Arvustus: Mis toimub Hispaania kuninga õukonnas?
Metropolitan Opera „Don Carlose” ettekanne 11. detsembril oli mitmes mõttes eriline. Esiteks sai sellest tõenäoliselt suurima publikuga ooperiülekanne, mida näidati ühel ajal ligi 1500 kinos üle maailma. On ju väga eriline, et 21. sajandi algusest on saanud ooperi hiilgeaeg tänu satelliidiühendusele ja kinole. Kuid mitte see pole kõige olulisem. Kuna tegemist on ooperimaailma ühe tähtteose ja raskekaallasega, mille iga lavastus on sündmus, siis iga suurepäraselt õnnestunud etendus seda enam.
„Don Carlos” on ligi neli ja pool tundi vältav Schilleri näidendi põhjal sündinud Verdi suurteos, mille sisu kihilisus ja keerukus on midagi palju enamat tihtipeale ajaga naeruväärseks muutunud ooperi süžeekäikudest. „Don Carlost” on palju võrreldud Shakespeare’i loominguga (eelkõige „Hamleti” ja „Kuningas Leariga”) – seda just inimsuhete ambivalentse dramaatilisuse ja seeläbi tekkinud kannatuste ja isiksuse lõhestumise teema tõttu.
Kuid ka inimsuhetel on „Don Carloses” mitu tasandit – peale armastuse sõlmuvad ka sõpruse, veresidemete, võimu, flaami vabadusvõitluse ja religiooni küsimused. Inimhing kui ettur kõigi nende tegurite mõjuväljades, võimetu elama oma ideaalide järgi, koolutatud rollide raamidesse. Kogu see inimese psühholoogia keeruline kihilisus on leidnud haruldase väljundi Verdi meloodiates, mis teevad vaatemängu kergesti jälgitavaks ja haaravaks. Hea lavastusega toimuvad üleminekud tonaalsuste vahel märkamatult.
Huvitaval kombel tundus selle loo sügavus kõige enam sobivat näitlejatele, kel juuksed juba hallid. Nii oli etenduse üks kulminatsioon kindlasti Philip II bassiaaria „Ella giammai m’amo” neljanda vaatuse alguses, mille kandis vapustava emotsionaalse laenguga ette Ferruccio Furlanetto. Tema hääles ja kehakeeles oli vahetult tajutav pettumus, valu ja viha oma naise reetlikkuse pärast.
Üldse tundus Hispaania kuninga Philip II kujus (kellele ei olnud vokaalselt ega ajaliselt kuigi palju lavaaega antud) kehastuvat selle ooperi essents – ühiskonna poolt peale surutud rolli pulbitsev inimese traagika, avaliku ja eraelu umbsõlm. Peagi järgnes sellele muljetavaldavale aariale teine väga lühike, kuid mõjus roll Eric Halfvarsonilt, kes kehastas pea groteskselt ususõgedat ja füüsiliselt pimedat Suurt Inkvisiitorit.
Ooperi peategelased on õnnetud armastajad Philip II poeg Don Carlos (Roberto Alagna) ja tema isa naine Elisabeth de Valois (Marina Poplavskaja). Itaalia juurtega prantslase Alagna esituses oli imetlust väärivat füüsilist vastupidavust ning paindlikkust – nelja ja poole tunni sisse mahtusid nii õrnad armuduetid kui ka meeleheitlikud mõõgavõitlused.
Vaimustav valgus ja lava
Kuigi Poplavskaja etteastele on mõned kriitikud ette heitnud jäika kalkust, siis mulle tundus selline looritatud emotsionaalsus ääretult nauditav. Haldjalikult kaunis vene sopran tõi endaga lavale alati mingi salapärase looritatud kuma, mis ilmutas end nii tema graatsilises kehakeeles kui ka tundlikus vibrato’s, mis tegi vahet kibedal ja magusal.
Kindlasti tuleks MET-i versiooni puhul ära märkida noore Kanada dirigendi Yannick Nezet-Seguini head tööd, mis on andnud ooperile värsket hingamist ja sära. Ning taas kord näitab MET kõrgpilotaaži valguskunstis, jätkates ooperi pooltonaalsuste lahendamist ka lavaruumis. Hästi lahendatud pimedusel ja hämarusel on siin vähemalt sama oluline roll kui teraval prožektorivalgusel. Sest tumedad on ka keerdtrepid, mida mööda turnivad „Don Carlose” tegelaste egod.
Sügava mulje jätavad mõned lavalahendused – stseenid Fontainebleau metsast, kloostrist ja kuninga eluruumidest. Üksikud tugeva sümboolse laenguga elemendid ja tugevalt vertikaalset liikumist rõhutavad sambad või puud tumedates akromaatilistes toonides avaldavad muljet tänu eepilisele ja kõledale lihtsusele.
„Don Carlos”
lisaetendus Tallinna CCP-s
20. detsembril kell 19
