Ivar Sakk ja maailm tähtede taga
— Kuuldavasti valmistad praegu ette teost tüpograafia ajaloost. Kellele sa seda teed?
— Suvel ilmuva raamatu olen koostanud subjektiivse nurgaga ja pedagoogilistel eesmärkidel, kusjuures pedagoogiline eesmärk ei tähenda vaid kooliga seotust. Pärast seda, kui arvutid vallutasid maailma, said kõigist inimestest tüpograafid. Varem oli igaühel oma käekiri ja vaid vähesed teadsid seda, kuidas said tähed raamatusse või mõne ettevõtte afišile. Ainuke selles mõttes demokraatlik relv kommunismis oli kirjutusmasin, mida hoiti ka pigem kümne luku taga.
1984. aastal murdis personaalarvuti massidesse ja korraga seisid kõik sarnase probleemi ees: oli võimalik valida eri kirjatüüpide ja lehekülje kujunduste vahel. Igast poemüüjast või sekretärist sai ühtäkki tüpograaf. Ja kui ta ise ei teinud oma valikuid, siis tegi need tema eest arvuti. Sest keegi kuskil kõrgel oli määranud, et esimesena tuleb sul ette Times New Roman. Nii tekkisid A4-d, kuhu oli selles šriftis kirjutatud „Ilmuda kordusõppustele kell 5.30” või „Habemeajamistöökoda on täna suletud”.
— Graafilise disaini tohutule demokratiseerumisele oleks tobe panna ette miinus- või plussmärki. Kuid siiski – olles näinud seda murrangut – mis tundeid see sinus tekitas?
— 1990-ndate alul tajusin väga selgelt, kuidas ühest üles tõstetud erialast sai äkki laiatarbekaup. Sest kui enne seda tahtsid saada disaineriks, eriti Paul Luhtheina ajal, siis pidid olema meeletult käeosav. Täna see ei ole enam määrav – igaühest võib saada disainer. Või ka kunstnik.
— Põed sa seda?
— Ma olen sellega harjunud. Me kaotasime viis aastat tagasi oma erialale sisseastumisel isegi joonistamiseksami ära.
— Kui palju siiski on säilinud käe kontakti materjaliga väljaspool arvutit?
— Ikka on, sest käega tegemine fokuseerib mõtet. Arvuti on tööriist – tühja peaga selle taha istumine on pigem pärssiv. Tänased noored, kel on karu käe peale astunud, kirjutavad küll kümne sõrmega klaviatuuril, kuid kui on vaja joonistada ring, siis otsad ei saa kokku. Neid on oluline panna aju ja käe koostööd tunnetama, et ringi otsad saaksid ikka kokku.
Kui Anton Koovit käis Haagi kuninglikus kunstiakadeemias, kus on ühes vähestest maailma ülikoolidest ka tüpograafia magistrantuur, siis seal alustatakse endiselt laisuleharjutustega. Ka meie tudengid alustavad nüüd sulega – ainult et see võib olla tehtud nõudepesusvammist või aknapesuharjast. Praegu on tagurpidi ajalugu ja kalligraafiani jõutakse tihti pärast arvutit.
Ma ei arva, et oleks õige hakata seitsmendast klassist redissulekirja harjutama, sest selle tulemusena võivad kõik saada kompleksi, kui halvasti nad kirjutavad. Kuid kirja alus on ikkagi käsi, ladina kirjamärgid ei allu loogilisele geomeetriale – need on käegeomeetria.
— Seega püüad õpilasi tuua käelise tegevuse juurde pigem mängu kaudu?
— Kirjatehnika on kuiv distsipliin ja on oluline inimesi sellest mitte eemale peletada.
— Kui kõnnid mööda linnakeskkonda, mis on tulvil graafilist disaini, siis millise pilguga seda vaatad? Kas eriti koledaid näiteid kohates lähevad käed rusikasse?
— Kunagi põdesin palju enam. Arvan, et see oli ka seotud Nõukogude ühiskonnas inimesse istutatud väikese kontrolöriga. Aga tänapäeva demokratiseerunud maailmas ei saa helilooja enam vastutada kõikides raadiojaamades mängitava muusika eest.
Nii olen ka ise distantseerunud. Ma küll märkan seda professionaalsest kretinismist tulenevalt, kuid ei paiguta enam kogu nähtut hierarhiasse.
Muidugi, välismaale minnes saan kirjakasutusest, reklaamide kujundusest või kas või transpordiskeemidest esimese mulje, milles peegeldub ühiskonna sisemine struktuur ja arengutase. Sa võid olla väikese Balti tiigri Eesti üle kui tahes uhke – aga siis on bussipeatused ilma nimesiltideta ja transpordiskeemideta, mis on alati hea arengumaa indikaatoriks. Meile on veel oluline pigem rõõm selle üle, et buss üldse tuleb.
