Raudtee areng mõjutas tuntavalt Eesti asustuslugu, majandust ja kaubandust. Raudtee rajamine tekitas uusi alevikke, tööstusharusid ja elukutseid. Raudteejaamad on osa Eesti arhitektuuriloost, raudteesillad aga insener-tehnilise mõtlemise ajaloost. Raudteeharidus on üks osa Eesti haridussüsteemist, raudteeseadustik kuulub õigusnormide sekka, raudteetariifid puudutavad kaubanduse ajalugu. Raudteel õõtsuvas vagunis sõitjat võis tabada nn raudteetõbi, mis kuulub meditsiini valdkonda. Mõni on raudteel rikastunud, teine säästud kaotanud. Raudtee on tähendanud paljusid uusi võimalusi, kuid ka igatsust vanade tavade järele.

Esimene ohver Järvamaalt

Sõja ajal päästis raudteel töötamine paljude inimeste elu, sest raudteetöölisi ei mobiliseeritud kohe või jäetigi nad tegevväkke kutsumata. Kui varem oli raudtee lähedal olnud üldjuhul kasulik elada, siis viimase sõja ajal sai sellest omaette ohu allikas – põhjuseks võimalikud raudtee vastu korraldatud diversioonid või õhurünnakud. Eesti NSV päevil peeti raudteelasi sageli töölisklassi avangardiks. Raudtee kui oluline riiklik infrastruktuur pole mõistagi kaotanud tähtsust ka 21. sajandi alguse Eesti Vabariigis.

Eesti raudtee 140 tegevusaasta sisse mahub ka inimohvritega lõppenud õnnetusi, sh mõni suur katastroof. Ilmselt hukkus vastvalminud raudteel esimesena 20. septembril 1870 Järvamaa mees Jüri Stockberg. „Teda oli enne seda joobunult nähtud, pärast on ta vist raudtee peale magama jäänud ja magab nüüd – viimse päevani! Kes võib vanale inimesele vahid taha panna?” kirjutas Eesti Postimees 29. oktoobril 1870.

Tsaariajal

Vihm laastas raudteetammi

1897. aasta 1. mai pärastlõunal toimus rongiõnnetus Puka raudteejaama lähedal Aakres. Tol ajal paiknes Tartus 95. Krasnojarski jalaväepolk, mille kaks pataljoni asusid Lätis. Need väeosad kutsuti Tartusse laskeharjutusele ja polgu saja aasta juubeli tähistamisele.

Sõjaväerong, mis koosnes 33 vagunist, väljus Puka jaamast kell neli. Rongis oli 24 ohvitseri, 745 sõdurit ja mõni tsiviilisik. Ülimalt ägeda vihmasaju tõttu muutus ilm äkki pimedaks ja vedurijuht nägi vaid mõni meeter ettepoole. Paar kilomeetrit pärast Puka jaama tajus juht, et vedur hakkab kõikuma. Ta andis hädavilet ja viimases vagunis olnud konduktor suutis viimasele kolmele vagunile piduri peale panna.

Need vagunid jäid rööbastele, aga vedur koos 30 eespoolse vaguniga sõitis rööbastelt välja. Eri andmeil jooksid 12–14 vagunit üksteisele otsa ja purunesid täielikult.

Suurõnnetuse põhjustas erakordselt äge vihmahoog, mis õõnestas rööbastealust muldkeha ja põhjustas rööbaste nihkumise. Tulvavesi suutis raudteetammist vaid 25 minutiga läbi murda, nii et rööpad jäid lausa õhku. Mõnikümmend minutit varem oli samast kohast läbi sõitnud Riiga minev postirong. Siis oli raudtee veel igati sõidukõlblik.

Õnnetuse tagajärjel hukkus 56 sõjaväelast ja kaks konduktorit. Surma sai ka ühe veltveebli abikaasa koos kahe lapsega. Raskeid vigastusi sai 43 sõjameest, kergemate vigastustega pääses kolm ohvitseri ja 125 alamväelast.

Hukkunud sõjaväelased maeti 3. mail Tartu Raadi kalmistule. Hukkunute arv kasvas veelgi, sest samal päeval suri õnnetuses raskeid vigastusi saanud veltveebel. Pukas juhtunud katastroof ongi jäänud Eesti ajaloo ohvriterohkeimaks rongiõnnetuseks.

Muuseas, vaid paar päeva hiljem toimus Puka ja Sangaste vahel, 15 kilomeetrit eelmisest õnnetuspaigast, veel üks, seekord küll kergete tagajärgedega rongiõnnetus. Nimelt sõitis kiirrong, ees kaks vedurit, umbes 55–60-kilomeetrise tunnikiirusega Tartu poole. Sellelt raudteelõigult läks aga kõrvale väike harutee, mis viis lähedal asuva liivakarjääri poole. Rööpaseadja, kes polnud eelmise õnnetuse tõttu neli ööpäeva õieti magada saanudki, eksis ja juhtis reisirongi haruteele, mille lõpus seisis rong liivavagunitega. Reisirongijuht suutis küll pidurdada, ent see ei vältinud kokkupõrget, milles said kannatada kolm vedurit ja mõni vagun ning osa sõitjaid kergemaid vigastusi.

Esimese vabariigi ajal

Postirong rööbastelt välja

1920. aastate esimesel poolel toimus kaks suurt rongiõnnetust, mis olid Eesti Vabariigi ohvriterohkeimad.

3. juunil 1924 kell 1.15 sõitis Tartust tulnud postirong rööbastelt välja. Õnnetus juhtus Kaarepera ja Jõgeva raudteejaama vahel Pedja jõe silla lähedal.

Postirong purustas raudtee koguni 51 meetri ulatuses. Vedur jooksis raudteetammist paremale poole ning pagasi-, posti- ja reisijatevagunid vasakule poole alla, kuus esimest vagunit sõitsid üksteisele otsa ja purunesid täielikult. Raudteele jäi pidama üksnes paar tagumist reisivagunit.

Õnnetuses hukkus kümme inimest, sealhulgas rongi kütja, keda tendrist välja lennanud küttepuud surmavalt vigastasid. Raskeid vigastusi sai kuus, kergemaid vigastusi kaheksa sõitjat.

Uurimiskomisjon tuvastas, et kahel pahempoolsel rööpal polnud väljaspoolseid naelu. Naelad olid eemaldatud igati asjatundlikult: sisemiste naelte eemaldamise korral pidanuks raudtee rongi koormusele vastu. Kell 22.55 oli samast kohast üle sõitnud kiirrong ja enne seda olid raudteetöölised teinud tavapärase ülevaatuse, seega olid naelad lahti kangutatud üsna lühikese aja jooksul. Ka hilisem õnnetuse asjaolude uurimine ei andnud rohkem teavet.

Soomusrongide kokkupõrge

1925. aasta sügisel korraldati Otepää ümbruskonnas Eesti esimesed suured sõjaväemanöövrid. 21. septembril, õppuste viimasel ööl, põrkasid kell 2.30 öises kottpimeduses Elva ja Pritsu jaama vahel kokku kaks soomusrongi. Kuna imiteeriti lahinguolukorda, ei põlenud kummalgi rongil ainsatki märgutuld. Kokkupõrke põhjustas jäme viga soomusrongide liikumise koordineerimisel. Sündmuskohal hukkus neli sõjameest, viies suri saadud vigastustesse teel Tartusse. Haavatuid oli viis, paljud said kergemalt põrutada.

Kaubavagunid omapäi

28. oktoobril 1920 juhtus Tallinnas harukordne õnneliku lõpuga õnnetus: kell 4.30 Nõmmele raudteetöölistele järele sõitnud rongi vedur haagiti lahti, aga eksikombel andis vedurijuht täis-auruga tagasikäigu. Vagunid said vedurilt nii tugeva tõuke, et hakkasid Tallinna poole tagasi veerema, kusjuures üks vagun oli täidetud suurtükimürskudega.

Nõmme jaama korrapidaja helistas kohe Tallinna jaama ja seal suudeti lähenevad vagunid suunata Koplisse minevale teele. Kopli jaama korrapidaja juhtis need omakorda Balti puuvillavabriku raudteeliinile. Seal lõid aeglaselt liikuvad vagunid enne seismajäämist puruks ühe ette-jäänud platvormvaguni ja vigastasid teist. Õnnetust analüüsides leiti, et omapäi liikuvate vagunite algkiirus võis Nõmmel küündida 50 verstani tunnis.

Eesti NSV ajal

Elektrirongid põrkasid kokku

Eesti NSV ajal ei avalikustatud paljusid raudteel juhtunud õnnetusi. Näiteks 1980. aasta sügisel Tallinna Balti jaamas üheksa inimohvriga lõppenud õnnetusest ilmus vaid ühes ajalehes lühike üheksarealine nupuke, milles ei mainitud isegi hukkunute arvu.

4. oktoobril 1980 hakkas Tallinnas Balti jaamast kell 15.23 paariminutilise hilinemisega väljuma Vasalemma elektrirong – vedurijuht ja tema abi olid seisnud kassas palgasabas.

Samal ajal lähenes Balti jaamale Paldiskist tulev pisut hilinenud elektrirong, mis sõitis jaama kiirusega 39 km/h, seega lubatud kiiruse piiril. Vedurijuhid küll märkasid teineteist, ent enam ei aidanud ka kiire hädapidurdus.

Mõni hetk hiljem põrkasid elektrirongid kokku, kusjuures suure kiirusega lähenenud Paldiski rongi esimene, juhikabiiniga vagun paiskus Balti jaamast väljunud elektrirongi esimese vaguni katusele. Sündmuskohal hukkusid Paldiskist tulnud rongi juht ja tema abi.

Õnnetuspaigal hukkus veel seitse reisijat, neist noorim 17- ja vanim 72-aastane. Vigastada sai 48 inimest, neist üks üliraskelt ja teine raskelt.

Õnnetus juhtus Tallinna jaoks äreval ajal. Septembri lõpus ja oktoobri alguspäevil toimusid Tallinnas poliitilise iseloomuga noorterahutused ja levitati lendlehti. Sestap pole põhjust imestada EKP ja KGB kõrgete ametimeeste oletusi, et elektrirongide kokkupõrke põhjustasid eesti natsionalistid, kes on asunud korraldama terroriakte.

Kuna ametlik teave elektrirongide kokkupõrkest jäi väga napiks, hakkasid levima kõige müstilisemad kuuldused õnnetuse põhjuste, ohvrite ja kannatanute hulga ning süüdlaste süü kinnimätsimise kohta.