Eesti mannetu rünnak oli peatreenerile halb üllatus

Euroopa meistrivõistluste valiktsüklis keerlevad Eesti rahvuskoondised said viimase kahe päeva jooksul kaks valusat tagasilööki. Seekordse valiktsükli jooksul fännidele suurepäraseid hetki pakkunud jalgpallurid koperdasid lubamatult enamjaolt amatööridest koosnenud Fääri saarte meeskonna otsa. Käsipallurite unistus EM-finaalturniirist kadus aga koos kaotusega Makedooniale.

Eesti kaotas EM-i finaalturniirile pääsejat selgitanud mängus Makedooniale 25:31.  

Eile nägi Eesti käsipallipublik, miks on Kirill Lazarov üks maailma paremaid käsipallureid. Makedoonlane tõmbas oma meeskonna mängu kolme esimese väravaga käima, kerkis kõi­ge kõrgemale just siis, kui külalistel hädasti oli vaja punkti juurde saada, ning utsitas kogenud meeskonna rahulikult tööle. 31-aastane Hispaania liiga täht kogus lõpuks kümme väravat. Ka viies eelnevas mängus, mil kaks eilset vastast on omavahel mänginud, skooris kõige enam just Lazarov.

Samas ei toonud ükski Eesti koondise mängija ega ka peatreener Kalmer Musting esile vastaste võimsust, vaid siiski eeskätt oma vigu, rabedust ja auklikkust.

Mängu esimene ärev moment juhtus kümnendal minutil, kui hiilgavalt mängu alustanud väravavaht Marius Aleksejev põrkas kokku Vladimir Temelkoviga. Eestlane sai punase kaardi, makedoonlane viidi Tartu haiglasse peauuringutele. Ent karm karistus oli õigustatud, kokkupuude mängijate vahel toimus väravavahi alast väljas.

Eesti sai šokist kiiresti üle, kolme tõrjega alustas ka Eston Varusk, kuid poolaja keskel hakkas vahe kärisema. Teise poolaja 12.–13. minutil, seisul 16:20 oli Eestil kolm väga head väravavõimalust, kuid ükski neist ei realiseerunud.

Kiita sai Pinnonen

Vaid kaks väravat viskas Mait Patrail, kelle sõnul ei töötanud te­ma jalad kohe üldse. „Kui mul ei läinud, püüdsingi rohkem teiste peale mängida,” lausus su­vel Sak­samaa tippliiga klubisse Lem­go suunduv käsipallur. „Soovitud mäng hakkas välja tulema alles teise poolajal lõpus, kuid siis oli juba liiga hilja,” sõnas Patrail nukralt.  

Eesti on Makedooniaga eri valikturniiridel kohtunud kodus kolm korda, enne eilset oli saldoks kaks viiki ning eeskätt seetõttu tõusidki lootused kõrgele.

„Natukene oli kõrbehaisu tunda, kuid teadsime ette, et suudame nendega võrdselt mängida vaid väga hea esituse puhul. Seda me ei suutnud näidata,” tunnistas Musting. Ainukene, kes treenerilt kiidusõnu teenis, oli Mikk Pinnonen. Viis väravat visanud noormees kostitas ka sügisel Skopjes makedoonlasi seitsme väravaga.

Mis treeneri arvates eile juhtus? „Alguses olid kõik kõvasti tahtmist täis, kuid esimesed rünnakud lahendati üle. Kiirustasime, me ei suutnud võistkondlikult mängida. Ja praaki oli väga palju,” analüüsis Musting. Enne otsustavat kohtumist kartis peatreener rohkem kaitsemängu pärast ja lootis enam rünnakust. Mäng näitas aga vastupidist. „Esimese poolaja rünnak oli halb üllatus,” ütles Musting, lisades, et ka kaitses suutsid kogenud ma­kedoonlased Eesti plaani üsna hästi lahti arutada.

Eesti koondis peab 2012. aasta EM-i valikturniiri viimase kohtumise pühapäeval Ungaris. Makedoonia kohtub samal ajal kodus Bosniaga. Eesti lootused edasi pääseda on pärast eilset vaid teoreetilised: Eesti peaks võitma Ungari, Makedoonia aga kaotama Bosniale. 

Kommentaar

Kristi Vahemaa

toimetaja

Kui ma kaheksa aasta eest esimest korda Eesti käsipallikoondisest kirjutasin, uskusin, et ühel ilusal päikeselisel päeval juhtub selline imeline lugu, et meie poisid pääsevad kusagile kaugele ja kõrgele. Eile oli see lähemal kui kunagi varem, ent jäi siiski piisavalt kaugele. Unistus peab edasi elama ja järgmisi turniire ootama.

Eesti käsipallikoondisel on võrreldes teiste pallimängualadega üks tähelepanuväärne puudus: senini ei ole suudetud võita ühtegi tõeliselt suurt meeskonda. Korvpall elas aastaid teadmisega, et nad on suutelised võitma Prantsusmaad, võrkpall, kahtlemata Eesti praegune esinduspallimänguala, on alla neelanud nii Poola kui ka Hollandi. Ja isegi jalgpall, kes teenis viimasel nädalal kaks kahvatut kaotust, võib uhkeldada, et nemad mängisid Serbia üle. Ent mis on seni ette näidata käsipallil? Viik olümpiahõbeda Islandiga, viigid Makedooniaga, viik Ukrainaga...

Esimest korda võis Eesti koondis vargsi mõelda EM-i finaalturniirist 2005. aastal, kui kaks korda võideti Luksemburgi ja kaks korda kaotati Rumeeniale. Lootus tekkis, kui Ukraina meeskond, kelle kodumaal olid ärevad ajad, otsustas mängida mõlemad kohtumised Tallinnas. Esimene õnnestus Eestil viigistada, teises jäid väljakuperemehed kahe väravaga alla. Raivo Laastu juhendatavas rahvusmeeskonnas pallisid eelmise põlvkonna tegijad eesotsas Riho-Bruno Bramanise ja Kaupo Palmariga. 

Praeguse Eesti koondise kõige suurem pluss on noor meeskond, kes suudab veel vähemalt viis aastat üksnes paremaks minna. Mait Patraili eestvedamisel ja Kalmer Mustingu targal juhtimisel on 1988. aastal ja seal lähedal sündinud poisid teinud suuri tegusid omavanuste tiitlivõistlustel. Kolmel aastal järjest jõudsid nad EM-i finaalturniirile, 2009. aasta suvel esmakordselt ka MM-i finaalturniirile. Nüüd on vaja astuda järgmine samm.

See samm peaks aga olema mitu korda pikem kui kõik eelnevad. Sest niikaua, kui rahvuskoondis ei saavuta tulemusi meeste seas, ei loe poiste klassi võidud suurt midagi.

Tagantjärele võime ju tõdeda, et Makedoonia oli favoriit – ja kõik varasemad resultaadid olid ju sellist mõtteviisi kinnitanud –, kuid usk oma poistesse oli siiski väga sügav. Ja on edasi, mis sest, et eile ei kukkunud kõik nii välja, nagu ideaalstsenaarium oleks ette näinud.