Enda jaoks ma ei nimeta neid inimesi teiseks Eestiks. Selle mõiste tekkimise ajal ma ei olnudki siin seda mõistet tekitamas (Katrin Laur elas 25 aastat Saksamaal ning naasis Eestisse 2007. aastal – toim). Aga need nii-öelda väikesed inimesed on olnud minu inimesed alati, igal pool, kus ma olen tegutsenud. Olen teinud Šveitsis dokfilmi rekka-juhtidest, lihtsatest talupoistest, kes läksid maailma avastama ja jõudsid Soome rekka-juhtideks. Saksamaal kirjutasin stsenaariumi filmile, mis räägib neljast natuke äpust sõbrannast, kes ühes väikelinnas kuidagi eluga hakkama peavad saama. Selle filmi naispeaosatäitja sai 2003. aastal Saksa teleauhindade peapreemia. Ega rolli, mida üldse ei ole, hästi mängida ei saaks ju. Ma olen ikka suutnud nendest väikeste inimeste lugudest rolle tekitada.

•• Mis see on, mis teid nende nii-öelda väikeste inimeste juurde tõmbab?

Ilmselt ma tunnen seda maailma. Ma olen selles maailmas üles kasvanud. Olin lapsena väga palju maal ja mäletan hästi seda nõukaaegset maaelu. „Surnuaiavahi tütre” lõpus ütleb sotsiaaltöötaja Tuvike, et enne olid kolhoosid ja laudanurga taga visati viina, korralikke riideid selga ei pandud. Mina ei tundnud küll neid, kes viskasid viina, aga mäletan seda, kuidas nõukaajal oli küll edukaid sovhoose ja kolhoose, aga ikka oli palju igasugust jama, inimestel polnud palju kuskil käia. Ma räägin sellest, mida ma tean, ma ei mõtle eriti asju välja.

•• Millega seletate seda, et sellest nii-öelda teisest Eestist meie kunstis, kirjanduses, filmis nii vähe räägitakse?

Seletan seda ikka sellesama nõukaajaga, millesse me täna-päeval küll millegipärast oleme hakanud suhtuma suure soojuse ja armastusega. Nõukaaegne tsensuur ei lasknud paljusid asju, kõiki lugusid läbi. Võimatu oli rääkida tavalisest elust kriitilises võtmes. Ja nii harjuti instinktiivselt tavalisest elust eemale hoidma, turvalisem oli tegeleda klassika, ulmega. Ja see, miks ka Eesti noorema põlve tegijad sama suunda jätkavad, on ilmselt teatud laadi järjepidevus. Jah, Venemaal tekkis küll 1990-ndatel see suund, et elu hakati filmides näitama eriti jubedates värvides. Aga põhimõtteliselt on reaalse elu ignoreerimine kunstis ikkagi nõukogude aja järelm.

•• Nõukaaeg on süüdi, et sotsiaalset kunsti on nii vähe?

Jah. Vaadake soomlasi, neil on palju filme, mis räägivad tavalisest Soome elust, mõnikord on need filmid naljakad, mõnikord mitte. Soomlased lähevad neid filme ka vaatama.

•• Kui ütlete, et Eestis on kunstis kombeks ignoreerida seda nii-öelda väikest inimest, kas sama kehtib siis ka muudes eluvaldkondades, kas või poliitikas?  

Muidugi. Ma ei arva, et poliitik peab tulema ja hakkama väikesele inimesele tapeeti seina peale kleepima. Aga kui me räägime üldisest mentaliteedist, siis see on olnud Eestis suunatud väga üheselt rikkaks saamisele. Võib öelda, et „Surnuaiavahi tütre” peategelased ei tea, kuidas elada. Aga minu meelest Eestis teavad rikkad inimesed veel vähem, kuidas elada.

•• Kas teie ise teate seda?

Ma ei tea, kuidas elada, aga tean mõningaid asju, mis on tähtsad. Nagu näiteks olla koos inimestega, kes on lähedased. See ei pea olema tingimata perekond. Igal inimesel polegi ju suurt perekonda, aga see ei tähenda, et ta peaks kogu aeg üksinduses vintsklema. Minu jaoks on elus oluline ka kaastunne. „Surnuaiavahi tütar” räägib ennekõike kaastundest, aga mitte sellest, kui kohutavalt halb on elada. Elus ei peaks pöörama silmi kõrvale, asjadele tuleb otsa vaadata.

See superpragmaatiline ellusuhtumine, et kõigepealt ostame maja, võtame suured võlad-liisingud ja töötame kolme koha peal, on vulgaarmaterialistlik rumalus. Saksa keeles on ilus vanasõna: surisärgil ei ole taskuid. Kui keegi arvab, et peab kogu aeg rikkusel sabas jooksma, siis tasuks ehk maha istuda ja küsida endalt: milleks mul seda ikka päriselt vaja on?

