Eksivad nii peaminister Andrus Ansip kui ka kõik teised poliitikud, kes püüavad inimesi valimiste eel raha ja rikkusega hullutada, sest Eesti riigi järgmine suur eesmärk ei peaks olema ei Euroopa ega ka maailma viie rikkaima riigi hulka tõusmine, vaid eesti rahvuse ja kultuuri säilitamine. Uuringufirma Klaster küsis Eesti Päevalehe tellimusel jaanuari lõpus ligi 500 inimeselt, mis peaks olema Eesti siht nüüd, kui oleme juba saavutanud mitu suurt eesmärki: kuulume NATO-sse ja Euroopa Liitu ning oleme võtnud kasutusele euro. Selgus, et inimesed on üsna konservatiivsed. Üle poole vastanutest (54,1 protsenti) arvas, et meie suur väljakutse on, nagu põhiseaduse avalausetes kirjas, eesti rahvuse ja kultuuri säilitamine. Sellist tahet väljendasid nii rikkad kui ka vaesed, nii kõrgharidusega kui ka madalama haridustasemega inimesed. Teistsugune vaatenurk oli vaid neil küsitluses osalenutel, kes vastasid ka, et soovivad järgmise Eesti peaministrina näha Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart.

Panused valele kaardile

Nimelt eelistavad Savisaare pooldajad Eesti järgmise suure eesmärgina seda, et Eestist võiks saada maailma kõige õnnelikumate inimestega riik. Kui Savisaare pooldajatest 28,1 protsenti arvas, et järgmine suur eesmärk võiks olla eesti rahvuse ja kultuuri säilitamine, siis 29,3 protsenti arvas, et pigem peaksime ühiselt õnne taga ajama. Seda, et õnn ei ole rahas, kuulutas Isamaa ja Res Publica Liidu ridades eelmistel valimistel riigikokku pürginud Ott Lumi juba 2007. aasta kevadel. Kõnealuse uuringu tulemusi kommenteerides ütles nüüd suhtekorraldusärisse ja Tallinna ülikooli riigiteaduste lektoriks suundunud Lumi, et tulemused on täiesti adekvaatsed ja loogilised. „Neid arenguid, kus inimesed asuvad sotsiaalseid väärtusi rahalistele väärtusele eelistama, oli ammu ette näha. Peale kiiret buumi, millele järgnes järsk langus, on see loogiline,” lisas Lumi. Valimiste eel rahast, pensionitõstmisest, aga ka uutest pensioniliikidest ja tasuta kõrgharidusest rääkivad erakonnad on teinud panuse valele kaardile: vaid 7,3 protsenti kõigist vastanutest arvab, et Eesti järgmine suur eesmärk võiks olla maailma rikkaima riigi ehitamine.

Kuigi see ettevõtmine oleks veel ambitsioonikam kui Ansipi poolt nelja aasta eest sõnastatud Euroopa rikaste tabeli tippu tõusmine, ei soovi sellise eesmärgi püstitamist isegi praeguse peaministri valijad. Mart Laari või Sven Mikserit peaministrina näha soovivate inimeste eelistused eesmärkide püstitamisel ei erine. Mõlema pooldajad reastasid väljakutsed niimoodi: rahvuse ja kultuuri säilitamine, õnneliku riigi loomine, Eesti iseolemise poole tagasi pöördumine ja maailma rikkaimate inimeste riigi ehitamine. Intrigeeriv järjestus! IRL-i ja sotsiaaldemokraatide programmi koostajatele peaks värske uuring pakkuma veidi peamurdmist, miks ligi kümme protsenti Mikseri või Laari peaministrina näha tahtvaid inimesi soovib, et Eesti astuks Euroopa Liidust, NATO-st ja euroalast välja. Tartu ülikooli professori Marju Lauristini (SDE) hinnangul tuleks Laari või Mikserit peaministriks soovijate tahet NATO-st ja EL-ist välja astuda vaadelda uuringu veana. Kuid uuringu tulemusi üldiselt kommenteerides märkis Lauristin, et inimesed on hakanud aru saama riigi põhiülesannetest. „Mure kultuuri ja rahvuse säilimise pärast on suurenenud seoses kriisi ja kärpepoliitikaga,” lisas ta.

