Urmas Vadi seisukoht on muidugi õige – miks on nii, et kirjanik on õige kirjanik alles siis, kui tal on romaan ilmunud? Vadi on ennast soojade ja vaimukate lugudega tõestanud mitu korda, isegi lavastajana. Ühelt poolt pole õigus talt mingit formaalset enesetõestamist nõuda, teisalt jääb ikkagi kripeldama – kui Urmas Vadi kirjutaks romaani, siis milline see oleks, millise naudinguga me seda loeksime, millest see räägiks ja kas vadilik joon kannaks ühte lugu ka pikemas reamõõdus?

Põimtekst

Seekord peab siiski seda romaani ootama jääma ning saama vaimukusedoosi kätte lühijuttudest. Need omakorda on seotud Vadi kirjadega, kuid isiklikkus imbub ka lugudesse. Vadile endale on see tase lugudes oluline, aga ka lugejale annab see kätte teatud kontakti autoriga ja aimu usaldusest kahe osapoole vahel.

Metafüüsiline tasand läbib vaikselt mitut lugu, kuid seesama isiklikkus ja mina-tegelane lubavad omavahel näiliselt märkamatult põimida ka erisuguseid lugusid ja kirju. Kogumikule omane eklektika nagu oleks olemas ega ole ka. Teistest enam eristub lugu „Tartu surm”, mis on ehk süngem ja tõsisem, mitmekihilisem ja milles on vähem vadilikult lihtsat, kuid paeluvat sõnavoogu.

Kui Vadi lood on võluvad oma pretensioonituses ja valehäbi puudumises, siis miks tunda häbi romaani puudumise pärast? Aga detailirohket „Rebaste anatoomiat” Jaagust, kelles põlvkonnakaaslased nii palju tuttavlikku näevad, tahaks veel lugeda.

„Kirjad tädi Annele”

Urmas Vadi

Jumalikud Ilmutused

2010