Eesti Mälu: Kaarel Robert Pusta „Kehra metsast maailma” jt
Kui Henry Kissingeri „Diplomaatia” on selles valdkonnas maailmaklassika ning Ameerika, Rootsi ja Saksa diplomaatide memuaarid huvitavad eesti lugejat kõige enam meie endi lähiminevikuga seoses, siis rohkesti näiteid sõnaosavatest ja mälestusi kirjutanud riigitegelastest pakub ka Eesti oma diplomaatia ajalugu. Meenutada sobib ehk sedagi, et Berliinis oli 1919–1920 esimeseks Eesti Vabariigi saadikuks, riikliku tunnustuse puudumisel siiski asjuriks kirjanik Eduard Vilde, kes pole oma välisteenistust kuigivõrd meenutanud. Seevastu on Teise maailmasõja järel paguluses elanud diplomaatidest mälestusi avaldanud August Rei, Jaan Lattik, Oskar Mamers, Heinrich Laretei, Aleksander Warma ja Evald Uustalu ning Karl Ast, kes oma „Aegade sadestuses” küll diplomaatilise tegevuseni ei jõua.
Ja muidugi Kaarel Robert Pusta, kes on Eesti riiki sõdadevahelisel ajal esindanute seltskonnas mõneti erakordne ja kahtlemata üks silmapaistvamaid. Tema energiat ja suhtlusoskust jagus mitmesse rolli ja vähemalt kolme aegruumi, mida osalt kajastavad ka varem kolme eri raamatuna ilmunud memuaarid. Osalt, sest detsembris 1963 Madridis lõpetatud ja 1964 Saksamaal Geislingenis trükitud „Saadiku päevik” kannab järjekorranumbrit I, ent teist köidet paraku ei järgnenud. Pusta suri Madridis 4. mail 1964 ja on maetud sealsele Almudena luterlaste kalmistule. Seega jäi kahjuks memuaaridega katmata tema Teise maailmasõja järgne tegevus paguluses.
Ent kõigepealt – nagu läinud sajandivahetusel iseseisvumis-aadet ja demokraatlikke ideaale rinnas kandnud tärkavale rahvuslikule intellektuaalile kohane – oli ta poliitvang Tallinnas ja Peterburis ning pagulane Euroopas. Nagu tsaaririigi vangla tähendas võimalust lugeda ja puutuda kokku haritud inimestega, nii tähendas maapagu ka võimalust täiendada oma haridust Pariisis ja Bernis. Pustale ei piisanud üksnes koolipingis omandatud teadmistest, õppida tuli ka euroopalikke maneere ja mitmes keeles seltskondlikku suhtlemist. Vanglas alustatud prantsuse keele õpingud läksid peatselt Prantsusmaal asja ette ja Pariis saigi üheks Pusta linnaks. Seal oli pealegi juba ees iseseisvusaate kandja Andres Dido ja peagi lisandus kunstnike Aleksander Prometi ja Jaan Koorti kommuun. Kuigi Pusta ei jäänud välismaale kauaks, vaid pöördus juba 1906 Eestisse tagasi, jagub ka tema edasisse iseseisvuseelsesse tegevusse veel mitmesugust dünaamikat, mistõttu tema mälestuste esimene köide mõ-jub tervikuna seiklusromaanina. Paigal see mees palju ei püsinud.
Uus etapp ja roll Pusta elutöös algas Eesti iseseisvumisega. 1918. aasta jaanuaris, juba enne Eesti iseseisvuse väljakuulutamist, sai Pustast koos Jaan Tõnissoni, Mihkel Martna, Eduard Virgo, Karl Menningu, Ants Piibu ja Ferdinand Kulliga Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni liige ehk Eesti „esitaja”, nagu tollases kõne-pruugis öeldi. Sama teemat on „Eesti mälu” sarjas ilmunud memuaarides käsitlenud ka Ferdinand Kull. Selles rollis olid Pusta maneerid ja seltskondlik lihv juba küllap määravad.
