Ja nüüd kirjastuselt Ilmamaa kokku liidetuna päevavalgust näinud Laamani teos „Jutustusi endisest Euroopast” esindab just seda võrdlust mitmeparteilise Eesti ja diktaatorlike riigivormide, nagu Stalini, Hitleri ja Mussolini omad, vahel. Raamat on küll kinni 1933.–1935. aasta arusaamades, millal ta veidi teisel kujul esimest korda ilmus, kuid õpetlik ka tänapäeval.

Laaman on nähtavasti esimesi, kes julges väita, et fašistlikel ja enamlikel diktatuurivormidel pole erilist vahet. Ta küll ei teadnud veel, kui mitme miljoni inimelu hinnaga see paralleel hiljem ilmsiks tuleb, kuid katse ehitada kogu riiki vaid ühe partei võimule oli enam kui ilmekas. Selle tõe eest maksis Laaman hiljem eluga, sest Nõukogude võim pidas endist ajalehe Vaba Maa peatoimetajat 1941. aastal Kirovis surmanuhtluse vääriliseks.

Kriitiline vaim

Laamani ülevaade Eesti parteide kujunemisest on küllaltki lühike, ja paraku polegi meil kasutada ammendavaid koguteoseid ühestki tolleaegsest parteist.

Inimesed, kes ise sündmuste keskel elasid, ei jõudnud oma heietusi kirja panna, enamiku elutee katkes enneaegu ja palju tollastest sündmustest kaduski ajaloo tolmu.

Ta pole rahul, et ilmavaate erakonnad olevat muutunud kutsehuvide erakondadeks. Aga Laamani ülevaade nii Eesti enamlusest, kõikidest teistest parteidest ja isegi veidratest katsetest siin natsionaalsotsialismi ehitada on jäänud tänapäevani põhjapanevaks.

Diktatuurivaimustus levis sõjaeelses Euroopas. Hitler asus aga ehitama „sotsialismi lollide jaoks”. Saksa tõu enesejumaldamisele järgnes Saksa imperialism. Seda kõike väidab Laaman juba kuus aastat enne esimest sõda, mille Hitler koos Staliniga valla päästis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid