Eesti Mälu: Daniel Palgi „Murduvas maailmas. Mälestusi” I–III

Nõukogude aeg ei soosinud ajas kestma jäävate memuaaride kirjutamist ega avaldamist. Kui avaldamise tegi võimatuks tsensuur, siis ohtlikuks võis saada isegi ausameelsete mälestuste sahtlisse jäädvustamine. Seda väärtuslikumad on need harvad meie ajani säilinud ülestähendused, mida autor on riskinud teha ka raskematel aegadel.

Näiteks gümnaasiumidirektor ja bibliofiil Jaan Roos (1888–1965), kes varjas end aastail 1945–1954 NKVD eest metsas, pidas külast külla rännates päevikut, mis nüüdseks on ilmunud viies köites pealkirja all „Läbi punase öö”. Roos registreeris väga täpselt, avameelselt ja kartmatult rahva tolleaegseid meeleolusid ja igapäevaelu, kolhooside asutamist ja küüditamist, pikkides oma päevikusse ka kuulujutte, folkloori ja välisraadiost kuuldud teateid.

Mõneti on Daniel Palgi memuaarid Jaan Roosi päevikuga võrreldavad. Ilmselt alustas Palgi oma mälestuste „Murduvas maailmas” esimese, 1994. aastal postuumselt esmatrükis ilmunud osa kirjutamist selsamal Jaan Roosi tabamise, 1954. aastal, nagu osutavad teksti vihjed kaasajale. Kirjutas juba siis, olgugi et puudus vähimgi võimalus seda avaldada, ja tegemata mööndusi oma kindlatele hoiakutele.

Kuigi Palgi ise tunnistab oma mõningaid eeldusi kalduda va­sakpoolsusse, saavad tema raamatus ühtviisi nuhelda nii Vabadussõja-aegsed enamlased kui ka hilisemad Nõukogude aparatšikud, kelle tegevust tal oli antud lähedalt näha ja ülikooliametis vahest isegi veidi neutraliseerida. Aga erinevalt end varjanud Roosist oli Palgil igal ajal olemas legaalne, liiatigi suhteliselt keskne ja oluline ametikoht, ehkki ta ise ei olnud otsuste langetaja.

Teiseks oli tal erakordne and sündmusi ja olusid otse raamatupidajaliku täpsusega registreerida, olgu siis tegemist kuupäevade, trükiarvude, hindade või palgasummadega. Vahest tuligi talle ses mõttes kasuks üliõpilaspõlves paari aasta jooksul Tartu Kaubahoovis tädipoja nahapoes peetud raamatupidaja amet.

Kolmandaks teritas vahest tähelepanu detailidele ka peen filoloogiline uurimus Eduard Vilde „Mäeküla piimamehe” stiilist, mille eest Palgi sai magistrikraadi. Neljandaks asjalike mälestuste kirjapaneku eelduseks võiks Palgi puhul arvata tema pärinemist kehvadest oludest ja sellest tulenevat vajadust end kõrvalise abita ise üles töötada ja ära toita. Nimelt see kujundas juba varakult Palgi hoiakuid, mis näivad aastakümnete jooksul üsna muutumatud.

Maapoisina ei hoolinud ta kunstis kubismist ega estetismist ja arvustas nooreestilikku Euroo­passe mineku õhinat, kirjanduses pälvisid tema silmis seetõttu rohkem armu Mait Metsanurga ja Peet Vallaku, aga ka Albert Kivika realistlikud teosed, ent isegi varajast Tammsaaret pidas ta nõrgaks. Mõistetav on, et selline hoiak viis ta elulähedust propageerinud Kirjandusliku Orbiidi ridadesse.

Teisalt on veidi paradoksaalne, et tegemist on ikkagi Gustav Suitsu loenguid imetlenud üliõpilase ja Tuglase lähikonda kuulunud literaadiga. Erimeelsustest hoolimata protežeerisid Palgit mõlemad kirjanduslikud suurkujud. Mõneti on tegemist põlvkondliku eripäraga, kuivõrd Palgi eakaaslased olid luuletaja Valmar Adams ning kriitikud Oskar Urgart ja Nigol Andresen. Ent erinevalt neist on Palgi hiljem, Nõukogude ajal ilmnev paindlikkus peenem – kui lühike põlualuse periood välja arvata, säilitas ta töökoha parteisse astumata ja läks pensionile niipea kui võimalik, jätkates oma memuaaride kirjutamist – ikka sessamas kaines ja elulähedases laadis.