Iseseisvuse tunnustuse tooja
Võitluskaaslase Karl Asti sõnul, kellega koos sõnastas Pusta välisdelegatsiooni volikirja ja seletuse, kuulus Pusta nende argonautide hulka, kes tõid Eestile kuldvillaku ehk iseseisvuse de facto tunnustuse kolmelt suurriigilt – Prantsusmaalt, Inglismaalt ja Itaalialt. Kuidas see tegelikkuses välja nägi, seda on Pusta kirjeldanud, tsiteerides ilmse mõ-nuga Briti välisministeeriumi ametniku John Duncan Gregory meenutusi olematu riigi saadikute tulekust iseseisvusele tunnustust nõudma: „„Juba kolm nädalat olime saanud teateid, et mingisuguseid Eestimaa saadikuid: Piipu, Pustat ja Virgot on nähtud Stockholmis, siis Oslos, Aberdeenis ja nüüd on nad varsti saabumas Londonisse.” See kõlas nagu mõne muusikagrupi eelreklaam: Murphy’s Band is coming!...”
Pusta edasine diplomaadikarjäär, millest tema „Saadiku saatus” kõneleb üsna protokollilises ja asjalikus laadis, kestis tõrgeteta detsembrikuuni 1935, mil ta ootamatult kutsuti Stockholmist Tallinna ja arreteeriti kahtlustatuna koostöös vabadussõjalastega. Ta oleks nagu jõudnud uuesti tagasi oma poliitilise tegevuse algusse, kuid sedapuhku istus ligi pool aastat Vanas Patareis vahistatuna sellesama riigi võimude poolt, mille loomisel ta ise oli aktiivselt osalenud ja mida ta oli truult teeninud. „Kirjad kinnisest majast” väljendavad nõutust tekkinud olukorra üle, ent Pustale iseloomulik eneseharimistarve jääb kestma ka siin – jätkuvad maailmapoliitilised mõtisklused, mis saavad erilise hoo, kui kätte juhtub välisajakirjandust, ja mille haardes lugeja saab veenduda „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud Pusta raamatu „Kontrastide aastasada” toel. Jääb üle nõustuda Karl Astiga: „K. R. Pusta imponeeris oma kindlate, selgete ja kaugelenägelike seisukohtadega. Ta vaatles maailmapoliitikat na-gu suurt tervikut, nähes ette mõeldavaid konflikte, milles meie oma poliitikaga rohkem kui ühest Scylla ja Charybdise kaljukitsusest läbi pidime tüürima. See globaalne vaatlemisviis jäi laienedes ning süvenedes talle omaseks kõigil ta tegutsemise aastail.”
Teisiti polnuks see võimalikki, kui jälgida Pusta mõttekäike ja diplomaatilist teekonda rahvusvahelistes võimukoridorides ja kuningakodades. Ühtlasi on selge, et diplomaatia polnud talle mitte kohustus ja rutiinne etiketitäitmine, vaid ennekõike looming ja improvisatsioon, lakkamatu uute kontaktide otsing, pidev suhtlemine ja ideede genereerimine. Tavapärase diplomaatia raamid jäid talle kitsaks, see omakorda tekitas pingeid ja andis põhjust, miks mõni poliitiline ringkond Pustat alati ei tunnustanud. Ja teiselt poolt ka – miks mõni teine just tunnustas!
