Kui võtta aluseks blogide koondlehekülg blog.tr.ee, siis vastab see tõele küll. Päeva jooksul lisanduvate uute blogide arv on silmanähtavalt vähenenud. Kui aasta tagasi oli esilehel püsimine üsna keeruline, siis praegu võib su blogi seal vedeleda päeva jagu. Ent kui vaadata blog.tr.ee kaudu tulnud lugejate arvu, on see kas või aasta vana statistikaga võrreldes vähenenud küll.

Minu lugemislistis on 133 blogi. Ma pole ammu nimekirja puhastanud – vahest veerand neist kirjutavad tegelikult väga harva või on kirjutamise päris ära lõpetanud.

Loba saab mujalt

Kui mul on õigesti meeles, siis blogimist alustades oli aktiivseid blogisid statistika põhjal 16 000 ringis. Nüüd väidab blog.station, et neid on alles jäänud u 14 000.

Ma tean, kes on mõrvarid. Facebook ja Twitter. Samuti on oluliselt kasvanud igasugu naistekate, 24/7 portaalide arv. Loba ja info saadakse mujalt kätte. Kuigi blogidest vahest murdosa on väga sügavmõttelised, tundub, et sedagi on juba liiga palju. Blogi võtab liiga palju aega ja eeldab liiga palju süvenemist?

Kui ajalehed on üle võtnud ajakirjade funktsiooni, siis ajakirjad on hõivanud virtuaalmeedia, k.a blogide ja portaalide teemad. Meie siin netis oleme küll operatiivsemad, kuid meid pole nii mugav lugeda kui ajakirju.

Ma usun, et blogid, mis on valinud konkreetse teema (poliitika, turundus, kokandus, „Mina”, „Minu lapsed”), kestavad veel kaua. Teemad otsa ei saa ning loetavuse määravad ainult kirjutaja professionaalsus ja originaalsus.

Kõige raskem on ilmselt minu lemmikutel – neil, kes üritavad kirjutada ühiskonnast ja elust meie ümber. Minu listis on neid vahest ainult kümmekond. Need blogid „võitlevad” peavoolumeediaga ning võidavad praegu tänu originaalsusele, kajastades maailmas toimuvat lühidalt, vaimukalt ja värskelt. Kas ja kui kaua nad jaksavad?

Mulle on jäänud mulje, et blogijad jagunevad kaheks: need, kes tahavad, et neid loetaks, ning need, kelle jaoks pole see oluline – kes kirjutavad endale. Kui vaadata viimasel ajal sagenenud blogide lukustamist, hüsteerilisi appikarjeid stiilis „Kuidas mu blogi küll blog.tr.ee’sse jõudis?!” ning pahameelt päevalehes avaldatud linkide üle, siis tundub, et neid viimaseid on järjest rohkem. Mis tähendab, et blogid ei sure veel niipea. Neid on vaja kirjutajatele.

Kas peaksime kurvastama seltsimeeste üle, kes on meie blogimaailmast lahkunud? Ma arvan, et võiksime pigem rõõmustada – ju nad on lõpuks leidnud endale selle päris elu. :)

Jõudu kõigile, kes veel jaksavad!