Palgi mälestuste varasem osa annab usaldusväärse pildi eelmise sajandi alguse Petseri elu- ja koolioludest, libiseb üle Esimese maailmasõja ja Vabadussõja Tartu ülikooli ja noore riigi kujunevasse akadeemilisse ringkonda ning annab ülevaate Eesti kirjanduse seltsi tollal elavast kirjastustegevusest, mis koondas eri valdkondi.

Omaette väärtuslikud on tollaste teadlaste ja kultuuritegelaste tabavad portreed-vinjetid, mille kõrvale on kiusatus tuua ka iseloomustus Daniel Palgi enese kohta. Selle on andnud Palgi ülikoolikaaslane Elsbet Parek oma mälestusteraamatus „... ja põlvest põlveni kajab”, kus ta kõneleb kahest vastandlikust üliõpilasnatuurist: „Daniel Palgi oli Adamsile absoluutne vastandtüüp: asjalik, realistlik, mõistlik. Erilist espriid tema juures ei märganud. Aga ta oli töökas, järjekindel ja metoodiline. Tema ei sööstnud kunagi impulsside mõjul vaimustusse. Tema vaimsus oli kainelt raamitud ja teatav puudujääk tekkis ehk fantaasiast, originaalsusest ning sügavamast esteetilisest tajust. [---] Oma enesekindluse ja rahulikkusega imponeeris ta neile, kellel olid kalduvused samalaadseks kriitikaks. Tol ajal oli ta nägus tumedajuukseline tõmmu noormees, kelle võru murrak murdis läbi kirjakeelest.” Siinse tsitaadi väljajättesse lipsanud faktivea, nagu uurinuks Palgi Visnapuu luule stiili, on Palgi ise oma memuaaride esmatrüki joonealuses kommentaaris tagasihoidlikult korrigeerinud, tunnustades ühtlasi Pareki mälestused muidu tabavaiks ja põhjendatuiks.

„Poliitiliselt ebakindel element”

Mälestuste nüüd esmakordselt ilmuvad osad käsitlevad visandlikult okupatsiooni- ja sõja-aastaid, keskendudes kirjastamistegevusele, ent andes ka laiemat tausta. Põhjalikumalt on juttu tööst Tartu riiklikus ülikoolis. 1947 jaanuaris nimetati Daniel Palgi ENSV teaduste akadeemia keele ja kirjanduse instituudi direktori ajutiseks kohusetäitjaks. Ent ametnikuleiba jätkus vaid kolmeks aastaks. Partei propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja Leonid Lentsmani õiendi järgi olevat akadeemia president Hans Kruus inimesi tööle võttes „saastanud” ühiskonnateaduste osakonda „poliitiliselt ebakindla elemendiga”.

Selliseks „elemendiks” olid ajaloo instituudi direktor Richard Kleis, arheoloogia sektori juhataja Harri Moora, kunstiajaloo sektori juhataja Voldemar Vaga ja ka Daniel Palgi. 4. märtsil 1950 va­bastati Palgi ametist kui „tööga mitte toime tulnu” ja akadeemia süsteemist pidi ta lahkuma. Elatuda ei saanud ka suletööst: „Olid kord välja tõugatud, siis keegi sinu suletööd põhimõtteliselt ei tarvitanud, ei tohtinudki tarvitada. See oleks olnud poliitiline eksisamm ja karistatav.” Repressioonide ohvriks langes ka Hans Kruus – ent sellest hoolimata ei säästa teda ka Palgi, pidades teda kindlaks bolševikuks ja meenutades temalt kuuldud õpetussõnu: peab olema poliitiliselt kirjaoskaja.

