Kuldne moekolmik
Viru keskuse FIBIT-i galasõu raames saab taas üks eesti moedisainer ühe haruldaselt kaaluka rauast nõela omanikuks – 4. märtsi õhtul antakse pidulikult üle Kuldnõela auhind. Seekordse sõu teeb eriliseks tõsiasi, et üle aastate taaselustatakse Väikese Nõela auhind parimale noorele disainerile ning silmapaistva panuse eest kohalikku moeellu pärjatakse keegi moemootoriks.
Eesti kaalukaimale moeauhinnale Kuldnõel kandideerib sel korral kolm disainerit: Kristina Viirpalu, Ketlin Bachmann-Põldroos ja Anu Samarüütel.
Kristina Viirpalu tugevuseks on kindlasti tohutu sihikindlus ja elegantne suurejoonelisus. Tema viimane kollektsioon Tallinna moenädalal oli pikk nagu Wagneri ooper ja pidulik nagu Mendelssohni pulmamarss. Viirpalu looming põhineb kontrastidel, teatraalsetel stilistilistel lahendustel ja klassikaliselt naiselikul siluetil. Täiesti eraldi plussid saab Viirpalu kirja oma Karja tänava butiigi ja galerii eest, millest on tekkimas tõeline disainioaas Tallinna südalinnas – mantlite, õhtukleitide, sukkpükste ja ehete varalaegas.
Ketlin Bachmann-Põldroos on tormanud moeareenile tornaadona, mis puistab enda ümber dekadentlikku stiili, kultuuriloolisi uperpalle ja hõrke tekstuurimänge. Tema Tallinna moenädala kollektsioon mõjus ootamatult värskelt, tõestades, et ka glämm võib rokkida. Bachmann-Põldroosi moeloomingus on mõttesügavust ja tundlikkust, mis muudab selle väga veenvaks – see on tema dramaatiline maailm, mitte klantsajakirjades ja maailma moelavadel nähtu veretu peegeldus.
Anu Samarüütlit tuleb tunnustada mitmel väga mõjuval põhjusel. Esiteks tänu tema visionäärlikule tegevusele moemootorina – Nu Nordiku asutaja, stilisti ja moest kirjutajana. Kuid viimasel ajal tundub Anu fookus olevat taas pigem disainil. Tema moele on lisandunud ka väga veenev ehete kollektsioon, mis oma jõulises karguses täielikult erineb hobikunstnike ilutsevatest pärlipopurriidest. Anu moedisain on tõeline värske õhu pahvak kohalikus moedžunglis, kus muidu domineerivad pigem pitsikuhilad ja lillevanikud. Samarüütel on ainuke eesti moelooja, kelle kohta võib öelda kontseptuaalne minimalist – ta armastab puhast valget, geomeetrilise joonega lõikelahendusi ja sirgjoonelisi mõtteid.
— Mis on meie moeelu suurim miinus ja rammusaim pluss?
— Kristina: Miinus on piiratud turumaht. Plussiks on võimalus kiiresti tuntuks saada.
— Anu: Pluss on see, et disainerid on nagu suur pere, kõik tunnevad kõiki ja aitavad nõu või jõuga. Kuna Eesti on väike pereriik, on väga lihtne läheneda firmadele, tootjatele või materjalimüüjatele, ja enamasti ei ütle keegi sulle, et su tellimus on liiga väike. Enamasti on kõik valmis koostööks.
Miinus on see, et Eestis ei ole piisavalt buzz’i – ei ole elevust, inspiratsiooni, muutumist, toimumist. Siin on väikesele paigale omaselt uimane ja turvaline.
— Ketlin: Moeelu plussiks on tõsiasi, et kuna riik on nii väike ja inimesi vähe, siis seda n-ö tunnustamata geeniuse fenomeni ilmselt tekkida ei saa. Kõik, kes midagi teevad, ja veel enam, kui teevad seda hästi, on kohe nähtaval. Ilmselt võib see ka laisaks teha, kui puudub väline terav vajadus areneda, väljundeid otsida, olla originaalne. See siis ongi suurim miinus ehk?
— Kui sinu Kuldnõela kollektsiooni saaks kasutada mõne filmi kostüümidena, siis millise?
