Arvud ja nimed räägivad enda eest. Doping Venemaa talispordis pole olnud juhuslik, paari sportlase ja treeneri eralõbu. See on süstemaatiline ja organiseeritud, toimunud kas suusajuhtide aktiivsel osalusel või vähemalt vaikival heakskiidul. Toimunud kaua, läbi põlvkondade. Kui Olga Danilovalt võeti 2004. aastal ära Salt Lake Citys võidetud 10 kilomeetri olümpiahõbe, sai medali endale Julia Tšepalova, kes mõned aastad hiljem ka ise dopinguga va­hele jäi.

Venelased pole muidugi ainu­kesed. Kohe meenub Soo­me suusakoondis, kes kodusel Lahti MM-il in corpore vahele jäi. Või austerlased, kes samuti organiseeritud dopinguga kimbus.

Dopingurevolutsioon

Vastupidavusspordi dopingukultuuris algas uus ajajärk 1989. aastal, kui USA-s tuli Epogeni nime all turule esimene sünteetiline erütropoetiin (EPO). Kahel spordialal, jalgrattaspordis ja suusatamises, tähendas see tõelist revolutsiooni. Erütropoetiin on nimelt hormoon, mis stimuleerib punaste vereliblede loomist inimorganismis ja punased verelibled on vastupidavusspordis kõige tähtsamad.

EPO ja selle järglaste suurel populaarsusel on kaks peamist põhjust. Esiteks. Kasutamist on väga raske avastada. Esimene EPO-test töötati välja alles 2000. aastal. Teiseks. EPO-st saadav kasu on tohutu suur. Loomulikult pole keegi ametlikult mõõtnud, kui palju tippsportlased EPO-st võidavad, kuid amatööridel on mõõdetud tulemuste paranemist keskmiselt rohkem kui 10% võrra. Paralleeli tuues – kui kiirjooksus eksisteeriks sa­maväärne dopinguaine, tähendaks see 100 meetri sprindis tulemushüpet 10 sekundi pealt 9 sekundi peale.

Järeldus on lihtne. Aktiivne EPO-kultuur tähendab, et puhtal sportlasel on peaaegu võimatu konkureerida. Nii ongi, et paljud eksperdid arvavad näiteks seda, et jalgrattaspordis oli viimane puhas Tour de France’i võitja Greg LeMond 1990. aastal. Pole kuulnud sama karme oletusi suusatamise kohta, kuid skepsis on ka selle ala suhtes suur. Mis seal salata, kahtlususs näris ka minu hinge, vaadates, kuidas Andrus Veerpalu võistles dopingust punnis Mika Myllyläga nagu võrdne võrdsega. On see puhtalt ikka võimalik? Ja kui Venemaa suusajuht Jelena Välbe kiitis Mati Karlovitši, et see tunneb vene kooli, siis mis koolist käib jutt? Keemikute koolist?

Jäägu need kahtlused minu isiklikeks kahtlusteks. Kui aga Alaver peab läbirääkimisi Venemaa suusaliiduga, meeldiks mulle vähemalt see, et jutt ei käiks ainult palgast, vaid ka sellest, mida teha dopingukultuuri väljajuurimiseks. Siiamaani on Vene-poolne reaktsioon dopinguskandaalidele kõlanud liiga tihti „meie omasid kiustakse” stiilis. Ja ümmargused laused „dopinguta on ka võimalik võita” ei veena eriti. Vene talisport on dopingust läbi imbunud ja Eesti tipptreeneri minek dopingupessa on kahetsusväärne.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid