrarekord

Kõigi aegade edukamad lavastused

•• „Mikumärdi” (1929) – esimest korda Eesti teatris jõuti sajanda etenduseni

•• „Pilvede värvid” (1983) – 248 etendust

•• „Inimene ja jumal” (1962)

•• „Mees, naine ja kontsert” (1972)

•• „Pöördtoolitund” (1979)

•• „Polkovniku lesk” (1982)

•• „Päikesepoisid” (1981)

•• „Krappi viimane lint” (1973)

See kaunis maja

Ma töötan majas, kus ei tunta argust,

seal majas petta pole võimalik.

See maja täis on isemoodi kargust

ja kunstigi – kus kõik on võimalik.

Kui jõuad sinna, kohe palju muutud:

sa muutud nii, et sind ei muudeta.

Nii oma hinge kui ka teisi puutud,

kuid hinge võtta sult ei suudeta.

See maja seisab keset Südalinna –

ei kaitse ingel teda, vaid kultuur!

Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna.

Kõik, mis ta sees, on kordumatult suur.

Seal puhvet on ja puhvetis on Ene,

ta hellal pilgul kohvi ulatab.

On Enel tihti kaasas pojakene,

kes lauaplaadini vaid ulatab.

Kõik teavad, miks on einelauda vaja:

me sööme selleks, et me ellu jääks.

Meil, muide, veel on kaua laulda vaja,

et saada targaks, paremaks ja hääks.

Ja puhas puhvet elustab me puhkust –

ta toidab meid ja see on vajalik.

Me inimrinnus leidub inimuhkust

ja sedagi, mis pole ajalik.

Juhan Viiding

Lii Piiparinen: küsitakse Everit, Üksküla, Malmsteni

Juba pea paarkümmend aastat Draamateatri kassas ja puhvetis töötanud Lii Piiparinen teab, kuidas veenda piletiostjat, kes kardab „Savonarola tuleriita”.

•• Kuidas läheb teatrimaja juubeliks tehtud tükil „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia”?

Seda lavastust käiakse kenasti vaatamas. Kuid mul on tunne, et väga paljud ei tea teatri ehituslugu ega arhitekte Vassiljevit ja Bubõri. Kassasse tulnud inimestele tuleb rääkida, kes nad on ja mis nad on teinud. Mitte kõik ei tea ka Juhan Viidingu luuletust, mis on andnud tõuke selle näidendi kirjutamiseks. Maja ise on küll seoses juubeliga ärevuses, inimesed on ärevuses.

•• Sa töötad lisaks kassale ka puhvetis. Mis tunne on olla selles Juhan Viidingu luuletuses oleva Ene mantlipärija?

Teadsin Juhan Viidingu luuletuse Enet enne, kui ta Kiviräha näidendis uuesti esile kerkis. Draamateatri inimesed mäletavad teda. Ene olevat olnud kena naine. Meie teatri tõlk Maie Soorm tundis teda, käis temaga läbi.

•• Töö piletikassas ja puhvetis – see on justkui kaks rolli. Sassi ei lähe?

Ei lähe. Mõlemad tööd seisnevad selles, et suhtled inimestega. Töö puhvetis etenduse vaheajal on ajaliselt piiratud, sel ajal tuleb väga kiiresti tegutseda. Tuleb hoolitseda selle eest, et võimalikult suur hulk publikut saaks teenindatud. Ka päeval, proovi vaheajal, on kiire, sest näitlejad peavad jõudma oma söögi kätte saada.

Töö piletikassas on rahulikum. Seal on aega piletit ostma tulnud inimesega rääkida, seletada, milliseid tükke mängitakse. Vahel on juttu väga pikalt, suu väsib ära.

•• Puhvet on teatris aktiivne suhtlemiskoht, siin juhtub igasuguseid asju.

Tõepoolest. Mulle on jäänud meelde kunagi ammu toimunud stseen, kui puhvetisse juba etenduse algamise ajaks jäänud inimesed kohtusid Jüri Krjukoviga. Ta mängis David Woodi lastetükis rotti, kellel oli mustaks tehtud nägu, isegi hambad olid mustad. Daam, kes seisis puhvetijärjekorras, pöördus korraks ringi ja nägi selja taga rotti Jüri Krjukovi kehastuses. Ta karjatas, see oli nii ehmatav ta jaoks. Näitlejad käivad etenduse ajal tihti kostüümis puhvetis kohvi joomas. Vahel juhtub nii, et nad jäävad publikule jalgu, ei jõua garderoobi tagasi minna. Siis on nad meie tagaruumides varjul.

Puhvetis toimub igasuguseid stseene. Meelde on jäänud juhtum aastate tagant, ajal, mil bürokraatlike sekelduste tõttu oli meil baarides keelatud alkoholi müüa. Üks meesterahvas tegi kõvasti lamenti, ütles, et naine tõi ta teatrisse, sundis etendust vaatama ja nüüd ei saa ta endale isegi konjakit osta.

Näitlejad peavad puhvetis kolleegide sünnipäevi. Seda tehakse vaimukalt ja see jääb meelde. Mait Malmsten pidas ükskord sünnipäeva, kolleegid juba ootasid puhvetis sünnipäevalast –  kuni Mait koputas puhveti aknale… Lavapoisid olid aidanud tal redeliga ronida õues teise korruseni. Jaan Rekkor sõitis aga ükskord oma sünnipäeval soojale maale ja jättis puhvetisse end asendama papist kuju. See seisis meil nädal aega külmkapi taga. Sünnipäev oli nagu sünnipäev ikka, laud oli kaetud, inimesed käisid Rekkori papist kuju kallistamas ja musitamas.

•• Võrdlemisi raske on vastata küsimusele, kes käivad Draamateatris, kes on publik. Kas saab vastata küsimusele, kes ei käi?

Meil käivad tõepoolest kõige erinevamad inimesed. Meil on lavastusi, kus käib vanem seltskond, noored käivad vaatamas näiteks „Grönholmi meetodit”. Noorem haritud publik ei hooli eriti naljast, see aga, kes satub teatrisse juhuslikult, tahab vaadata „Rahauputust”, kus saab naerda. Igaüks, kes meie kassasse tuleb, on meie klient. Igaühele oskame mingit lavastust soovitada.

Aga inimesed on tõesti erinevad. Näha on sedagi, et mõni on teatripiletile kulutanud oma viimased kroonid. Aga käivad ka rikkurid, kes saavad endale lubada kõike, mida raha eest saab. Vahest ainult päris heidikud ei jõua meie juurde.

•• Kuidas mõjub pileti hind? Seda on ju vaikselt tõstetud ka rasketel aegadel, samasse aega jäi ka teatripileti käibemaksuvabastuse kaotamine.

Seda ei ole tunda. Kassas ei öelda, et on väga kallis. Inimesed käivad ikka. Palju loevad soodustused. Pensionäridele 20% ning õpilastele ja õpetajatele 15%. Lasteetendused on meil üldse odavamad, sinna on pilet 125 krooni. Pilet õhtusele etendusele parterisse maksab meil 225 krooni.

•• Mille järgi pileteid valitakse? Kas küsitakse näitlejaid?

Vanemad küsivad Ita Everit. Küsitakse Aarne Üksküla, kes meil enam ei mängi. Nooremad küsivad Mait Malmsteni, Märt Avandit. Küsitakse ka teisi.

On tunda, et vaadata tahetakse tükke, kus on palju tegelasi. Peljatakse monolavastusi, samal ajal on meie monotükid „Aabitsa kukk” ja „Minu oivaline lahutus” pidevalt välja müüdud.

•• Aga näitlejad? Kas nemad käivad kassas küsimas, kuidas piletimüük läheb?

Käivad küll. Näitlejad tulevad tihti kassast läbi ja küsivad, kui palju on müüdud etendusele, kus nad mängivad. Tõnu Kark tunneb tihti selle vastu huvi.

•• Aga teised? Kas autorit küsitakse? Kivirähka näiteks?

Kivirähk on popp. Aga paljud ütlevad ka, et neile ei meeldi. Publiku arvamusi kohtab seinast seina. Osa inimesi teab teatrist palju, käib kõike vaatamas, osa käib juhuslikult.

Olen tähele pannud, et publiku ostusoovile mõjus tugevalt pealkiri. Näiteks „Savonarola tuleriit”. Piletiostjale mõjus see hirmutavalt. Tuli seletada, millest tükk on. Või siis „Sigma tau-C705”, millest publik kardab, et tegu on igava astronoomiaga. „Eesti matus” lõi aga eelarvamuse, et on midagi depressiivset. Tihti õnnestub piletiostja ära rääkida, pärast on inimene õnnelik.

•• Mängukavast võetakse tükke maha, sest uued tulevad peale. Kas maha võetakse ka selliseid, mida publik heal meelel veel vaataks?

Paraku nii see on. See on hästi kurb.

•• Mis tunne on teatris töötada? Ära minna pole plaaninud?

Töötan Draamateatris aastast 1993. Laval ma kuidagi ei osale, kuid tunnen, et olen vajalik. Mingit imepalka siin ei ole, kuid sellest hoolimata on palju inimesi, kes teevad oma tööd hingega. Näiteks valgustaja Hilja Irdla. Mulle inimesed meeldivad, kõik meeldib.

•• Aga kuidas on teatri prestiižiga väljaspool maja?

Meil on kassas müügil kinkekaardid. On eriti hea meel, et neid ostetakse, sest inimesed ei taha ju kinkida teisele midagi sellist, mida ise ei väärtusta.

•• Palju neid ostetakse?

Iga päev mõni kaart. Jõulude ajal rohkem.