— Kristina: Selle filmi peaks veel looma koos Pedro Almodóvariga või kadunud Felliniga.
— Anu: Sellist filmi ei ole vist veel, aga võiks muidugi teha. Tegevus toimuks tänapäevas. Film ise oleks ilus, helge ja visuaalselt positiivselt stimuleeriv. Ja seal oleks lahe muusika: elektrooniline ja minimalistlik.
— Ketlin: Pigem võiks minu looming sobida kostüümideks mõnesse modernsesse ooperisse või klassikalise ooperi modernsesse käsitlusse (Wagner, Gluck). Jah, see võiks neile võib-olla sobida – selline pisut dramaatilisem formaat.
— Kui maailmas kaotada mood – siis mis oleks suurim kaotus, mida sul oleks eriti raske üle elada?
— Kristina: Ma kaotaks ilmselt töö.
— Anu: Ega mulle tegelikult ei meeldigi mood. Mulle meeldib paljude loovisikute töö, kes väljendavad oma loomingulisust läbi kehakatete. Minu meelest kõige eesrindlikumad moeloojad ei teegi tegelikult moodi – nad tegelevad puhta eneseväljendusega. Võtkem näiteks Balenciaga disainer Nicholas Ghesquière, Rei Kawakubo või Hussein Chalayan. Nad ei tee minu meelest kohe kindlasti mitte moodi, vaid puhast kunsti. Kui kujutleda, et Hussein Chalayan või Nicholas Ghesquière on nagu reaktiivlennukid, siis mood on see suitsujutt, mis neist järele jääb – need loojad ise on juba kaugel ees, silmapiiri taga, samal ajal kui inimesed, suu ammuli, neist maha jäänud suitsusaba vahivad. See suitsusaba ongi mood, mis mind eriti ei huvita. Mulle meeldivad rohkem need lennukid.
— Ketlin: Nii kaua kui inimene peab oma keha millegagi katma, otsib ta võimalusi siduda see toiming üleüldiste ilu-, esteetika- ja harmooniakaanonitega. Need meeled tulekski kaotada, selleks et kaoks mood.
— Kirjelda palun oma viimast moeelamust.
— Kristina: Üks vintage-pood Pariisis.
— Anu: Käisin hiljuti Londonis Selfridgesi kaubamajas Balenciagat ja Marnit vaatamas. Ega ma eriti teisi märke seal tavaliselt vaatagi, lähen otsejoones poe tagaotsa, kus nende kahe moemaja kollektsioonid ripuvad. Nende asju vaadates tõusevad mul alati ihukarvad püsti. Balenciaga looming on lihtsalt nii kaunis, harmooniline, imeliselt valmistatud ja ebamaine, ning Marni värvid, lõiked ja materjalid – ma lahkun sealt alati sügavalt vapustatuna, see on peaaegu et religioosne elamus. Ilus lõige või õmblus võib olla sama mõjuvõimas kui suure kunstniku poolt õigesse kohta tõmmatud tundlik ja peen pintslijoon.
— Ketlin: Tänapäeval on informatsiooni hulk nii meeletu, kõikmõeldavaid elamusi, sealhulgas ka moeelamusi, saabub iga päev. Iga jumala päev on keegi esitlenud, pildistanud, filminud midagi, mis on huvitav, inspireeriv… Maailm on täis loovaid, andekaid inimesi ja juba see on omaette elamus.
— Ütle üks maja, loom ja inimene, kes on sinu loomingut inspireerinud.
— Kristina: Casa Batlló Barcelonas, pigem linnud ja Jirji Kylian.
— Anu: Trans World Airlinesi terminal JFK lennujaamas New Yorgis (Eero Saarineni disain), loomadest mutant (ka minu ERKI lõpukollektsioon oli inspireeritud kosmosemutantidest) ja inimestest Pierre Cardin – geenius, kes mind inspireerib.
— Ketlin: Neid maju oleks linnatäis, loomadest saaks teha loomaaia, ja inimesed? – kõik, keda ma tunnen või iial näinud olen. Aga kui valida üks, siis selleks majaks oleks tsirkusetelk, loomaks hallvares ja inimeseks (sic!) mina ise.
