Eesti haridus- ja lastekaitsesüsteemi juures ei tohiks selline asi üldse võimalik olla. Selgub, et on. Riigikontrolli 2007. aasta auditist saab lugeda, et Eestis elas toona 1438 last, kelle eest maksti küll lapsetoetust, kuid kes ei olnud ühegi kooli nimekirjas. Haridusministeeriumi andmetel katkestas põhikooli-õpingud 2006./07. õppeaastal 849, mullu, kui ka üldine laste arv oli vähenenud, 235 last. Nikolail on tänaval oldud ajast mitu tuttavat, kes samuti on vaid mõne klassi haridusega.

„Tal olid halvad sõbrad, kambad, kes tõmbasid kaasa,” alustas Nikolai ema, püüdes koolist väljalangemise põhjusi tagantjärele üles leida.

„Hakkasin suitsetama, kui olin kaheksa-aastane, ja jooma, kui olin umbes kümme,” valas ausalt välja ka Nikolai ise. Kambad, kodunt ärajooksmine, lõpuks elu tänaval. „Elasime mahajäänud majades Koplis. Kodus oli olukord hullem,” ütles Nikolai.

„Ma püüdsin küll alguses, viisin teda hommikuti käe kõrval kooli,” kirjeldas ema. Kuid koolis poiss ei püsinud. Nii jäigi tema viimaseks koolitunnistuseks teise klassi tunnistus Mustamäel asunud koolist. Kool hoidis teda hingekirjas veel paar aastat, mistõttu on ükskord tema kohta väljastatud dokument nelja klassi haridusest, koos kahe istuma jäetud aastaga.

Oma osa oli tollal vaesusel. Nikolai kodus ei olnud söök laual just igal õhtul. Õpetaja oli emale ette heitnud, et lapsel on ainult kaks kampsunit, millega ta aasta läbi koolis käib. Õpetajate suhtumine tundus olevat vaenulik.

Ühine eesmärk

„Jah, käis ükskord ka lastekaitsespetsialist meil kodus,” rääkis ema. „Oli plaan panna ta Tapa erikooli, aga ta jooksis seda kuuldes kodunt jälle ära.”

Aeg-ajalt püüdsid poisiga tegelda organisatsioonid, ta sai natuke juurde õppida, mõned kuud veetis Tallinna laste turvakeskuses, kuid sellest ei piisanud.

Ema silma tulevad pisarad, kui ta tõdeb, et ehk oleks pidanud andma lapse tollal lastekodu tüüpi asutusse. „Aga ma ei suutnud seda teha.” Ta tunnistab, et ei saanud lapse kasvatamisega hakkama. „Hakkasin jooma, kui olin 34-aastane. Nüüd enam ei joo, mitu aastat ei tilkagi.”

Oma puhastustule on läbi teinud ka Nikolai, kes aasta eest sattus vanglasse. Karistus tuli narkootikumide omamise eest. Vanglas veetis ta aasta, kolm kuud ja kolm päeva, vabanes aastavahetusel. „Puhtaks sain vanglas,” ütles Nikolai.

Alustada nüüd puhtalt lehelt ei ole aga nii lihtne. Tallinnas ta elada ei saa, sest seal on vanad kambad kohe platsis. „Ma ei taha sinna enam minna,” raputas ta veendunult pead. Nii redutabki ta oma väikses alevis. Soov kooli minna ja korralik amet omandada on tal kindel, nad mõlemad emaga on kogu energia sellele koondanud. Kuid probleemid tekivad juba esmase asjaajamisega. Praegu ei ole neil sissetulekut, sest ema on ka oma pisipalgalise töökoha kaotanud. Noormehel ei ole isikutunnistustki. Sotsiaaltoetuse asju noormees ise ajada ei oska, emal on aga sotsiaaltöötajatega halvad suhted.

Viimati oli Nikolai riigi hoole all Viru vanglas. Kas vanglast vabanejat ei peaks aitama uue olukorraga kohaneda? Justiitsministeeriumist teatati, et vabanenud kinnipeetavate abistamine eluasemega ja sotsiaalabi andmine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Vangla olevat teavitanud kuu aega enne Nikolai vabanemist selle valla vallavalitsust, kuhu noormees nende andmetel pidi minema. Vallavalitsusest aga kinnitati, et Nikolail ei ole valla sissekirjutust alates 2006. aastast, mistõttu nemad aidata ei saa.

Haridusministeeriumist vastati küsimusele, kuidas on võimalik, et inimene jääb üksnes kahe klassi haridusega, et seda tuleb küsida emalt, sest lapse koolikohustuse täitmise eest vastutab lapsevanem. Praegu olevat noormehel võimalik astuda kutsekooli, kus võetakse vastu ka põhihariduseta ja seal on olemas ka õpilaskodud. Näiteks Põltsamaa ametikoolist öeldi aga, et sinna õppima pääsemiseks peab olema seitse klassi haridust. Põltsamaalt pakuti, et lahendus oleks individuaalõpe, või kui näiteks mõni taluperemees või firmajuht võtab Nikolai sulaseks ja õpetab oma käe all välja.

Täiskasvanute gümnaasiumi ei ole Nikolail võimalik minna juba seetõttu, et tal ei ole millegi eest linnas elada.

Kui mõni sotsiaaltöö- või haridusspetsialist oskab pakkuda Nikolaile lahendust (näiteks mõnda noortekodu või õpilaskodu, kus Nikolai saaks õpingute ajal elada), andke teada aadressil kadri.ibrus@epl.ee.

Mitu klassi haridust Nikolail õigupoolest on?

•• Miks Nikolai ei proovinud õpinguid uuesti alustada juba Viru vanglas, kus ta veetis üle aasta? Võinuks ju õppida. Justiitsministeeriumist kinnitati, et ühel korral kohtus Nikolaiga Viru vanglas sotsiaaltöötaja, kes teda nõustas ning et noormehele pakuti õppimisvõimalust.

•• Ministeeriumi pressiesindaja andmetel olevat Nikolai individuaalõppe korras lõpetanud 7. klassi. Kuidas nii? „Andmed tema hariduse kohta on kirjas vanglale edastatud Harju maakohtu määruses 10. septembrist 2009. aastast,” vastas ministeeriumi esindaja. Kõnealuses kohtuotsuses on kirjas, et Nikolail on põhiharidus. Millise koolitunnistuse põhjal need järeldused on tehtud, jääb teadmata.

•• Segadust on veelgi. Ministeeriumist teatati esialgu, et Nikolai töötas vanglas. Nikolai ütleb, et ei töötanud. Lisaküsimise peale mõeldi ümber ka ministeeriumis: „Ta määrati vangla majandustöödele, kuid enne vabastamist ta seda reaalselt teha ei jõudnud.” Lisaks selgub, et ka õppimisvõimalust pakuti talle alles kolm kuud enne vabanemist. Kinnipeetavate harimist korraldavad vangla haridustöötajad, justiitsministeerium ja vanglakoolid.