Jumala Narride Vennaskonna lustmängud
Lavakunstikooli 25. lennu esimene bakalaureuselavastus ei ole ettevaatlik katsetus, riskivaba hitt ega vihane noortetükk. See on klassikaline, tõsine, värvikas suure-lava-teater heintega põrandal ja süngete võlvide all.
25. lend on otsustanud lavale astuda pauguga – neljatunnise maratoniga, kus tuleb tooni andvas valguskujunduses ja mõnede kujundite keskel balansseerida katku traagika, iroonia, ühiskonnakriitika ja nalja piiril, teha mitut rolli, laulda ja tantsida ning Linnateatri teenekate näitlejate kõrval silma paista. Olivieri auhinna võitnud Peter Barnesi näidend „Jumala Narride Vennaskond” („Red Noses”) on täis säravaid mõtteid ja teravmeelseid dialooge. Ilmselt ka seetõttu on tekstiga väga leebelt ümber käidud, Barnesi mõtet ühiskonna võimetusest muutuda tõestatakse lõpus liiga mitme stseeniga.
„Jumala Narride Vennaskonna” tegevus toimub 14. sajandi keskel Prantsusmaal, kui Euroopat laastab must katk. Oma missiooni otsiv munk Flote usub Jumalat olevat andnud talle mõista, et tema eluülesanne on pakkuda ahastuses ja surevatele inimestele rõõmu ja naeru. Vastandudes katoliku kirikule, mis nimetab musta surma Jumala karistuseks inimkonna pattude eest ning manitseb kõiki kasinusele, karmusele ja meeleparandusele, väidab Flote: „Jumal vajab paabulinde, mitte ronki, säravaid tähti, mitte kurbi komeete, punaseid ninasid, mitte musta surma. Ta vajab rõõmu.”
Flote kogub kokku veidrikest (pimedast žonglöörist ühejalgsete tantsijateni) koosneva ränd-trupi, kes lunastab inimesi nalja kaudu ja kellel õnnestub saavutada muudatusi jumalakojaski. Küll aga pole muutused kestvad ja seda mõtet on lavastaja Elmo Nüganen otsustanud tõendada mitme surmastseeniga.
Head rollid
Henrik Kalmet teeb isa Flote’ina väga hea rolli, eriti kui arvestada, et alati optimistlik ja mõnikord närvidele käivalt rõõ-mus pühamees võib kergesti kalduda kergemeelsusse või tüütusse paatoslikkusse. Priit Strandberg pimeda Le Gruena tundub alguses ülepingutatult teatraalne, kuid ta kannab selle ülieks-pressiivse rolli väsimatult lõpuni välja ja tõestab nii selle käsitluse ainuõigsust.
Peale rohkete tegelaste on Barnesi näidendis ka rohkesti seda, mille üle järele mõelda. Katku taganedes lähevad nii vennaskonna näitemängud kui ka näitekirjaniku mõtted tõsisemaks. Kooruma hakkab kriitika humaansuse teemal. Tasakaal lõbususe ja tõsiduse, naervate torgete ja karmide tõdede vahel on siiski nauditav.
„Jumala Narride Vennaskond”
Autor: Peter Barnes
Lavastaja: Elmo Nüganen
•• Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased Katariina Kabel, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Jane Kruus, Liis Lass, Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius, Kristiina-Hortensia Port, Maiken Schmidt, Priit Strandberg, Kaspar Velberg, Kristiina Jalasto, Auri Jürna, Diana Leesalu, Paavo Piik, Sander Pukk ja Ingel Undusk ning Linnateatri näitlejad Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Epp Eespäev, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Kalju Orro, Andres Raag ja Margus Tabor
•• Esietendus: 4. detsembril 2010 Tallinna Linnateatri Põrgulaval
