Eestlased ei talu venelaste arvamust
Vene haritlaste koostööpakkumised ei meeldi eesti poliitikutele ja lükatakse tagasi. Katsed kirjeldada Eestis valitsevat olukorda nimetakse vaenu õhutamiseks. Üksnes tänu Euroopa Liidu liikmelisusele ei öelda oma vastumeelsust valjusti välja, kuid ridade vahelt võib lugeda: kui ei meeldi, kao siit.
Kirjutasin Õpetajate Lehele artikli, mis seadis kahtluse alla koalitsioonilepingu lõimumise osa ja kritiseeris Eestis venelaste suhtes valitsevat suhtumist. Avaldasin arvamust, et Eestimaa elanike lõimumine ei saa tugineda üksnes eesti keelele ja näitasin ka sellise suhtumise naeruväärseid ilminguid. (Artikkel ilmus ka Eesti Päevalehe onlines http://www.epl.ee/artikkel/595640 -toim.)
Minu arvamus kutsus esile Paul-Eerik Rummo ja Lisa Pakosta vastulaused. Kaks Riigikogu kultuurikomisjoni liiget ei leidnud minu väidete kummutamiseks tõsiseid argumente, seepärast läksid käiku elukauged eelarvamused Venemaast ja Saksa Reich’ist. Eriti solvav oli lugeda Rummo arutlust teemal, et venelaste lapsed asuvad, isegi pärast Eesti kooli lõpetamist, esivanemate kodumaale Venemaale ja püüavad saada seal Venemaa presidendiks. Selline mõttekäik näitab järjekordselt eestlaste varjamatut venelaste vastast vaenulikkust.
Paul Erik Rummo peab Eestimaa venelasi poliitilisteks pagulasteks Venemaalt. Tema arvamus on mõttetu, sest siin pigem ei ela ühtegi poliitilist pagulast Venemaalt ning enamus siinseid venelasi ei ole kunagi Venemaal käinudki. Inimene ei saa naasta sinna, kus ta käinud pole.
Filoloogi haridusega Rummo süüdistab mind – õigusteaduste magistrit, et minu seaduste ja põhiseaduse tõlgendamised on võetud õhust. Ei ole kahtlust, et Rummol, nagu igal kodanikul on õigus oma arvamusele. Me kõik oskame lugeda ja iga internetikasutaja pääseb seadustele ligi.
Kui Rummo räägib põhiseaduse mõttes erakoolist, siis on ta selle mõiste oma käega isiklikult põhiseaduse paragrahvile lisanud, sest ei seaduses ega põhiseaduses ei ole erakoolist mitte sõnagi.
Väga kummaline on Rummo märkus, et ma naudin kahjurõõmsalt meetmeid, milledega riik on juba praegu edu saavutanud. Kahjuks need, kellele need meetmed olid suunatud, ei ole sellest kunagi kuulnud. Ka Rummol endal pole ühtegi näidet. Isegi kõige elementaarseimat - tasuta eesti keele kursust ei ole Eesti Vabariigis olemas. Kuidas ma võin sellist puudust kahjurõõmsalt nautida?
Mõistagi ei saanud Rummo ja Pakosta mööda hiilida Vene Föderatsiooni teemast. Arusaamatu, milleks siis me Euroopa Liiduga ühinesime, kui meie parlamendisaadikute pilgud on suunatud ainult Venemaa poole.
Ma ei jaga Pakosta seisukohta, mis eeldab rahvateenrite suhtes ainult kiitvat meelsust. Argumenteerimise asemel toob Pakosta näite kolmandast Reichist. Mulle tundub, et riigiametnikel tuleks keelata ajaloole viitamine ning rikkumise korral - trahvida.
Lisaks kirjutas Pakosta mind – kahe väikelapse ema oponentide hulka, kes esitavad valeandmed, kasutades frontaalrünnakut ja kes on kaitsepolitsei aastaraamatutes juba äramärkimist leidnud.
Pakosta ei suutnud näidata minu väidetavaid valeandmed. Tema filosoofia on selge: kõik on vale, mis ei klapi koalitsioonilepingu autorite arvamusega. Tundub, et Rummo ja Pakosta poliitikarelvadel on rikkis sihikud ja nad tulistavad valitamatult kõiki.
Eesti keele õppimismetoodikast rääkides võib öelda, et euroraha eest võib leiutada tuhandeid erinevaid õpetamismetoodikaid. Küsimus on mujal: kas need on tulemuslikud? Vastus on „ei“. Lapsed, kes õpiavad keelekümbluse klassides, ei valda eesti keelt täielikult isegi pärast 6-7aastast õppimist.
Üks tuttav poiss, 4. klassi õpilane, keelekümbluses osaleja alates 1. klassist, ütles, et õpilased ei oska õpetajalt eesti keeles isegi tualetti küsida.
Tõepoolest on koalitsioonilepingus palju tähelepanu suunatud avaliku sektori töötajate eesti keele õppimisvõimalustele. See ongi käesoleva dokumendi suurim väärtus. Mida aga teha venekeelse elanikkonna suure osaga, mis ei kuulu avaliku sektori töötajate hulka? Kõik jutud, et keelt võib täiendada poest vorsti ostes, on kohatud.
Pakosta toob viiteid õppematerjalidele internetis. See näitab taas, et inimestel, kelle ülesanne on kõnealuse probleemiga tegeleda, ei ole õrna aimugi sellest, mida nad peaksid tegema. Kui külastame neid linke, leiame seal käsiraamatuid õpetajatele, töövihikuid spetsialistidele, samuti kutseõppeasutuste õpilastele, näiteks kokkadele ja elektrikutele. Samuti leidub paar-kolm interaktiivset töövihikut iseõppijatele, mille tase on määramata. Projekti nimi on Kutsekeel. Ei endale ega ka oma lastele ei leidnud ma sealt midagi sobivat.
Pakosta poolt soovitatud materjalist 80 protsenti on aruandeid ja ülevaateid integratsioonist, 19 protsenti - olemasolev koolitusalane ja metoodiline kirjandus koolidele, lasteaedadele ja kutsekoolidele. Andmebaasist saab otsida autori nime, pealkirja, ilmumisaasta või märksõnade abil soovitud infot. Loogika on selline et, kui Pakosta soovib alustada hiina keele õpinguid ja kirjutab internetis hiina keeles hieroglüüfidega autori nime, pealkirja, avaldamise kuupäeva või märksõna, siis ta leiab soovitud abivahendi.
Ainult brošüür pealkirjaga“ Eesti keel varakult selgeks - mängides, lauldes ja suheldes!“ on infomaterjal lapsevanemale. See koosnesb 32 leheküljest, on trükitud suurte tähtedega ja kahes keeles. Raamatu sisu edasi andmiseks piisanuks pealkirjast: lastega tuleb harjutada mängides, lauldes ja suheldes.
Euroopa Liidu poolt keeleõppeks antud rahasummasid on kasutatud kontrollitamatult, need jäävad erinevatesse fondidesse, nuumates nende juhe. Tundub, et sellised organisatsioonid üksnes imiteerivad tegutsemist. Sellepärast ilmuvad 2010. aastal sõnastikud, kus on sõna "kolhoos", mis ilmselt on taastrükid vanast nõukogude sõnastikust. Raamatukirjastus lihtsalt ei huvitu, kas keegi ostab nende sõnaraamatut, sest Euroopa fondidest saadud raha on juba taskus.
Rummo on õigesti märkinud, et Eestis kõik koolid on „eesti“. Samuti on Eestis kõik elanikud „eesti“. Nii et maa on meil ühine, president on üks ja sama ning ainuüksi sellepärast tasub venelastesse suhtuda samaväärse tähelepanu ja lugupidamisega. Ükski olemasolevatest Eesti seadusest ei vähenda venekeelsete kodanike õigusi, võrreldes eestikeelsetega.
