Kuidas võita valimisi?
Paari päeva pärast rääkis mu kuueaastane poeg, et tead, isa, ma sain täna peaministri toolil istuda. „Kõik meie lasteaiarühma lapsed, kes tahtsid, said seda teha.” Pärast oli härra peaminister öelnud, et tavaliselt hoiavad ministrid kümne küünega oma toolist kinni ning istme tagurpidi pööranud. Seal olid tõesti küünejäljed. Peagi selgus, et need polnud lugupeetud peaministri, vaid ühe eelmise peaministri kassi omad. Lapsed olid vaimustuses.
Samal õhtul seisis meie korteri ukse taga IRL-i aktivist, viisakas ja ontlik noormees, et propagandat teha ja parteinänni jagada. Ta kinkis mulle helesinise erakonna logoga ostukoti ning mainis, et selle sees on ka väike šokolaad. Kui aktivist oli lahkunud, asus mu poeg innukalt lubatud magusat otsima, aga mida polnud, seda polnud. Küllap oli šokolaaditahvlike kusagile kukkunud või lihtsalt kahe silma vahele jäänud. „Siin ei ole midagi,” oli poiss pettunud. Lohutasin, et valimiste ajal ei tasu iga lubadust tõsiselt võtta ning poetasin reklaami suurde pappkasti, mille olin spetsiaalselt selleks otstarbeks varunud.
Sinna olid kogunenud põhiliselt erakondade klantsnäod. Reformierakond oli lasknud välja anda koguni paksu kaubamaja kataloogi meenutava üllitise. Igas trükises oli ka osake minu, nagu iga teisegi maksumaksja raha. Seda oli mullu ligi 85 miljonit krooni riigieelarvest. Riiklikku toetust ei jagata kõigi registreeritud erakondade vahel võrdselt, vaid vastavalt esindatusele riigikogus. Suuremad parteid muutugu veelgi suuremaks ning väiksemad hääbugu.
Ansipi libarahvuslus
Ikkagi jäi riigi toetusest ja eraannetustest väheseks. Kui veel jaanuaris ilmus ajakirjanduses lugusid, milles protestiti riigi ja kohalike omavalitsuste struktuuride ja ressursside kasutamise vastu kampaanias, siis veebruar oli juba üsna vaikne. Säärane käitumine on muutunud loomulikuks osaks poliitkultuurist. Mida oli sõltumatul kandidaadil säärasele totaalsele kampaaniale vastu panna? Kuuepäine loosungeid pritsiv parteilohe tõi isegi mõne erakonna veendunud pooldajatele muige suule.
Välikampaania käigus liikusin ainult ühissõidukitega, et valijatega suhelda. Ma ei poolda ukselt uksele käimist, sest see oleks tungimine inimeste eraellu. Poliitika on avalik tegevus, seepärast peaks sel teemal suhtlema ainult avalikus ruumis. Jõudsin isiklikult rääkida umbes tuhande kahesaja Harju- ja Raplamaa elanikuga. Kõige mõtlemapanevamateks kujunesid dialoogid nendega, kes on Eesti poliitikas sedavõrd pettunud, et olid otsustanud valimisest loobuda. Enamikku neist ei olnud võimalik paraku ümber veenda.
Veebruari lõpus kohtas sääraseid inimesi sagedamini kui kuu alguses või jaanuari lõpus. Veebruari kestel edastas meedia jõuliselt kahte sõnumit – Reformierakond saab riigikogus vähemalt 40 või isegi 51 kohta ning üksikkandidaatide poolt ei tasu hääletada, kuna neile antud hääled lähevad kaotsi või kantakse üle valimised võitnud erakondadele.
Mõistagi oli esimese väite puhul tegu soovitud tulemuse saavutamisele suunatud desinformatsiooniga ning teine neist oli lihtsalt vale, aga kahtlemata mõjusid need väited valimis-süsteemi peensusteni mitte tundvatele kodanikele pärssivalt. Loodetud valimisaktiivsuse olulist tõusu ei toimunud.
„Hääletan Reformi poolt, sest muidu tuleb Savisaar võimule ja kõik läheb halvemaks.” Neid väiteid kohtas küllalt sageli. Ilma Savisaareta poleks Ansip võimul püsinud, sest masuaegne kriisijuhtimine, mis põhiliselt koosnes hiina kommunisti kombel omaenda varasemate vigade tagajärgede kangelaslikust ületamisest, poleks selleks küll põhjust andnud.
Kui oleksin kandideerinud Lasnamäel või Ida-Virumaal, oleksin küllap kuulnud: „Hääletan keski poolt, sest Ansipist ja tema valitsusest on kõrini.” Ilma Ansipita ei oleks Savisaar Tallinnas võimul. Eesti kodanikud on jagunenud poliitilistesse leeridesse paljuski etnilisel pinnal.
Kartus, et 2007. aasta aprillisündmuste näol on tegu Eesti nüüdisajaloo kõige negatiivsema sündmusega, on kinnitust leidnud. See oli kriis, mida oleks pidanud ennetama ja ära hoidma. See Pyrrhose võit koondas suure osa eesti rahvast Ansipi valitsuse ümber. Tõeliselt suured võidud, mis saavutatakse ilma vägivallata, ei ole nii nähtavad, et enamik inimesi suudaks nende tähtsust hoomata. Just säärane võit oli Eesti iseseisvuse veretu taastamine 1990. aastate alguses. Pronkssõduri teisaldamine oli küll libavõit, aga see-eest hõlpsasti nähtav ja hoomatav libavõit.
Inimeste poliitilised eelistused ei ole tihti ratsionaalsed, vaid alateadlikud ja emotsionaalsed. Defineeriksin Ansipi valitsuse tekitatud fenomeni libarahvuslusena, sest just praeguste võimuerakondade äärmuslik neoliberalistlik majanduspoliitika ning sotsiaalküsimuste tagaplaanile jätmine on loonud tingimused, kus eesti rahvas ei suuda end taastoota ning kahaneb ja kuhtub.
Paraku tagas just see fenomen võimuerakondadele võidu, on õigustuseks nende tegudele ja tegematajätmistele eile ja täna ning blankoveksel tulevikuotsusteks, millised need ka poleks.
Libarahvusluse sündroom võib tagada Reformierakonnale võidu ka järgmistel või isegi ülejärgmistel valimistel, sest kord inimeste teadvuses loodud kujundid on visad püsima. Kes on meie vastu, see on Savisaare poolt.
WC-potist alla
Mõned nimetasid valimisdebatte heatasemelisteks ja sisulisteks. Sellega ei saa nõustuda, sest Eesti arengu põhiküsimus – kuidas luua tingimused elanikkonna vähenemise peatamiseks – ei tõusnud piisava teravusega, ammugi ei leidnud ammendavat vastust.
Politoloog Rein Taagepera WC-poti teooria kohaselt on laulva revolutsiooni ajal sündinud viimane suurem põlvkond otsekui lukuks, mis takistab meie demograafiliste protsesside püsivalt negatiivseks muutumist ehk WC-torru libisemist. Taagepera ei arvestanud arvestusi tehes inimeste, eriti noorema põlvkonna massilise lahkumisega Eestist. Viimase paari aastaga on see saavutanud enneolematud mõõtmed. Madala sündimuse ja inimeste lahkumise koosmõjul leiab lugupeetud professori kardetud WC-torust allalibisemine tõenäoliselt aset juba käesoleval kümnendil.
Kuidas seda allakäiku peatada? See jääb Eesti arengu võtmeküsimuseks, tunnistame seda või ei.
