Sööst läbi kuritegelike slummide vägivaldse ja jumalavallatu maailma
Paulo Linsi „Jumala linn” räägib Rio de Janeiro Citade de Deusi favela ehk slummi vägivalda tihedalt täis topitud argielust 30 aasta jooksul. Lauajupiga, millel nael otsas, lüüakse inimesel täiesti lakooniliselt silm peast ja minnakse siis lõbustusparki selle eest saadud raha kulutama. Politseiniku päti hirmutamiseks lastud kuul tapab lapse ja rikub politseiniku tuju vähem kui päti põgenema saamine. Politseinik lubab teismelised vargapoisid vabaks lasta ja isegi peksa andmata jätta, kui need varastatud kraami üle annavad. Siis talutab ta pätid auto juurde ja laseb neile pikema jututa valangu kerre.
Need on killukesed Linsi kaleidoskoopilisest favela-jutustusest. Vägivalla vahelt põimub läbi Brasiilia kultuur sambast nõidadeni. Vastupidi „Jumala linna” nimelisele filmile pole raamatus keskset peategelast. Iga episood võtab ruumi lehekülje või paar ja saab läbi nii ruttu nagu „Aktuaalse kaamera” uudis. Tegelased surevad ja vahetuvad kogu aeg. Lõpuks ei jäägi neist meelde palju muud kui hüüdnimi, nagu Pääsu, Murakas, Põrguline või Väike… Nende lugude lõpp on ühtviisi verine ja suurema lootuseta.
Šokiga harjub
Autor ei anna oma tegelastele hinnangut ja eks raamat olegi kirjutatud suures osas päevauudiste ja antropoloogilise uurimistöö põhjal. Lins libiseb tempokalt läbi filmilikku märulit täis elude ning kujundab tekstis justkui lihtsalt fakte nentides pisut maniakaalse ja meeleheitliku alatooni. See tekst on nagu kuristiku poole veerev koolilapsi täis buss – sa tead, et seda ei saa peatada ja ei suuda sellelt silmi pöörata. Vaatepilt haarab kaasa ja raamatut on keeruline käest panna.
Lõpuks harjud šokeerivaga ära ja mõistad uuesti, et normaalsuse mõiste tähendus on laiem, kui seni tundus. Sind pommitatakse äärmusliku vägivallaga, kuni see ei tekita sus enam mingeid tundeid ja pead endale pidevalt meelde tuletama, et see ei ole väljamõeldis, see on päris elu. Et raamatu autor kasvas selle kõige keskel üles.
„Jumala linna” on nimetatud tõlkimatuks raamatuks, kuna selles on kasutatud slummisläng on ainuomane mitte ainult portugali keelele, vaid kõnealusele linnaosale enesele. Seda arvesse võttes on tõlkijad Mele Pesti ja Leenu Nigu raamatu eestindamisel hakkama saanud tubli tööga. Tekst voolab enamasti ladusalt – tõsi küll, näiteks sõna „semu” mõjub pättide üksteise poole pöördumistes kuidagi kohatult –, aga selle annan ma neile hea meelega andeks…
Jumala linn
Paulo Lins
Tõlkinud Leenu Nigu
ja Mele Pesti
Eesti Päevaleht
