Kas see samm korrastaks kuidagi riigikaitse juhtimist? Ei korrastaks. President jääks edasi riigikaitse kõrgemaks juhiks, kuid ta kaotaks need vähesedki juhtimishoovad, mis tal praegu on. Laiapõhjalise riigikaitse ehk totaalkaitse korraldamist ei juhiks endiselt keegi. Peaministrile seda rolli ei anta, kaitseminister asub selleks liiga madalal, et teised ministrid või ammugi omavalitsusjuhid hakkaksid täitma tema korraldusi. Just see on meie riigikaitse juhtimise tegelik võtmeküsimus, milles on vaja kord majja saada.

Kogu põhiseaduseparanduse idee rajaneb valel tsiviilkontrolli puudulikkusest kaitseväe üle. Selle elluviimiseks on kasutatud demagoogiat ja manipulatsioone. Heaks näiteks on siin niinimetatud kaitseväe luureskandaal, mida kasutati olulise argumendina põhiseaduseparanduse vajalikkuse õigustamisel. See oli tõeline sääsest tehtud elevant, kus kõik asjaosalised osutusid hiljem süütuks, samal ajal kui Herman Simmi juhtumi puhul püüti elevandist sääske teha.

Kes Eesti riik, rahvas või riigikaitse võidaks sellest? Ei võidaks. Sellest ei saaks kasu isegi eelnõu poolt hääletavad erakonnad, juhul kui nad tõesti ei soovi, et Eestis oleks kaitseväe asemel relvastatud keeleamet (vabandan keeleinimeste ees, kes teevad vajalikku ja tänuväärset tööd). Põhiseaduse paranduse jõustumise korral oleks tegelikult vaid kaks võitjat – kitsas kildkond kaitseministeeriumi tippametnikke ja meie idanaaber.

Olen võrrelnud põhiseaduse parandust viitsütikuga pommiga. Kõige tabavam oleks siiski võrdlus vanakreeka mütoloogiast tuntud Pandora laekaga. Mida see Pandora laegas siis endas peidaks? Negatiivsete arengustsenaariumide ning võimaluste paljusus ja mitmekülgsus tekitavad tõesti kõhedust.

Kaitseväe peastaap on kaitseväe juhataja tööorgan, mille staatus on otseselt seotud kaitseväe juhataja rolliga. Osa kaitseministeeriumi endiste ja praeguste tippametnike ammune unistus on olnud peastaap alla neelata ja teha sõjaajal kümneid tuhandeid inimesi juhtivast kaitseväe juhatajast ministeeriumi asekantsleri tasemel keskpärasem tegelane. Põhiseadusesse ankurdatud kaitseväe juhatajaga, kelle määrab ametisse riigikogu vabariigi valitsuse ettepanekul, säärast nalja teha ei saaks.    

Põhiseaduse paranduse jõustumisele järgneks selle rakendamine, mille kohaselt hakkaks kaitseväe juhatajat edaspidi tõenäoliselt ametisse määrama valitsus. Kaitseväe juhataja ametiaeg on määratud nominaalselt viieks aastaks, kuid meenutagem 1990. aastaid, mil valitsus vahetas politseijuhte nagu kindaid, ning on ilmselge, et kaitseväe juhtimine muutub edaspidi palju ebastabiilsemaks.

Mis mees on president?

Kui kaitseväe juhataja tahab ellu jääda ja kohta säilitada, peab ta olema eelkõige kuulekas, seda nii ministrile kui ka kaitseministeeriumi tippametnikele. Professionaalsus muutub teise-järguliseks, liigne selgroo näitamine tähendab ametialast enesetappu. Kui sellest ei piisa, ei takista miski ka kaitseväe juhataja institutsiooni üldse kaotamast.

Kui analüüsida, miks meie lõunanaabrite Läti ja Leedu kaitsekulutused on langenud alla 1% SKT-st ning esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest ei ole võimalik üldse rääkidagi, siis sellel on eelkõige kaks põhjust – kaitseministrikeskne sõjalise riigikaitse juhtimine ja inimeste ükskõiksus. Kas tõesti olid Eesti põhiseaduse loojad pururumalad, kui nad kirjutasid sellesse sisse tasakaalustatud, võimude lahususe printsiibist lähtuva sõ-jalise riigikaitse juhtimise, tänu millele oleme riigikaitse ülesehitamisel jõudnud lõunanaabritest palju kaugemale? Miks tahame nüüd teiste vigu endale eeskujuks võtta?

Kui president Toomas Hendrik Ilves taandab presidendi kui riigikaitse kõrgema juhi rolli pelgaks sinekuuriks, kerkib küsimus: kas talle üldse jääb mingit sisulist rolli? Kui president on seadnud kaitseväe juhataja staatuse, rolli ja olemasolu küsimärgi alla, siis pole mõtet imestada, et küsimärgi alla seatakse ka tema enda staatus, roll ning presidendi kui institutsiooni tulevik tervikuna.