— Arenenud ühiskonnas on graafiline disain kui suhtluskeel, mis loob sidususe eri institutsioonide ja inimgruppide vahele?
— Kommunikatsioon on selle eriala põhialuseks, mitte dekoreerimine. Oluline on see, et nende siltide kaudu linnavalitsus või bussifirma suhtleb inimesega rohujuure tasandil.
— Kommunikatsioonina on graafiline disain vahend. Kui palju seda saab ikkagi võtta eesmärgina iseendas?
— Disain on ikkagi probleemide lahendamine, kunst tegeleb ideega. Kommunikatsioon on probleem ja seda tuleb lahendada. Tihti ei pruugi disain välja näha sugugi apetiitne, sest see ei ole üldse eesmärk.
— Kui rääkida näiteks trükistest, siis kohtame ju tihti näiteid, kus sisu varjutab edev pakend.
— See on märk ühiskonnast, selle väärtushinnangutest ja arengutasemest. Eesti raamat on kui kaubanduskeskuste arhitektuur. Meenuvad kohe Solarise keskuse pseudosambad ja neoonvalgusega karniisid, et mängida olematut luksust. Sama on ka eesti raamatuga. Popp on idee, et lamineerime kaane, lõikame sinna edeva augu sisse ja paneme veel ka foolioga kulda peale.
Kumu kui mõtlev institutsioon juhib ise sedasama pseudokultuuri oma kataloogidega: lakki ja kulda pannakse nii palju, kui torust tuleb. Ja siis räägitakse, et kultuuril on vähe raha! Täna tundub valitsevat mentaliteet, et kui nii edevalt mitte teha, siis nagu ei oleks meie kultuuri ja kunsti vääriliselt vormistanud. Keegi ei mõtle, et tegu on ju nendesamade ehituspoest ostetud pseudosammastega…
— On sul mõni konkreetne ettepanek, kuidas meie visuaalset keskkonda parandada?
— Linnakeskkonda saab inimlikustada eelkõige arhitektuursete vahenditega. Aga hulk aega on meeles mõlkunud non-profit-plakatisein. Väiksemad ja vaesemad kultuuritegijad ei saa oma üritusi kallitel reklaamipostidel välja kuulutada. Neile oleks hädasti vaja tänavafassaadis seina, mille eest linnavalitsus reklaamimaksu ei koguks ja kuhu saaks oma plakateid ja flaiereid kleepida. See hoiaks ära illegaalsed plakatid valgustuspostidel ja vedelevate flaierite patakad, samas annaks nii omadele kui ka turistidele aimu linna üritustepaletist.
— Kuidas suhtud kitši ja camp’i graafilises disainis?
— Hästi. See aitab rikastada reklaamiagentuuride poolt massiliselt produtseeritavat etableerunud toodangut.
— Aga oskad sa nimetada mõned viimased positiivsed ahaa-elamused graafilise disaini vallast?
— Ma ei tahaks nimetada oma lähimate kolleegide töid… Aga tänaval käies – Martin Pedaniku NO-teatri plakatid. Uku Küttise Kumu öö kuulutused. Anu Tali ja Põhjamaade sümfooniaorkestri visuaalne stiil – arvan, et kontsertide täissaalide puhul on osa ka Kristjan Jagomäe silmapaistval disainil. Martin Rästa loodud Tallinna filharmoonia plakatid eristuvad igavatest Eesti Kontserdi reklaamidest.
— Milline on graafilise disaini tulevikuvisioon?
— Ilmselt liigub ta ikkagi üha enam virtuaalkeskkonda. Kõik elavad ju netis ja Facebookis, raamat kui füüsiline fenomen on noorte jaoks üsna vähetähtis. Kuid ma ei usu, et see kaoks. See meenutaks usku, et kino tulek tapab teatri.
Kuid infovahetus on muutunud virtuaalseks ja graafilise disaini vahendid on siin esmatähtsad. Alates veebilehe või telefoniekraani väljanägemisest kuni kommunikatsiooniskeemini. On ju tihti kodulehed jube raskesti käsitletavad: tehniliselt hästi teostatud, kuid neil puudub struktuur ja arhitektuur.
Kuid usun ka, et neti vastukaaluks jääb ikkagi käsitöö kultuur – kas või isetehtud raamatute või grafiti näol.
Ja kes oleks osanud eales arvata, et tänasel vaesel kapitalistlikul ajal ilmub Eestis kümneid raamatuid päevas?
— Kui palju kirjatüüpe on maailmas?