Fotodel on Pusta alati laitmatu, sirge ja sihvakas, selge silmavaatega härrasmees, vahest isegi veidi dändilik nagu suurlinna flanöör. Kehra metsast tulnud maapoiss, kes on õppinud parasjagu, et mõjuda loomulikult. Mõõdukas ja stiilne, nõnda et isegi silmad naeravad inglise stiilis, nagu on temast kirjutanud kombe-kriitik Karl August Hindrey, keda Pusta Eestis olles ikka külastas. Tema portree diplomaadist ja sõbrast näib nii tabav, et võtkem see lühidalt kokku: rahulik, vaevalt märgatava sentimentaalse alatooniga, ainuke Eestis, kellel on sõprade meeles pidamisel viisakuse ja armastusväärsuse kultuuri, ettevaatlik ja alati tunnetav kategoorilist imperatiivi „vääriliselt esitada”, ja „juba tema alati korralik püksivolt mõjus kultuurilist juttu peale sundivalt”. 1
P. S. Nüüd tervikuks koondatud Pusta memuaaridele sobiks lisada mõni kommentaar. „Kehra metsast maailma” on kirjutatud detsembrist 1935 kuni maikuuni 1936 Vanas Patareis vanglakaustikusse. Sealsamas on Pusta alustanud ka „Kirju kinnisest majast”, mille päevikuvormis versioon ilmus mälestusteraamatus „Saadiku päevik”, kuid tütar Ainole kirjadena adresseeritud tervik postuumselt Stockholmis 1966. Sellepärast on tekst kohati kattuv. „Sinu ema,” keda Pusta kirjades tütrele tihti mainib, on K. R. Pusta abikaasa Ulrike ja Popi hüüdnime kannab poeg Kaarel Elias.
Karl (Kaarel) Robert Pusta
(1. märts 1883, Narva –
4. mai 1964, Madrid)
Õppis 1890–1891 Kehra vallakoolis, 1893–1894 P. Koidu algkoolis ja 1896–1899 Tallinna linnakoolis, 1904–1906 M. Kowalski kõrgemas sotsiaalteaduste koolis Pariisis ja Berni ülikoolis.
1903 arreteeriti revolutsioonilise tegevuse tõttu.
1904 vabanenuna põgenes välismaale, elas Saksamaal, Prantsusmaal ja Šveitsis.
Eestisse naasnuna töötas 1906– 1908 ajalehe Virulane ja 1910– 1914 Päevalehe toimetuses, vahepeal pangaametnikuna Peterburis. 1906 abiellus Ulrike Grünbergiga.
1915–1917 osales tsaariarmee ametnikuna I maailmasõjas Poolas ja Kaukaasias.
1918–1919 kuulus Eesti välisdelegatsiooni, Eesti delegatsiooni juht Pariisi rahukonverentsil.
1918/21–1932 EV Prantsusmaa saadik (esmalt esitaja), 1921/23– 1932 Belgia saadik (esmalt asjur), 1921–1923 Itaalia saadik, 1928–1932 Hispaania saadik asukohaga Pariisis.
1920 ja 1924–1925 välisminister.
1932–1934 EV Poola, Rumeenia ja Tšehhoslovakkia saadik asukohaga Varssavis; 1935 Rootsi, Taani ja Norra saadik asukohaga Stockholmis.
13.05.1935–25.05.1936 vangistatud kahtlustatuna koostöös vabadussõjalastega.
1936 asus elama Pariisi, 1939– 1940 EV saatkonna eriülesannetega nõunik.
1940 põgenes Portugali kaudu Ameerikasse, New Yorgis ja Washingtonis elades tegeles okupeeritud rahvaste koostööga.
1952 pöördus tagasi Euroopasse, elas Madridis ja alates 1953 kuni surmani oli Eesti diplomaatiline esindaja Hispaanias, Prantsusmaal ja Belgias.
Paljude rahvusvaheliste organisatsioonide liige, Eesti esindaja Rahvasteliidu täiskogus ja nõukogus, Pan-Euroopa liikumise keskjuhatuse liige ja selle liikumise algataja Eestis, rahvusvahelise diplomaatilise akadeemia asutajaliige ja Haagi rahvusvahelise õiguse akadeemia eluaegne liige.
Avaldanud Eestit tutvustavaid ning vähemusrahvuste probleeme ja Pan-Euroopa liikumist käsitlevaid teoseid, mis on äratanud rahvusvahelist tähelepanu: „L’idée de l’union européenne devant les gouvernements et la Société des Nations” (1931), „Les probèmes de la Baltique“ (1934), „Le Statut juridique de la Mer Baltique à partir de XIX
siècle” (1936), mälestusteraamatud „Kehra metsast maailma” (1936), „Saadiku päevik” (1964), „Kirjad kinnisest majast” (1966). Artiklikogumik „Kontrastide aastasada” (ilmunud 2000).
