Euroopa elab selle aasta kuumima finaali ootuses

Jalgpalli Meistrite lii­ga finaali eel on loomulikult kõige põnevam kü­simus, kumb meeskondadest, kas FC Ba­r­celona või Manchester United võidab neljandat korda Euroopa ihaldatuma klubikarika. Ent huvitavaid vaatenurki mängule on teisigi: kas kõik fännid jõuavad Londonisse või mängib Islandi tuhapilv tänavugi vingerpussi? Kas inimesed võtavad hoiatusi tõsiselt ja jätavad mustal turul vohavad võltspiletid hingehinna eest ostmata? Milline suveniir tõuseb hitiks? Kui suureks kujuneb seekord teleauditoorium? Kes klubidest teenib tänavu kõige rohkem raha?

Suure sündmuse algusvileni on kaks päeva. Laupäeva õhtul istuvad miljonid televiisori ette, sajad tuhanded lähevad spordibaaridesse ja 86 000 õnneliku leiavad end Londonist, Wembley staadionilt, sündmuste keerisest.   

Meistrite liiga finaalmängu piletid on kuum kraam ja neid niisama lihtsalt kätte ei saa. Tänavu jagati 86 000 piletit, millest 25 000 läks Manchesterile, 25 000 Barcelonale ja  25 000 Euroopa Jalgpalliliidu perele. Nii jäi vaid 11 000 piletit, mis paisati vabamüüki kõigile ostmiseks.

Eestlased, kes ihaldasid Inglismaa jalgpalli pühamus män­gu vaadata, pidid läbima järgmise kadalipu: alates 24. veebruari kella 11-st kuni 18. märtsi kella 17-ni Londoni aja järgi sai esitada taotlusi. 2. aprillil toimus loterii, kus valiti välja õnnelikud, kellele saadeti e-kiri rõõmustava teatega, et piletid, seejuures kuni kaks inimese kohta, on neile broneeritud. Pärast seda tuli piletid välja osta, olenevalt istekohast maksid pääsmed 172, 258 või 344 eurot, sellele lisandus kättetoimetamistasu: eurooplastele 30 eurot, teistele 42 eurot.

Defitsiitne kaup paneb kohe kiiresti tegutsema ka spekulandid. Üleeile hoiatas Euroopa Jalgpalliliit kõiki huvilisi, et ringluses on juba terve hulk võltsitud pileteid, mille eest võib küll raha välja käia, kuid staadioni väravat need ei ava. Seejuures küsitakse võltspääsmete eest väga kõrget hinda.

Hiiglaslikud rahasummad

Lisaks võimsale jalgpallilahingule on Meistrite liiga finaal ka üks suur telesaade, mille ülekandeõigused on tänavu müüdud enam kui 70 riiki. Näiteks 2009. aastal vaatas eelmist Barcelona ja Manchester Unitedi finaali 109 miljonit inimest, mis oli sel aastal suurima vaatajaskonnaga ühekordne võistlus, edestades ka alatist telemagnetit Super Bowli finaali, mis kogus kahe aasta eest 106 miljonit silmapaari.

Jalgpall on üldse ala, kus arvud on kohati hoomamatult suured. Ka auhinnaraha, mis Meistrite liigas on paika pandud, jääb enamikule spordialadele vaid helesiniseks unistuseks. Klubi, kes jõuab Meistrite liigas kaugele, täidab uhke hunniku eurodega oma rahakotti ja pangakontot. Mõlemad finalistid on nüüdseks oma klubi kontole kandnud 21,7 miljonit eurot. Finaali võitjat ootab veel 9 miljonit, kaotaja peab leppima 5,6 miljoni euroga. Ainuüksi alagrupiturniirile jõud­mise eest maksab UEFA klubidele

3,9 miljonit eurot, millele lisandub iga matši mängimise eest 550 000 eurot, võidu eest

800 000 eurot ning viigi eest 400 000 eurot. Nii et Eesti klubidel on, mille nimel vaeva näha ja igapäevast higi valada. Kui ühel päeval marjamaale pääsed, on ka tasu vääriline.

Lisaks saavad klubid raha selle eest, kui suur on meeskonna kodumaal liiga teleturu väärtus. Näiteks 2009. aastal võtsid suuremad summad välja Manchester United ja Müncheni Bayern, kellest esimene jõudis finaali ja teine veerandfinaali. Nende teenistus oli märksa suurem kui võitjaklubil Barcelonal.

Aga kust siis üldse raha tuleb, mida jagada? Esiteks, loomulikult teleõiguste müügist. Teiseks, suurtelt sponsoritelt. 1992. aastal otsustati, et Meistrite liigal on kaheksa suurt sponsorit, kes saavad staadionide äärde üles panna neli reklaami. Reklaamide suurus on igal aastal üheks tüli allikaks, sest Meistrite liiga reklaamid on suuremad kui näiteks Inglismaa kõrgliigas lubatud reklaamid. Nii et kui mäng peetakse Old Traffordil või Stamford Bridge’il, ei saa korraldajad kasutada esimesi ridasid, sest publik näeks mängu asemel reklaamide tagaseinu. Ja nagu arvata võib, esiridadesse ei satu tavalised jalgpallifännid, vaid kalli raha eest koha ostnud huvilised, kellele ümberkolimine kohe teps ei meeldi.  

Praegu on kaheksa välja valitud sponsorit Ford, MasterCard, Sharp Corporation, Sony Europe, Sony Ericsson, Sony Computer Entertainment Europe, UniCredit ja Heineken.

Õllefirmaga on seejuures omaette kokkulepe: nimelt ei tohi alkoholireklaami näidata Norras, Hispaanias, Prantsusmaal, Šveitsis ja Venemaal. Norras on õllereklaam asendatud kriidijoonistustega, Hispaanias, Prantsusmaal ja Šveitsis tunnuslausega „Ava oma maailm” ja Venemaal rassismivastase lausega. Sponsorite nimistusse võib kindlasti lisada ka Adidase, kes valmistab Meistrite liiga finaali palli.

Värvikas kultuuriprogramm

Wembley staadionil on mängitud Euroopa tähtsaima jalgpalliturniiri finaali viiel korral, kuid neli aastat tagasi renoveeritud jalgpallipühamu võõrustab kah­te hiiglast esimest korda.

Seejuures on mõlemad tänavused finalistid korra Wembleyl finaalis mänginud ning hiljem ka võidukarika pea kohale tõstnud. Manchester United alistas 1968. aasta finaalis 4:1 Benfica ja Barcelona 1992. aasta finaalis Sampdoria. Meistrite liiga finaali paigad valitakse kaks aastat enne finaali toimumist. Nii otsustati 2009. aastal, et tänavune finaal toimub Wembleyl. Londoni staadion konkureeris Müncheni Allianz Arena ja Berliini olümpiastaadioniga. Staadionil ja selle ümbruses käib vilgas kauplemine ka kõikvõimalike suveniiridega.

Ametlikust nännist võib soetada näiteks mängukava 12 euroga, polosärgi 35 euroga, tassid 8 euroga, eksklusiivse pastapliiatsi 57 euroga, värvipliiatsite komplekti 28 euroga, salli 17 euroga ja võtmehoidja 40 euroga.

Iga tähelepanuväärsema suurvõistluse ajal toimub ka kultuuriprogramm. Selles osas kuulub Meistrite liiga finaal kindlasti eriliste spordivõistluste sekka. Londonis Hyde Parkis toimub pühapäevast eeloleva laupäevani programm, millest kõik londonlased ja nende külalised on oodatud osa võtma. Näiteks üleeile korraldati võistlus, mitu korda suudetakse kõige rohkem võidukarikat üles tõsta. Võitis Patricia Martín Sánchez, kes suutis 8,5 kilogrammi kaaluvat trofeed 417 korda õhku visata. Samal ajal pargis lõunastanud Prantsusmaa koolilapsed olid aga sündmusest väga elevil, õpetaja sõnul jäi kuulsa jalgpallikarika nägemine neile kindlasti kauaks meelde.

Lisaks on avatud muuseum, päev läbi kohtuvad jalgpallikuulsused rahvaga, etendatakse teatrit ja kohal on loomulikult ka kaheksa suurt sponsorit, kes püüavad üksteist elamuste pakkumisega üle trumbata.

Tuhapilv

Kuidas hispaanlased Londonisse saada?

•• Euroopa elab taas tuhapilve hirmus ja nii andsid Briti päevalehe The Guardian ajakirjanikud hispaanlastele sõbralikke soo­vitusi, kuidas jõuda Londonisse siis, kui lennuliiklus suletakse.

••1••

Eralennuk

Meeskond lendas juba üleeile õhtul mängupaika, vältimaks eelmise aasta kordust, kui Barcelona sõitis bussiga Milanosse, et mängida poolfinaali Interi vastu. Ka siis segas Euroo­pa lennuliiklust võimas tuhapilv. Midagi head mängust ei tulnud, Barcelona kaotas 1:3. Kas ka fännid endale sellist luksust lubada võivad? Kallis variant, mis ilmselt ei tule kõne alla, hindavad inglased.

••2••

Parvlaev

Sellisel juhul peaksid fännid juba pakkima, sest merereis Santanderi sadamast Portsmouthi kestab ööpäeva ning pärast seda tuleb veel paar tundi sõita mööda maismaad, et jõuda Londonisse. Väga ebatõenäoline variant, hindavad inglased.

••3••

Öise rongiga Pariisi ja

sealt edasi Londonisse

Seitsme tunni ja 41 minutiga jõuab Barcelona fänn Pariisi. Mõistlik oleks sõita öise rongiga. Veel kaks tundi ja 25 minutit ning London paistab. Kui lennuliiklus tõesti seiskub, siis on see kõige tõenäolisem variant.

••4••

Buss

Ligi 1200 kilomeetri läbimiseks, mis lahutab Barcelonat ja Londonit, läheb vaja vähemalt kahte ja poolt päeva. Kes veel sõitma ei ole hakanud, on juba hiljaks jäänud. Meeleheitlikum võimalus, tõdevad inglased.

••5••

Hoida närv külmana ja

loota, et tuhapilv kaob

Kindlasti on fänne, kes ei hakka paanitsema, vaid arvavad, et küll nad õigeks ajaks Inglismaa pealinna jõuavad, sest seekord­ne tuhapilv ei ole siiski olnud nii laastav kui eelmine. Aga palju sõltub ikkagi lähipäeva ilmaennustusest, märgivad inglased.