•• Teie film räägib naisest, kellel on tõsine alkoholiprobleem. Külas pole tööd, tema mees läheb Soome ehitajaks. Väikesel tütrel on probleemid õppeedukusega. Kuidas kõrvalseisja neid üldse aidata saaks? Kuidas teie ise näiteks peaministrina selliseid inimesi aitaksite?

Ma arvan, et peaminister ei saagi siin suurt aidata, tema saab teha midagi suurtes laiades raamides. Ma ei arva, et riik saaks või peaks inimese elu elama, ta saab vaid püüda aidata luua konteksti, kus inimeste elud toimuvad.

•• Toote oma filmis mängu ka ühe puudega lapse.

Jah, see ongi puudega laps, kellel on Downi sündroom. Ma ei ole psühhiaater ega tea, kui palju Downi sündroomiga inimesed ümbritsevast aru saavad, aga ilmselt palju rohkem, kui me arvame. Kui kolisin 1980-ndate algul Nõukogude Liidust Saksamaale, siis minu jaoks oli väga muljetavaldav see, kui ma nägin, kuidas puuetega inimesi ei hoitud kuskil nelja seina vahel varjul. Praeguseks on Eestis muidugi väga palju muutunud. Aga ikkagi võiksid asjad veel muutuda. Oleks parem, kui selline haleduse ja piinlikkusetunne asenduks suhtumisega, et kõik inimesed ongi erinevad ja me peaksime kõik ühes ühiskonnas koos tegutsema vastavalt oma võimetele. Muide, olen kuulnud, et Eestis on puuetega inimeste kaasatuse koha pealt toimunud väike tagasiminek. Mõni aeg tagasi said väikese puudega noored töötada, aga nüüd on need võimalused väiksemaks jäänud. Sa võid saada kõik, mis eluks vajalik – katus on pea kohal, soe toit laual, aga inimene tahab ju ise ka midagi teha.

•• Te panite ka enda tütre Montessori kooli, kus tema klassis oli palju puudega lapsi…

Jah, minu tütar käis algkoolis Montessori koolis, kus veerand õpilastest olid mõne puudega. Mõtlesin, et see õpetab talle palju eluks vajalikke hingeomadusi ja seeläbi ka mulle endale. Kui mu tütar käis seal koolis, kohtusin ka mina ise esimest korda peredega, kus kasvavad puuetega lapsed.

•• Milliseid hingeomadusi te siis õppida tahtsite?

Oskust julgelt vaadata. Julgelt vaadata, kui näed teistsugust inimest, mitte pead pöörata või häbenedes pilku maha lüüa. Ning aidata ja aktsepteerida. Ja mitte haletseda, vaid kaasa tunda.

•• Mis nende kahe tunde vahe siis teie jaoks on?

Haletsemine ja kaastunne on tõesti erinevad. Haletsemine on selline sentimentaalne, natuke tatine tunne, et „oh sa vaeseke”, ja ise salamisi mõtled, et minul on ikka palju parem, et ma ise pole selline. Aga kaastunne tähendab kellegagi koos tundmist, seda, et paned end tema nahka ja mõistad, mida ta tunneb. Kaastunne ei pruugi tähendada tingimata kellelegi millegi andmist. Sest see viimane võib olla ju ka midagi sellist, et me justkui ostame end tundmisest vabaks, maksan ja lähen edasi.

•• Ütlesite eespool, et teete filme sellest, mida hästi tunnete. Nii et fantaasiamaailma hüppamine teile huvi ei paku?

Eks igaüks teeb vist sellest, mida ta hästi tunneb. Aga ma arvan, et loomingus tuleb välja ikkagi looja ettekujutus inimesest kui sellisest, mingisugune põhiprintsiip. Ütlen aeg-ajalt filmikoolis tudengitele, et iga filmiga ütlevad selle tegijad, et mina arvan, et elu on selline. Nendes nii-öelda minu inimestes on natuke lapsikust, nad ei saa kergesti täiskasvanuks, nad ei ole väga suured kangelased, aga kui asi läheb hulluks, siis viimasel hetkel teevad nad õigema otsuse.

•• Kuidas üldse üks film sündima hakkab teie peas?

See on täielik müstika. Ideid on ju palju. Olen teinud nalja, et kui iga idee eest saaks 20 senti, oleksin ammu rikas naine. Aga raske on öelda, miks mõni idee tuleb ja hakkab nõudma nii tõsist eluõigust, ütlema, et nüüd tegeled minuga.

•• „Surnuaiavahi tütre” väike Lucia kasvab alkoholiprobleemidega peres. Kas tal on see, mida kutsutakse õnnelikuks lapsepõlveks?

