Kuigi arstid diagnoosisid Kaidol kaasasündinud geenimuutusest tingitud hüübimisteguri puuduse juba lapseeas, ei tulnud see Kaido emale üllatusena. „Et emapoolne vanaisa põdes samuti veritsustõbe, kahtlustas ema ka minul seda haigust. Esimesed hambad lõikusid mul juba kahekuuselt ja suu oli kergelt verine. Kui käima hakkasin, olin pidevalt sinikatega kaetud,” ütleb Kaido. Et veritsustõbi on X-sugukromosoomiga seotud pärilik haigus, põevad seda haigust mehed. Hüübimisteguri geenid asuvad X-kromosoomis. Meestel on üks Y- ja üks X-kromosoom. Kui viimases olev hüübimisteguri geen pole korrektne, on tulemuseks veritsustõbi. Naised, kellel on veritsustõbe põhjustav geen, ise seda haigust ei põe, sest teises X-kromosoomis on olemas geneetiline teave  hüübimisteguri tootmiseks.

Hüübimistegur aitab

Hoolimata raskest haigusest, mis enne hüübimisteguri kasutuselevõttu viis inimesi juba noorena manalateele, kinnitab Kaido, et tema on elanud ja kasvanud koos haigusega. „Mind pole väga palju piiratud, kuigi juba varakult tegi ema selgeks, miks ma end vigastada ei tohi. Ometi mängisin ma koos teistega palli, suusatasin tasasel maal ja salaja õppisin ka rattasõidu selgeks.”

Et selle haiguse puhul tekivad üsna sageli iseeneslikud verejooksud liigestesse, põhjustab see väljakannatamatut valu ja liigese turset ning võib põhjustada püsivaid liigesekahjustusi. Liigesepõletikke on lapsest saati talunud ka Kaido. Ta veetis tihti päevi lastehaiglas ja ema kuulis arstidelt korduvalt, et  tuleb valmis olla halvimaks. „Arstid suutsid küll rohkemat, kuid teadmistest jäi neil vajaka. Tohtrid teadsid küll, et otsene vereülekanne, mitte konservvere kasutamine peataks verejooksu, kuid seda teadmist nad tavaliselt ei kasutanud.” Hiljem tulid plasmapreparaadid ja neist oli juba rohkem kasu.

Sisse söödud valuvaigistid on omakorda teinud liiga Kaido maole. Ka küünarliigesed on veidi moondunud ja nõrgad, mistõttu raskusi ta käe otsa ei võta. Eriti hull on olukord hüppeliigestega. Kui nüüdseks on Kaido läbi teinud põletikulise põlveliigese vahetuse, mis on mõjunud üllatavalt hästi ka teistele liigestele, siis kõige paremat tulemust on andnud hüübimisteguri kasutamine – seda saavad veritsustõbe põdejad haigekassa toel tasuta. „Kui tunnen verejooksu liigesesse, teen verejooksu peatava süsti ja sellega väheneb ka liigeste edasise kahjustumise oht. Leevendus saabub tavaliselt minutitega.”

Kommentaar

Aare Märtson,

TÜ kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja

Hemofiilia peamine sümptom on veritsus või verejooks, mis on tingitud vere mõne hüübimisteguri puudulikkusest või vähesusest. Liigestesse, eriti põlveliigestesse, mis on keerulise liikuvusega ja traumale kergesti vastuvõtlikud, tekib seetõttu kergesti verejooks. Verevalum liigeses ehk hemartroos on hemofiilia korral sageli esinev sümptom. Samal ajal sisaldab veri palju bioloogiliselt aktiivseid ühendeid, mis liigesesse sattudes kahjustavad ja hävitavad liigesekõhre, mis omakorda viib liigese deformatsioonini, liikuvusulatuse vähenemiseni ja valude tekkeni.

Hemofiilia ei ole väga sage haigus ja seetõttu olen sellistel patsientidel liigeseid vahetanud ainult paaril korral. Kuigi liigesevahetus on päris suure mahuga operatsioon, pole küsimus selliste operatsioonide korral ju operatsiooni tehnilises teostamises, vaid ikka vere hüübimises ja verejooksu peatumises operatsiooni ajal ja selle järel.

Liigese vahetamisega ehk liigese endoproteesimisega saavutatakse liigese valu vähenemine või taandumine, funktsiooni paranemine ja patsiendi toimetuleku paranemine, nii et patsient ei vaja kõrvalist abi ja valuvaigisteid. Pärast endoproteesimist on patsiendil kindlasti vaja füsioteraapiat.

Endoproteesitud liigeste püsivus on päris hea. Põhjamaade endo-proteesimise registrite põhjal on kümne aasta proteesi püsivus parimatel juhtudel 95–98%. Endoproteesimise peamisi probleeme on proteesiümbruse mädapõletik ja proteesi loksuma hakkamine, kuid ma julgeksin väita, et ka käsitletud haigusgrupi korral on praegusel ajal endo-proteesitud liigestest kümne aasta möödudes käigus 90%.