Soomes valitseb praegu ajalooline olukord, mil ühekorraga on ametis naispresident ja -peaminister. Läti eelmine president oli Vaira Vike-Freiberga. Leedust võime leida naispresidendi ja -kaitseministri. Naabritega võrreldes on tähelepanuväärne, et Eestis pole kunagi olnud ühtegi naissoost presidenti ega peaministrit. Mis võiks olla Eesti poliitikas ja elus teisiti, kui meil oleks rohkem vastutustundlikke ja mingit ühiskondliku elu valdkonda põhjalikult tundvaid naispoliitikuid? Tõenäoliselt oleks rohkem neid, kes näeksid meie riigis ja ühiskonnas midagi enamat kui pelka taristut (see uudissõna kõlab tõesti paremini kui vana kohmakavõitu infrastruktuur), mille põhifunktsiooniks on soodsa äri- ja ettevõtluskeskkonna loomine. Ilmselt oleks vähem neid, kes usuksid, et majandus-areng on võluvits, mis lahendab kõik ühiskonna probleemid. Nähtavasti oleksime pere- ja sotsiaalpoliitikas praeguseks palju rohkem saavutanud. Tihti ei ole siin küsimus niivõrd rahas, kuivõrd probleemide nägemises ja tunnistamises.

Paljudel Eesti poliitikutel, ka osal naispoliitikutel, on paraku liiga vähe sotsiaalset närvi. Kui sõjaväelises juhtimises ei idealiseerita enam ammu kindraleid, kes ohverdavad mõttetult oma alluvaid, siis (majandus)poliitiliste eesmärkide saavutamist iga hinna eest peetakse siiamaani ratsionaalseks lähenemiseks. Kui seadusandjate hulgas oleks rohkem naisi, toetataks praegu kindlasti rohkem lasterikkaid ja vaeseid peresid ning üksikvanemad oleksid palju paremini sotsiaalselt turvatud. Emapalk on väga positiivne algatus, aga lapse kasvatamine ei lõpe tema pooleteiseaastaseks saades, vaid siis tegelikult alles algab. Eesti võidud ja saavutused ei ole palju väärt, kui meil on tuhandeid lapsi, kes saavad halvemini süüa kui vangid moodsates vanglates, ja õpilaste haridustee võib katkeda juba põhikoolis. Oma lapsi üksi kasvatavad emad on meie ühiskonna üks vaesusriskile altimaid inimgruppe. Kui isa ei soovi või tal puudub võimalus lastele elatist maksta, võib isegi täiskohaga töötava üksikvanema sissetulek leibkonna liikme kohta jääda sedavõrd väikseks, et raha ei jätku toidu, rõivaste ja eluaseme tarbeks. Olukorrast, mil üksikema jääb tööta, ei maksa selles seoses üldse rääkidagi.

Sääraste olukordade lahendamine on jäetud sisuliselt lapsevanemate omavaheliseks küsimuseks. Riigil ei oleks raske kehtestada lapse kasvatamiseks vajalikku elatusmiinimumi, seda probleemsetel juhtudel maksta ja hiljem võlglastelt välja nõuda. Mõistagi tekitaks säärane süsteem mõningat bürokraatiat ja riik kannaks ka kahju, sest oleks idealistlik loota, et kõigilt võlglastelt õnnestuks maksmata jäänud elatis kätte saada. Ent see kaotus oleks võrreldamatult väiksem sotsiaalsest kahjust, mida tekitab praegune probleemi eiramine. Riik asuks piltlikult öeldes üksikvanema selja taha. Loodetavasti suudaksid vastutustundlikud naispoliitikud tõstatada veel hulga probleeme, mille lahendus ei sõltu rahast ega riigi majanduse hetkeseisust. Kui palju maksaks täiskasvanutele alaealistega seksimiseks lubatud vanusepiiri tõstmine kahe aasta võrra, praegu lubatud 14-ndalt 16-ndale eluaastale? Või seksi ostmise kriminaliseerimine meestele? Võib ju väita, et prostitutsiooniga on võimatu võidelda, kuid nimetage mõni muu moodus, kuidas seda on üldse võimalik teha. Samuti võib väita, et orjastamine ja inimkaubandus on Eestile võõrad nähtused, kuid kahjuks tõendab tegelikkus vastupidist.

Naised haritumad kui mehed

Eesti naine on keskmiselt haritum kui mees, kuid saab statistika järgi umbes kolmandiku võr-ra vähem palka. Hea näide on haridusvaldkond, kus Nõukogude ajast pärinev naiste täielik domineerimine pole iseseisvuse taastamise järel oluliselt vähenenud. Sellel nähtusel on mitmeid põhjuseid, ühe olulisemana kahtlemata samast ajajärgust alguse saanud õpetajate krooniline alatasustamine nende kvalifikatsiooni ja töökoormusega võrreldes. Kahjuks käsitatakse meil mitmeid olulisi ühiskondliku elu valdkondi (eriti kui seal on ülekaalus naistöötajad) teisejärgulistena, kuna nad ei tooda materiaalseid rikkusi, ning oodatakse, et need peaksid toimima just nagu iseenesest, omaenda sisemise ressursi arvel. Säärast inimkapitali arvel võlgu elamist on harrastatud kogu iseseisvuse taastamise järgsel ajal, aga seda ei saa teha lõputult. Eelmisel neljapäeval küsis Eesti Päevaleht kuue parlamendierakonna juhtidelt muu hulgas, mis on suurim viga, mis Eesti valitsused on teinud. On inimlikult mõistetav, et erakondade juhtide arvates ei ole saatuslikke vigu tehtud, sest kõik erakonnad, välja arvatud rohelised, on rohkem või vähem valitsuses olnud.

1990. aastad tähendasid sotsiaalset katastroofi. Eesti võttis tollal väga lühikese ajaga inim-eludes ja inimkapitalis sedavõrd hiiglasliku võla, et selle tagasimaksmisest kujuneb kogu praeguse poolsajandi võtmeprobleem. Me vabanesime Nõukogude okupatsioonist ühegi ohvrita, ent meie ühiskond kaotas sedavõrd palju inimesi, nagu oleksime teinud läbi suure sõja. Lõppeval kümnendil võlgu võtmise tempo aeglustus, ometigi on inimelude negatiivne saldo ületanud 200 000 piiri ning inimkapitali ja inimarengu miinuspoolt ei ole võimalik isegi adekvaatselt hinnata. Mis saab edasi? Kas tuleviku arvel võlgu võtmine jätkub või püütakse hakata võlga tagasi maksma? See pole mitte ainult nende valimiste võtmeküsimus, vaid ühiskonna arengu raskuskese mitmeks järgmiseks aastakümneks. Kindlasti aitaks vastutustundlike naiste aktiivsem poliitilises elus osalemine kaasa meie ühiskonnaelu probleemide avaramale nägemisele ning uute vaatenurkade kujunemisele ja lahenduste otsimisele. Et mitmed valdkonnad, sealhulgas haridus ja kogu sotsiaal-sfäär üldiselt, saaksid arengu-tõuke, oleks vaja neid korraldama rohkem inimesi, kellel on neis küsimustes juhtimis- ja ülesehitamise kogemusi. Meeste ja naiste ebavõrdsus ei vähene, kui naised ise selle nimel piisavalt ei pinguta.