Ikka vist. Laps elab ju pidevas olevikus, ta ei projitseeri käes-olevasse hetke tulevikku. Kui mängitakse peitust, on suvi, saab igasugust nalja ja piinlikest asjadest üle, siis selline asi võib väga hästi jääda meelde õnneliku lapsepõlvena. Jumal tänatud, et me oleme inimestena nii targalt loodud, et suudame end väga paljudes olukordades psüühiliselt kaitsta. Ma olen näinud lapsi, kes on kodus üle elanud palju hullemaid olukordi kui Lucia, ja ka nemad – kui neil vaid on võimalus selleks – on ikka pigem rõõmsad lapsed. Läbielatu jätab kindlasti oma jäljed, aga lapsed on alati, kui võimalik, ikka rõõmsad. Me oleme hästi taastuvad. Eks me töötleme oma mälestusi kogu elu ümber, ka täiskasvanuna. Ma ei julge prognoosida, et Lucia-sugusest saab kindlasti edukas, andekas, õnnelik inimene, aga ikka sünnib imesid.

•• Üks väheseid tegelaskujusid, kes vastab sotsiaalsetele normidele, on kirikuõpetaja. Ta on majanduslikult kindlustatud, haritud, tugev, toimetulev. Kuid ometi pole tema elus seda, mida ta väga tahab…

Jah, ta on üksik. Ja üksindus loomulikult on probleem. Aga selliseid inimesi, kel kõik on ideaalses korras, vist polegi.

Aga tunnistan, et ega ma kaasaegsest Soome ühiskonnast suurt midagi ei tea ja midagi eriti head ka ei arva. Mind häirib sealne truualamlikkus ja kuulekus, eestlased on ikka anarhilisemad.

•• Elasite pikalt Saksamaal. Millega tegelesite seal?

Olin tööl Raadio Vaba Euroopas, siis hakkasin kirjutama filmi-stsenaariume.

•• Miks te pärast nii pikki aastaid Eestisse tagasi tulla otsustasite?

Tulin Eestisse tagasi mõne aasta eest. Andsin oma Berliini korteri ära 2007. aasta detsembris, olin enne seda paar aastat Eesti ja Saksamaa vahet pendeldanud. Lihtsalt nii kukkus välja. Töö tõi mu siia tagasi. Ma õpetan väga hea meelega tudengeid. Ma ei saa öelda, et ma millalgi otsustasin, et tulen siia tagasi, lihtsalt nii kukkus välja, et hakkasin üha rohkem ja rohkem siin tööd tegema.

•• Millega teil tagasi tulles kõige raskem harjuda oli?

Elementaarse viisakuse puudumisega. Sellega, et inimesed ei ütle tere, ei ütle, mis on nende nimi. Telefonile vastatakse sõnadega „jaa”, seda ka suures firmas büroo ametlikul telefonil. Kui bussis seistes keegi tahab sinust mööduda, siis ta ei ütle ei eesti ega vene keeles, et tahaks välja saada, vaid hakkab kõhuga trügima. Mulle tundub, et nõuka-ajalgi oli viisakust rohkem, kui istusid kohvikus võõra inimesega ühes lauas ja ta läks varem ära, siis ta ütles sulle „head istumist” või midagi sellist. „Tänan”, „palun”, „kas soovite mööduda”, „tulge siia”, „palun istuge” on väljendid, mida peaks justkui õppima.

•• Naljakaid situatsioone tuleb tõesti ette. Näiteks kui majja sisenedes hoida järgmisele sisenejale ust lahti, võib juhtuda, et inimene mitte ei võta uksest ise kinni, vaid kõnnib mööda, käed taskus, ja sinust saab uksehoidja. Või kui poes keegi astub varbale ning talle instinktiivselt öelda „vabandust”, võib kuulda „oh, pole midagi”.

(Naerab.) Siis läheb veel väga hästi, kui ei riielda. Ma ei tea, mis pagana kohast see ebaviisakus on tulnud. Need on väikesed asjad, aga elu koosnebki väikestest asjadest. Me võime väga lihtsa vaevaga teha endale ja teistele elu kas raskemaks või kergemaks. Ja tundub, et Eestis teeme teda märksa raskemaks. Mulle ei meeldi see levinud arusaamine, et inimesed on halvad, elu on karm, tuleb olla julm ja jõhker, sest nagunii teised on minu suhtes julmad ja jõhkrad. Isegi neljateistaastased arvavad nii. Ma ei tea, kas kuskil on olemas mingi raamat, kuhu on kirjutatud, et elu on selline. Kritiseerimine on tüütu. Aga jah, ma loodan, et see pisikestes asjades väljenduv matslus millalgi taandub, asendudes viisakusega.

