Tartu ülikooli, Tartu observatooriumi ja Eesti maaülikooli teadlased said hiljuti maha põhjaliku uuringuga, millega oli võetud luubi alla, kui suure hooga on Võrtsjärve kaldad hakanud viimaste kümnenditega pillirooga ummistunuma. Õigupoolest pole Võrtsjärve kiire roostumine mingi uudis, kuid nii üksikasjalikult kui nüüd pole sealsete roomassiivide laienemist veel keegi uurinud. Uuringu tegemisel võtsid teadlased appi alates 1985. aastast kuni viimaste aastateni USA satelliidi Landsat poolt 700 kilomeetri kõrguselt Võrtsjärvest tehtud pildid. Ettevõtmisega seotud TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur Jaan Liira sõnas, et tänu satelliidipiltide analüüsimisele tuli välja, et roo- ja muu veetaimestiku massiivid on enam kui kahekümne aasta jooksul paisunud pea kaks korda. „Kui 1980. aastate keskel ulatus roostike pindala 800 hektarini, siis mullu juba 1500 hektarini,” märkis Liira. „Seejuures on igal aastal roostiku piir keskmiselt enam kui kahe meetri võrra järve poole nihkunud.”

Ka vesiroosid

Ka vaibana vett katvate vesikuppude ja vesirooside pealetung on olnud järve lõuna- ja lääneosas ning ka loodenurka jääva Tänassilma jõe suudmekohas suur. Uuringuga jõudsid teadlased tõdemuseni, et Võrtsjärve kaldavööndi loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks oleks vaja hakata roostikke kiiresti piirama, nii nagu seda praegu tehakse Lääne-Eesti rannaniitudel. Kui kunagi olid järve kaldad tänu karjatamisele ja niitmisele lagedad, siis praegu on võimust võtnud roo vastu võitlema hakatud vaid üksikutes kohtades. Võrtsjärve idakaldal asuva EMÜ limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalt osutas, et järve lõunaosa taimestikuga ummistumine mõjub negatiivselt näiteks kalastikule. „Kui pilliroog lä­heb aina tihedamaks, muutub see kaladele sobimatuks ning paljud kalaliigid sinna enam ku­dema ei pääse,” tähendas Järvalt. Limnoloogiakeskuse teadur Helle Mäemets lisas omalt poolt, et pilliroo domineerimise tõttu on kannatada saanud veetaimede puhul kõige liigirikkam madalvee taimestik. „Kui rannakarjamaid kasutati, kasvas Võrtsjärve põhjaosale iseloomulik hein-penikeel suurte lagedate laamadena, aga täna leiab seda vaid hõreda roostiku vahel,” viitas Mäemets. Asjatundjate kinnitusel seda siiski kartma ei pea, et Võrtsjärv kunagi täielikult roogu kasvab. Kui järve läänekaldal sunnivad roogu taanduma jää ja tormid, mis taimi juuripidi mudasest põhjast lahti kisuvad, siis idakaldal takistab roo levikut asjaolu, et seal läheb järsult sügavaks ja kolmemeetrisest sügavuspiirist kaugemal roog enam võimust võtta ei suuda.

Kaldaid tuleb niita ja puhastada

•• Limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalt märkis, et vahepeal kattus ka keskuse juures olev liivase põhjaga rand pillirootihniku ja mudaga. „Kui traktoriga ühest kohast pilliroo koos juurestikuga ära lükkasime ja kalda lainetusele avasime, tegi järv ülejäänud töö ise ära. Nüüd on meil jälle liivane rand,” selgitas Järvalt, kuidas oleks võimalik kõige lihtsamalt pilliroo vastu võidelda.

•• Peale selle soovitas Järvalt, et pilliroogu niitma asudes tuleks seda teha igal aastal vähemalt kaks korda ning nii mitu aastat järjest. Selle tulemusel peaksid pilliroojuurte jõuvarud otsakorral olema.

•• Satelliitpiltide analüüsimisel leidis kinnitust ka tõsiasi, et peale toitaineteküllaste reovete mõjutab veetaimestiku vohamist ka regulaarne veetaseme kõikumise tsükkel. Näiteks nii järve lõuna- kui ka läänekalda madalamates osades hakkas taimestik plahvatuslikult vohama pärast 1995. ja 1996. aasta erakordselt madalat veeseisu.