-Kuidas hinnata tehnikakõrgkooli positsiooni Eesti haridusmaastikul?

Kui numbreid vaadata, siis oleme suurim rakenduskõrgkool 3100 tudengit on meil käesoleval õppeaastal. Kõikide õppekavade osas on meil ja ka teistel rakenduskõrgkoolidel, selline hariduslik tasakaal välja kujunenud. Me ei ole kellegi mängumaal ees, vaid pigem kõrval ja nii tekibki terviksüsteem.

-Mida arvata kõrghariduse rahastamissüsteemist? Kas kõrgharidus peaks olema tasuta?

See on keeruline küsimus. Kogu rahastamissüsteemi tuleks vaadata ikkagi kõrghariduse geograafilises kontekstis. Pean silmas ühelt poolt Baltikumi, teisalt Skandinaaviat.

Kui tekitame olukorra, et kõik hakkavad ise maksma, siis tekib küsimus, kas tuleb vastavate stipendiumide ja grantide saamise võimalused, kas näiteks pankade või riigi poolt.

Miks ma seda geograafiat toonitan? Kui me arendame välja väga erilise rahastamisesüsteemi, siis mitte miski asi ei keela praegustel noortel minna Stockholmi, Helsingisse, Jyväskylla, Kopenhaagenisse. Keel ei ole enam probleem, sest kõik suured kõrgkoolid pakuvad ka inglisekeelset õpet.

Rahastamismudeli ebatäiuslikkus võib saada noorte inimeste riigist välja pumpamise põhjuseks. Samal ajal tuleks hoopis teistipidi mõelda, et milline rahastamine tagaks selle, et meile tuleks hoopis välisüliõpilasi.

-Oleks see mõeldav alternatiiv, et tudeng ei peakski õppimise eest maksma ning hariduse andmise maksaks kinni riik?

Kui näiteks tehnikakõrgkool ja ka teised ülikoolid, tohiksid vastu võtta üliõpilasi ainult riigi tellimuse alusel, siis tekib finantsjuhtimise probleem. Me ei ole tehnikakõrgkoolis tasulist õpet ajanud suureks, see on umbes 25-30 protsenti tudengitest. Eesti kõrghariduses tervikuna, arvestades ka eraülikoolidega, on tasulise õppe osakaal on veidi üle 50 protsendi.

Kui oleks kõik ainult riigieelarvelised kohad, siis meie mängiks mingil moel välja. Samas mängureeglid peaksid olema kõikidele ühised ja sellisel juhul võib kuulu järgi mõningatel teistel tekkida raskusi.

Riigieelarve väliste tudengite osakaal on läinud liiga suureks. Praegune eelarveline baas kahaneva tudengkonna tingimuste tekitab paljudele peavalu kahe-kolme aasta pärast.

Nii ehk teisiti tuleb hakata seda küsimust lahendama. Võib-olla üks lahendus oleks see, et minna üksikult üldise suunas. Kõigepealt kõrgkoolid analüüsivad, milline mudel võiks olla jätkusuutlik ning siis sellest tuletaks välja kogu riiki hõlmav süsteem.

-Kas mõtlesite pikalt, enne kui otsustasite rektori koha vastu võtta?

Olen tehnikakõrgkoolis mitmel ametikohal töötanud 1990-aastate algusest saadik. Õppeprorektorina sai töötatud juba 18-aastat, siis tekkis tundmus, et kas minna kõrvale või edasi. Kuna oli eelmise rektori leping lõppes, siis otsustasin kandideerida.

Umbes aasta või poolteist tagasi andis eelmine rektor mõista, et võiksin sellesse ametisse kandideerida.

-Mis saab Teie suurimaks väljakutseks rektoriametis?

Ühiselamu on meil vilets ja väetike, seda tuleb arendada. Aga põhitegevus on meil ju ikkagi õppetöö ning sellest rääkides tuleb arvestada, et kogu kõrgharidussüsteem siseneb sellisesse aega, kus tudengite arv kahaneb. See on paratamatus.

Samal ajal teame, et loodus-, täppisteaduste- ja tehnoloogiavaldkonnas on töötajaid pigem puudu, eriti insenerivaldkonnas. Eks me oleme mõelnud, kuivõrd meie osas tudengkond väheneb. Oleme prognoosinud, et hea oleks kui see väheneks rohkem kui 20 protsenti.

Sisuliselt poolest rääkides, kui juba üliõpilane vastu võetakse, siis juba vastuvõtu protsessi juures, tuleb aidata neil leida õige valik, sest kõrghariduse üldine porbleem on see, et katkestajaid on liiga palju.

-Kas noortel on huvi teie koolis õpetatavate erialade vastu?

Huvi võiks olla suurem, kuid positiivne on see, et huvi on viimastel aastatel kasvanud. Noored jaotavad õppekavad laias laastus kaheks. Ühed õppekavad on need, kus on väga huvitav õppida, on huvitavad ained ja õppejõud. See kõik arendab noort inimest.

Teised on need, mis nii huvitavad ehk õppida pole, võib-olla tuleb isegi rohkem tööd teha, kuid kus on väga head tööpakkumised. Üheks selliseks näiteks on masinaehitus. Aastaid tagasi oli konkurss liiga väike, vastuvõetud olid keskmise tasemega ja alla selle. Nüüd on mitmed aastad järjest konkurss tugevnenud, sisse saab kõrgema keskmise hindega. Tulemuseks on väljalangejate vähenemine ja lõpetajate suurenemine.

Kohati on probleemiks see, et keskkoolist tullest ei osata projetseerida tulevast tööelu. Valikud tehakse kuskil 80-90 protsendi ulatuses sõprade otsuste järgi või nende valguses.