•• Kuidas te Eesti poliitilise kultuuriga rahul olete?

Poliitika nagu poliitika ikka. Aga need viimased valimised olid jube igavad, kõik rääkisid ühte asja. Igavat filmi teha ei tohi, siis läheb vaataja ära. Aga poliitikas on küll igav ja konformistlik. Kõik oleks nagu kokku leppinud, et teisiti ei saa. Ega stabiliseerunud riigis ei saagi poliitika olla nii põnev nagu Ameerika mäed, aga kunstikuna tahaks mina ikkagi, et oleks näha mingeid arenguid, konflikte, et midagi toimuks.

Ma ei tahaks mingil juhul, et Eestist saaks igav Põhjamaa riik. Mäletan, kuidas 1980-ndatel olime sõbrannaga Lõuna-Rootsis puhkamas, kaasas minu koolieelikust tütar. Kaks kolmeküm-neaastast naist kuueaastase tüdrukuga. Meil kummalgi polnud autot. Suvitasime ühes väikeses külas, millest lähim pood oli 20 kilomeetri kaugusel, bussiajad olid aga, nagu nad olid. Sõitsime bussiga poodi ja üritasime tagasi sõita hääletades. Me kindlasti ei näinud ohtlikud välja. Aga mitte ühelgi korral, kui me seal poes käisime, mitte ükski auto ei peatunud.

Pidime lõputu kaua mööda seda teed vantsima ja siis ma mõtlesin, et millest see tuleb, et heaoluühiskonnas, igavas heas Põhjamaa riigis ükski inimene ei tunne teise eest otsest vastutust, sest ta teab, et mul on hea riik, kes vastutab. See on minu arvates õõvastav. Seda ma ei taha. Me läheme ikkagi arvesse inimestena. Ja kui ma ütlen, et mina ei pea midagi tegema, riik teeb kõik ära, kes mina siis olen?

•• Maksumaksja?

Mina maksan makse ja see ongi kogu minu inimlik kohustus siin maa peal?

•• Sofi Oksaneni kohta on öeldud, et ta stereotüpiseerib eestlasi, kujutades neid saamahimuliste abivajajatena või prostituudina. Kas siiski ka teie kohta võiks öelda, et kasutate Eesti kohta tüüpilisi Ida-Euroopa stereotüüpe – alkoholism, vaesus, allakäinud külaelu…

Aga alati peab valima mingi teema. Ma ei saa ju teha filmi kogu elust. See ei oleks enam film, vaid elu. Sofi Oksaneni „Puhastuses” oli see prostitutsiooni-liin tõesti veidi ebaveenev ja klišeelik, aga väga paljud asjad mulle seal raamatus meeldisid. Mulle meeldis ka see julgus ja hoolimatus, millega ta nendest asjadest kirjutas.

Meil Eestis on ju tekkinud teatud kaanon, kuidas lähiminevikust kirjutada ja mulle väga meeldis, et ta tuli ja provotseeris meid. Muide, kui hiljaaegu võrdlesime filmikooli tudengitega Oksaneni „Puhastust” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhauda”, siis olin üllatunud sellest, et nii paljud tudengid ütlesid, et nad said just Oksaneni raamatust esmakordset teada selle aja, 1940-ndate kohta. See mind küll hämmastas.

•• Need olid Eesti tudnegid?

Eesti tudengid jah. Nad ütlesid, et perekonnas pole räägitud, mujalt pole juhtunud lugema ning alles nüüd said teada ja hakkasid mõtlema.

•• Ütlesite, et Eestis on tekkinud teatav kaanon, kuidas lähiminevikust rääkida ja kirjutada. Mida te selle kaanoni all täpsemalt mõtlete?

Üks hea näide on „Disko ja tuumasõda”. Kogu sellele ajale vaadatakse tagasi kui sellisele kummalisele, veidrale, hästi napakate prillidega ja koledate seelikutega, aga mitte kuigi ohtlikule ajale. Me oleme selle kolli enda jaoks kuidagi ära kodustanud. Me ei taha mõelda selle aja traagilisele poolele. Aga võib-olla on inimestel niimoodi lihtsam.

Eluloolist

Katrin Laur

•• Sündinud 1955 Tallinnas.

•• Õppinud 1977–1982 Moskva kinematograafia instituudis.

•• 1982 emigreerus Saksamaale.

•• Töötanud Raadio Vaba Euroopas, õpetanud dramaturgiat, teinud dokumentaal- ja mängufilme (sh „Die lange Reise des Reto Bantli”, 2002, „Geschlecht: Weiblich”, 2003, „Ruudi”, 2006).

•• Alates 2008 Balti filmi- ja meediakooli õppejõud

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid