Inimeste või masinate sõda?
Sõja masinastumises ei ole midagi uut, see protsess on sama vana nagu ühiskonna industrialiseerimine. Juba Esimeses maailmasõjas osalenuid kohutas sõja masinlik olemus – tundidepikkused suurtükiväe tulelöögid, mürkgaaside kätte lämbuvad kamraadid ning algelised tankid-teraskoletised, mis roomasid üle kaevikute. Iga järgneva sõjaga on lugu ainult hullemaks muutunud.
Täppisrelvad ja infotehnoloogia areng on andnud sõja masinlikuks muutumisele uut hoogu. Kerge on uskuda, et tulevikusõda ongi masinate sõda, kus inimesi tapetakse järjest kaugema vahemaa tagant, kontakt tapja ja ohvrite vahel kaob ning koos sellega haihtuvad ka sellised mõisted nagu vastutus ja südametunnistus.
Masinastumise piirid
Robotid – näiteks demineerimisrobotid – on muutunud nüüdisaja lahinguvälja loomulikuks osaks. Ka mehitamata lennuvahendite tähtsus ja rakendamisvõimalused on üha kasvanud. Samas on sõja masinastumisel vähemalt lähima poole sajandi jooksul ees piirid, mis tulenevad kaitseotstarbeliste teadusuuringute rahastamise suhtelisest vähenemisest ning uue varustuse maksumusest.
Kui Teise maailmasõja ja kül-ma sõja ajal olid kaitseotstarbelised teadusuuringud paljudes valdkondades läbimurdelise tähtsusega, siis nüüd pole see enam nii. Tsiviilteadus on militaarteadusest ette jõudnud. Maailma militaarsete teadusuuringute lipulaev USA on käes-oleval kümnendil kulutanud märkimisväärse osa kaitse-eelarvest sõjapidamisele Iraagis ja Afganistanis. See on pidurdanud sõjateaduslikku innovatsiooni ning uute relvasüsteemide välja/töötamist.
Euroopas on masu sõjalist allakäiku oluliselt kiirendanud. Kui kahekümne kuues Euroopa riigis moodustasid kaitsekulutused 2009. aastal keskmiselt 1,67% SKT-st, millest omakorda keskmiselt 51% läks personalikuludeks, pole tõsiseltvõetavatest kaitseotstarbelistest teadusuuringutest ning relvajõudude moderniseerimisest võimalik enam rääkida.
Kui Saksamaa kunagi võimsatest tanki- ja motoriseeritud väekoondistest on järel vaid riismed ning vanal mere- ja koloniaalriigil Suurbritannial ei ole aastani 2020 ühtegi operatsioonivõimelist lennukikandjat, on tõesti muretsemiseks põhjust. Paraku ei ole see mure liiga kiire sõjatehnilise innovatsiooni, vaid hoopiski meie maailmajao sõjalise relevantsuse üle.
Venemaa ja Hiina kaitsekulutused on viimase kümnendi jooksul jõudsalt kasvanud. Hiinlaste militaarsete teadusuuringute kohta on avalikku infot napilt. Venemaa on teatatud, et ostab lääneriikidelt teatud sõjalisi tehnoloogiaid, erinevalt Nõukogude ajast, mil toonaste vaenlaste teadussaavutused lihtsalt maha kopeeriti. On selge, et mõlemad suurriigid rakendavad jõu-pingutusi, et tehnoloogilist mahajäämust Ameerika Ühendriikidest vähendada ning oma relvajõude moderniseerida.
USA-l võib kaitsekulutuste praeguse taseme säilitamine osutuda problemaatiliseks. Riigivõlg ja iga-aastane eelarve defitsiit on nii suured, et varem või hiljem ollakse sunnitud nende vähendamiseks midagi ette võtma. Üks ahvatlev võimalus on kaitsekulutuste vähendamine. Kaitsekulutuste kärpimine annaks paratamatult tagasilöögi esmajoones kaitseotstarbelistele teadusuuringutele ning uute relvasüsteemide ja varustuse hangetele. Kõrgtehnoloogiliste ründerelvade hinnad on kasvanud nii kiiresti, et hangitavate relvasüsteemide kogused on üha vähenenud.
Mõned eksperdid on väitnud, et kui uute kõrgtehnoloogiliste hävitus- ja pommituslennukite maksumuse kasv jätkuks praeguses tempos, oleks 2050. aasta paiku isegi suurriikidel neid võimalik hankida vaid väga vähesel hulgal. Vaevalt oleks kellelgi midagi selle vastu, kui sõjapidamine muutuks võimatuks selleks vajalike vahendite kättesaamatu hinna tõttu, aga oleks naiivne sellele lootma jääda.
Matšeeted jäävad
Sel juhul peetakse sõdu lihtsalt odavamate vahenditega. Toimugu maailma sõjandusliku mõtte arengus mis tahes pöördelise tähtsusega sündmused – Aafrikas sõditakse ka kahekümne või viiekümne aasta pärast Kalašnikovi automaatide ja matšeetedega.
21. sajandi esimene aastakümme on veel kord näidanud, et vahendite puuduse või tehnoloogilise mahajäämuse taha ükski sõda ei jää. Maamiinide keelustamine oli ideena kahtlemata õilis, aga mida teeb sissivõitluses osaleja, kui tal miine kusagilt võtta pole? Ta valmistab neid ise, lastes käiku kõik, mis kätte satub.
Kui standardsete, tehases valmistatud miinide puhul on vähemalt teada, mida neist oodata, siis isevalmistatud lõhkekehade puhul ei või kunagi milleski kindel olla. Sääraste lõhkekehade evolutsioon on jõudnud tasemele, kus Afganistani sissid suudavad valmistada pomme, mis metalli peaaegu enam ei sisalda.
USA on kulutanud isevalmistatud lõhkekehade vastasele võitlusele miljardeid dollareid. Oma osast pole pääsenud ka teised liitlased, sealhulgas Eesti.
Muude vahendite puudumisel muutub relvaks inimene ise. Enesetapurünnakud on olnud oluline osa uue aastatuhande alguse sõjapidamisest. Küllap üllatas 11. septembril 2001. aastal teostatud rünnakute efekt rünnakute organiseerijaid endidki. Pärast seda on mitmel pool maailmas toime pandud sadu suuremat või vähemat tähelepanu pälvinud enesetapurünnakuid.
Võib küsida, kas sellest lähemale on inimesele võimalik sõda üldse tuua. Kui ühest küljest võib tõesti rääkida sõja masinastumisest ja inimesest kaugenemisest, siis teisalt on sõda inimesele ikka sama lähedal, nagu see on aastatuhandeid olnud.
Pole põhjust kahelda, et lähiaastakümnetel selline paralleelareng jätkub. Kes arendab luuresatelliite, ballistilisi rakette ja viienda põlvkonna hävituslennukeid, kes aga isevalmistatud lõhkekehi või enesetapurün-nakute taktikat. Nii konventsionaalsed kui ka asümmeetrilised sõjapidamisviisid ei kao kuhugi ning innovatsioon toimub mõlemas valdkonnas.
Meil on mõistlik seda arengut tähelepanelikult jälgida, ja kus vähegi võimalik, oma kasuks rakendada. Üks käesoleva küm-nendi asümmeetrilise sõja õppetunde on näiteks see, et elektroonika areng võimaldab täna-päeval valmistada Ottawa konventsioonile vastavaid juhitavaid jalaväemiine sama odavalt ja lihtsalt kui kunagi valmistati juhitamatuid miine, mille keelustamise eesmärgil konventsioon üldse vastu võeti.
