Praegugi, mil kavandatakse ülikooliseaduse ja Tartu ülikooli seaduse muutmist, on põhjust muret tunda. Ülikooli kuratooriumi oktoobrikuisest seisukohast võib lugeda, et reformi peaeesmärk on Tartu ülikooli „avatuse suurendamine ja ühiskonnaga parem sidustamine”.

Märkusi ja ettepanekuid uue seaduse kohta oodatakse 22. detsembriks ehk vahetult enne  jõulupühi, kui on kavas seadus-eelnõu teine lugemine. Sellisel moel ajastatakse tegemisi tavaliselt siis, kui tahetakse midagi kiiresti ja ilma suurema kärata korda ajada.

Mida kavandatavad muudatused siis tähendaksid?

Laias laastus tähendaks see Tartu ülikooli allutamist valitsusele. Nimelt moodustataks ülikooli kuratooriumi baasil nõukogu, millele antaks Tartu ülikooli käekäigu määramisel kõige laiemad volitused, sest „nõukogu vastutab ülikooli pikaajalise arengu eest ja tagab ülikooli ees-märkide täitmise”. Uus nõukogu oleks 11-liikmeline ja võtaks muu hulgas vastu põhikirja, arengukava ja eelarve. Nõukogu kinnitaks majandusaasta aruande ning valiks rektori ja avaldaks talle umbusaldust.

Senise nõukogu baasil moodustatav senat hakkaks aga „vastutama õppe- ning teadus- ja arendustegevuse kõrge kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse eest”. Seega jääks senati ülesandeks õppe- ja teadustöö organiseerimine ja selle kvaliteedi eest vastutamine. Nõukogu pädevuses oleks aga otsustada kõigi olulisemate ülikooliasjade üle. Ja ülikool peaks sellele organile täielikult alluma.  

Vastavalt nõukogu moodustamise korrale poleks selle kuus liiget – ehk siis enamus –  ülikooliga vahetult seotud. Neist üks oleks teaduste akadeemia esindaja ja viis määraks vabariigi valitsus. Võime ju kujutleda, et nõukogus oleks Eesti absoluutne eliit, n-ö koorekiht koorelt. Kuigi seltskond saaks igati väärikas ja prominentne, oleks selle pädevus ülikoolielu üle otsustamisel küsitav, sest ülikooli suhtes oleksid nad diletandid.

Poliitiline ülikool

Asju hakkaks tegelikult otsustama valitsus või haridus- ja teadusministeerium – otsustuskogu liikmeid määrates ja selle tegevust vahetult korraldades. See, et liigse ametkondliku mõju ärahoidmiseks on justkui loodud tasakaalumehhhanism, ei loe tegelikult midagi, sest sellest on võimalik mööda minna.

See, kui ülikooli üle otsustamise voli läheb valitsuse (ministeeriumi) kätesse, tähendab aga kindlasti seda, et ülikooli käe-käik hakkab sõltuma valimistulemustest. Ehk teisisõnu poliitikast ja poliitikutest. Mis juhtub, kui võimule saavad poliitilised jõud, kes hakkavad Tartu ülikooli sihipäraselt endale allutama? Mis vägi suudaks sellele vastu seista, kui ülikoolil puudub tegelik autonoomia, iseotsustamise õigus, mille sätestab põhiseaduse § 38, mis lubab teadusele ja kunstidele vabadust ning ülikoolidele ja teadusasutustele autonoomiat.

Ülikooli juhtimispõhimõtete muutmise kavandajad on sellest küsimusest üksnes üle libisenud. Ühtlasi osutab põhiseaduses ülikooli autonoomiale viitamine arusaamale, et  ülikoolid vajavad oma rolli ja ülesannete täitmiseks ühiskonnas enesekorraldusõigust.

Jah, võib ju öelda: uus seadus mitte ei võta ülikoolilt autonoomiat, vaid ainult piirab seda. Selline lähenemine meenutab omaaegseid arutelusid liiduvabariikide suveräänsuse üle, kuigi teati, et suveräänsus Nõukogude Liidu koosseisus pole tegelik, vaid üks mage ersatsiseseisvus. Praeguse eelnõu puhul nähakse ette autonoomia säilimist eel-kõige õppe-, teadus- ja arendustegevuse toimumises ja sisus. Muid otsustamisvaldkondi on vist peetud teadlaste/õppe-jõudude jaoks liiga keeruliseks ja igavaks.

Paraku kehtib päriselus lihtne reegel, et kõige tähtsamad otsused puudutavadki alati personali ja raha. Kui võtta ülikoolilt õigus neid asju otsutada, kaob peagi ka loominguga seotud iseseisvus.

19. sajandi lõpu venestamis-ajal kärbiti oluliselt akadeemilist vabadust ja ülikooli autonoomiat. Siis hakati saksakeelsest ja -meelsest, suhteliselt iseseisvast keiserlikust ülikoolist kujundama tavalist vene ülikooli. Tartu ülikoolile hakati rakendama Venemaa ülikoolikorraldust allumisega rahvahariduse ministeeriumile. Üliõpilased pidid hakkama vormi kandma, õppekeeleks määrati vene keel ning lõpetati rektori, prorektori, dekaanide ja professorite ametisse valimine.

Liiga palju doktoreid

Kruvide kinnikeeramiseks võib nimetada ka 1938. aasta ülikoolireformi, mis viidi läbi vaikiva ajastu tingimustes. Juba paar aastat varem oli hakatud kaotama Tartu ülikooli majanduslikku ja administratiivset autonoomiat, kuid haridusminister sai võimu juurde. Jõustus uus seadus: ülikooli rektori võim kasvas, rektori nimetas aga ametisse president haridusministeeriumi ettepanekul. Isegi professorikohale hakkas kaasaegsete mälestuste põhjal sattuma „pugejaid, olid nad siis teadlased või mitte”. Kuhu oleks Tartu ülikooli selliste reeglitega pikkamööda jõud-nud, seda ajalugu meil näha ei võimaldanud.

Eesti ülikoolide ja teaduse ees seisab palju probleeme, mille lahendamiseks tuleks vaadelda kogu siinset kõrghariduse korraldust tervikuna. Näiteks doktorikraadiga inimeste ületootmine. Just ületootmine ja üle-küllus, mitte puudus, millest mõned haridusjuhid on rääkinud. Doktorite ülejäägile viitab muu hulgas riikliku programmi käekäik, millega hakati siinseid noori spetsialiste suunama tugevate välisülikoolide doktoriõppesse. Praeguseks on mitmekümnest niisugusest värskest doktorist siinmail koosseisulise õppejõu/teaduri koha leidnud vaid mõni.

Liiga sageli peetakse kardinaalseid muutusi tehes silmas konkreetseid olukordi ja persoone. Isikud vahetuvad ja olukorrad muutuvad, kuid uued reeglid jäävad, mistõttu tulemus võib olla headele kavatsustele vastupidine. Äkki tasuks Tartu ülikooli uue seaduse vastuvõt-misega mitte kiirustada ja vaadata kogu valdkonda värske pilguga pärast kevadisi riigikogu valimisi?