Suri Eesti Vabariigi esimene naislendur Inna Roostfeld
Roostfeld sündis Narva-Jõesuus 28. juulil 1914.
Lennuhuvi tärkas tal Tallinna linna tütarlaste kommertsgümnaasiumi viimases klassis. 1934. aastal asus ta tööle lennubaasi aviotöökotta ning järgmisel suvel pani end kirja lennukursustele. Noor lenduriõpilane ei lasknud end heidutada ei sellest, et samal suvel hukkus lennuõnnetusel tema lennuohvitserist hea sõber, ega ka sellest, et tema enda esimene lend lõppes õppelennuki ninalikeeramisega maandumisel.
13. detsembril 1934. aastal sooritas ta edukalt eksamilennu, kusjuures ta polnud varem mitte kordagi õhku tõusnud masinal, millele olid alla pandud suusad.
1938.–39. aastal õppis Roostfeld Varssavi polütehnikumi masinaehituse osakonnas lennukite projekteerimist. Alanud maailmasõja tõttu tuli jätkata õpinguid Tallinna tehnikaülikoolis, millega kaasnes praktika F. Krulli tehases ja aviotehase (õhukaitse lennubaasi aviotöökojast oli vahepeal saanud tehas, milles valmistatud lennukid leidsid kasutamist ka järgnevatel sõja-aastatel) eri osakondades.
1944. aastal põgenes Inna Roostfeld koos ema ja õega Saksamaale, isa jäi aga Eestist lahkumisega hiljaks ning tema elutee katkes Gulagis. Inna Roostfeld omandas inseneridiplomi 1948. aastal Saksamaal ja siirdus järgmisel aastal USA-sse, kus töötas algul 14 tundi päevas kohaliku arsti peres teenija ja lapsehoidjana, seejärel aga majapidajana haiglas, kuni lõpuks pääses joonestajaks tekstiilimasinaid tootvasse vabrikusse. Inseneriametit pidas ta mitmes firmas kuni oma 70. eluaastani. Pärast Eesti taasiseseisvumist kasutas temagi võimalust külastada oma kodumaad ning kohtuda kunagiste lennukaaslastega.