Kommentaarid

Rauno Salupere, uuringukeskuse Klaster juhataja

Vaesed tahavad raha, eakad õnne

Küsimus, mis peaks olema Eesti riigi järgmine eesmärk, on hea küsimus. Annab see ju tegelikult edasi vastaja maailmapildi põhijoone. Kõige rohkem (enam kui pooled ehk 54%) vastanuid soovib panustada eesti rahvuse ja kultuuri säilitamisele – eks õpetata seda meile juba koolis. On see väikerahva kompleks või mitte, see on igaühe otsustada. Muudest vastustest ei ole üllatav, et väiksema sissetulekuga inimesed soovivad saada rikkamaks, vanemad inimesed aga õnnelikumaks. Mehed sooviksid rohkem panustada jõukusele, naised kultuuri säilitamisele – need on väärtushinnangud, mis on meie kultuuris vankumatult paigas. Huvitav on vaadata Eesti eesmärgi küsimust võimalike peaministrikandidaatide toetuse lõikes. Erinevused on selged ja loogilised, sest iga peaministrikandidaat kannab eri väärtusi. Joonistub välja, et Mikser oma pehmete ja inimkesksete väärtustega läheb kokku vastajatega, kes usuvad, et riik peaks panustama inimeste õnnele. Ansipi ja Laari toetajate väärtusprofiil on üsnagi sarnane, Laari puhul on ehk pisut suurem riigi iseseisvuse suurendamise soov – jällegi loogiline seos tänu IRL-i rahvusluse-rõhule. Savisaare toetajate puhul torkab silma teistest tunduvalt väiksem toetus eesti rahvuse ja kultuuri säilitamisele ning suurem toetus Eesti iseolemise suurendamisele. Mis ei ole jällegi üllatav, arvestades Savisaare toetust mitte-eestlaste seas.

Mari-Liis Jakobson, Tallinna ülikooli lektor

Erakondadel pole ühtset suurt sihti

Üldjoontes võib öelda, et vähemalt suuremad erakonnad on programmides oma visiooni ühiskonnast ja selle tulevikust üsna selgelt esile toonud. Samuti on enamik punkte programmides esitatud just tulevikku suunatuna. Homset hõlptulu lubab vaid paar erakonda ja piiratud mahus, ka toetusskeemid on pigem seotud mingite üldisemate programmiliste eesmärkidega. Tõsi, paiguti on visioon mõnevõrra skisofreeniline, üritades korraga apelleerida erinevatele väärtustele ja minnes sisemiselt vastuollu. Näiteks väidab IRL oma programmi üldosas väga liberaalselt, et Eesti peab olema tark, avatud ja salliv ning et nad usaldavad inimesi. Programmi sisu on aga tugevalt sotsiaalkonservatiivne, edendades suletud ühiskonna poliitikat ja kavatsedes palju asju riiklike käskude-keeldudega reguleerida. Umbes samasugune vastuolu tuleb välja ka roheliste programmist. Reformierakonna platvorm on oma liberaalsetes alusväärtustes mõnevõrra järjekindlam, kuid konkreetsetes lubadustes jääb katmata küsimus, kuidas teostub nende visioon ühiskonnast, kus on esikohal sallivus ja harmooniline vabadus. Ainult lairibaühendus ja vanemahüvitis seda ei kindlusta. Sotside visioon postmateriaalsetele väärtustele ja arengule suunatud ühiskonnast ning Keskerakonna ettekujutus pigem materiaalselt egalitaarsest ühiskonnast on lahti kirjutatud küllaltki terviklikult.