Rektor Feodor Klementi käskkirjaga 25. oktoobrist 1951 võeti Palgi tööle Tartu riikliku ülikooli analüütilise keemia kateedri laborandi kohale. Keemiaga polnud tema tööl küll vähimatki pistmist, sisuliselt oli tegemist Venemaa juudi, biokeemia professorist teadusprorektoriks saanud Eduard Martinsoni sekretäri ametikohuste täitmisega. Ka töö Martinsoni alluvuses, kes kord isegi vägisi hullumajja viidi, on Palgil vahetult ja detailselt, kohati isegi otsese kõnena kirja pandud. 1954. aastast, kui Palgi oli juba aspirantuuri juhataja, oli tema ülemus uus prorektor, samuti Venemaalt tulnud keemik Aleksandr Moskvin, kelle eesti keele õppimist seab Palgi tollastele „pajuvenelastele” eeskujuks. Leidus niisiis ka hullemal ajal sisserännanuid, kes kohaliku põlisrahva keelt oluliseks pidasid! Samal ajal kui ENSV venekeelsete tippjuhtide järgi seadsid 1950. aastate akadeemilises elus oma keelekasutust ka kohalikud.

Rektor Klement oli Tartus lõvi, kuid Moskvas puudlikoer, ütleb Palgi, kuid leiab tema kohta ka öelda ka midagi head. Olgu või näide kurikuulsast raamatute timukast Sõštšikovist: „Kui TRÜ rohkem kirjastama hakkas, hakkas rektor huvi tundma, kus on Eesti-aegse ülikooli „Toimetised”. Minagi pidin seda uurima. Ja siis selgus: Sõštšikov oli lasknud nad kirvega puruks raiuda ja siis makulatuurina paberivabrikusse saata. Rektor kukkus vihaseks. Isegi ühel Õpetatud Nõukogu koosolekul rääkis suure suuga: „Ja meie keskel tegutseb mees, kes ülikooli „Toimetised” lasi kirvega puruks raiuda! Mõtelge!””

Ja lõpuks väike keeleline pisiasi. Vahest on Daniel Palgi esimene, kes eestikeelses tekstis kasutas sõna „perestroika” – nõukogudeaegsete ümberkorralduste tähenduses ja jutumärkides.

Daniel Palgi

(1899–1988)

Sündis 2. märtsil 1899 Võrumaal Võõpsu alevis puusepa pojana.

1908–1916 õppis Lokuta algkoolis, Raadama ministeeriumikoolis ja Räpina kõrgemas algkoolis, 1917 omandas algkooliõpetaja kutse.

1916–1922 töötas õpetajana Saarekülas ja Petseris.

1923–1928 õppis Tartu ülikooli fi­losoofiateaduskonnas, sai filosoofiamagistri kraadi tööga „Eduard Vilde „Mäeküla pii­mamehe” stiil” (1929), mis kuulub eesti kirjandusteaduse klassikasse.

Alates 1924. aastast töötas Tartu kirjastustes ja Eesti kirjanduse seltsis, olles selle teadusliku sek­retäri kohusetäitja 1929–1940.

Võttis osa Akadeemilise Kirjandusühingu tegevusest ja oli üks eluläheduslaste rühmituse Kirjanduslik Orbiit peamisi ideolooge.

1933–1940 ajakirja Eesti Kirjandus abi- ja tegevtoimetaja.

Eesti kirjanduse seltsi teenistuses olles kureeris raamatusarjade „Elav teadus”, „Suurmeeste elulood” ja „Maailmakirjandus” ning sõnaraamatute ja kolmanda köitega pooleli jäänud „Eesti ajaloo” ilmumist.

1947–1950 oli ENSV teaduste akadeemia keele ja kirjanduse instituudi direktori kohusetäitja, vallandati ja oli põlu all kui „poliitiliselt ebakindel element”.

1951–1959 Tartu riikliku ülikooli teenistuses esialgu laborandina, alates 1953 aspirantuuri juhatajana, kuid täitis ajuti ka prorektori ülesandeid ja võttis osa õpetatud nõukogu tööst.

Daniel Palgi suri 18. jaanuaril 1988 ja on maetud Elva kalmistule.