— Keegi ei tea seda. Iga päev võib netti lisanduda sadu, aga võib-olla ka tuhandeid uusi. Ma just vaatasin, et mul on arvutis ligi 3000 kirjatüüpi, kusjuures ma installin neid ääretult valivalt ja viskan välja need, mida pole umbes pool aastat kasutanud.
Kuid keeruline on ette kujutada, kuidas teeb otsustusi see noor, kelle ees on kümned tuhanded kirjatüübid.
— Millest kirjatüüp kõneleb sellele, kes oskab lugeda?
— Kõneleb oma ajastust, oma loojast ja sageli ka kultuurilisest regioonist ning vaimsest ruumist, kust ta pärineb. Tegelikult on seda fenomeni raske seletada. Miks osa kirjatüüpe on sellised, mida kõik tahavad, ja teised surevad sündides?
See on sarnane popmuusika fenomeniga, kus iga päev tehakse tuhandeid lugusid. Ja siis ühest neist saab hitt, mida tahavad kuulata väga paljud. Meil on ju palju vanu kogumikplaate, kust me teame täna vaid üht-kaht lugu ning ülejäänud on kadunud ajaloo hämarikku. Kus on loogika, mis oskab seletada tähelendu?
Selles mõttes on kirjatüübid salapärane maailm, mis mängib inimeste alateadvuse keeltel.
— Graafiline disain on midagi, millega puutuvad kõik arenenud maailma inimesed pidevalt kokku. Ja ometi ei ole meil aimu, kes on Times New Romani või Ariali looja – erinevalt pophitist. Kui seotuks pead graafilist disaini popkultuuriga?
— Ilmselt on ta seotud pigem vaimse keskkonnaga ja peegeldab nõnda oma aega. Kuid ma ei ole kindel, kas seda just popkultuuriga saaks piiritleda.
Kuid kui vaadata tagasi, siis olen kindel, et 19. sajandil heroiseeritud kunstiajalugu parnassil säravast suurest kunstnikust ei ole ainus tõde. Ka omaaegsed heliloojad, kirjanikud, kunstnikud olid seotud popkultuuriga ehk igapäevase olmelise tausta ja ühiskonna ootustega. Enamik neist, keda me täna imetleme suurte kunstnikena, olid tegelikult teenindajad. Maalikunstnik oli enamasti illustraator (illustreerides kas või piiblit), fotograaf (dokumenteerides inimesi, maastikke) või dekoraator (laemaalid). See on ju popkultuur!
Tundub, et paljud tänased probleemid on maetud sinna, et ühiskond ootab, et kunstnik oleks endiselt illustraator, dokumenteerija, dekoraator.
1970-ndatel oli kunst Nõukogude Eestis lisaks veel ka poliitiline fenomen. Estetism oli manifestatsioon ühiskonna pläga, laga ja halluse vastu. Kunst kui eskapismi vorm. Kujutan ette, et ühiskond igatseb sellist dekoratiivsust tagasi. Mitte keegi ei taha vaadata Mare Tralla ekshibitsionismi, sest see on liiga valus ega ole nõus olema vaid dekoratiivne tapeet.
— Reklaamikunst on üks nähtavamaid graafilise disaini vorme?
— Ma arvan, et see on 1990-ndate murrangulise aja tulem, et me ühiskond kipub graafilist disaini samastama reklaamiga. Tegelikult on reklaam pigem seotud psühholoogia ja sotsioloogiaga, see on pelk manipuleerimine. Graafilist disaini ei tohiks samastada reklaamiga. Meie seda siin koolis ei õpeta. Võib-olla on see viga?
— Kuid kui rääkida plakatikunstist, mida te siiski õpetate, siis ka see on ju manipulatsioon?
— Me lähtume puhtalt sisust ja kommunikatsioonist ega mõtle, kuidas vaatajaga manipuleerida. Reklaam on nii või teisiti – hoolimata igasugustest õilistamise katsetest – oma olemuselt alatu.
— Tõenäoliselt on see sildistamise küsimus, kuid iga kommunikatsioon on ju mingit liiki manipulatsioon – isegi kui sel on õilis eesmärk edastada mingit liiki infot. Te püüate seda ju teha võimalikult kuuldavalt, võib-olla ka efektselt, nutikalt?
— Loomulikult peab see ennast kehtestama ja võitlema tähelepanu eest. Vastasel juhul ei olekski kommunikatsiooni. Ei ole ju mõtet alustada suhtlust ilma ideeta, et see võiks ka kohale jõuda.
— Graafiline disain on praegu noorte hulgas hullult popp ja püstitab pidevalt sisseastumisrekordeid.
— Kuue aasta eest võtsime vastu kaheksa tudengit: seitse riigitellimuslikule ja ühe tasulisele kohale. Möödunud aastal võtsime vastu 30 inimest. Tänavu tegime esmakordselt märtsis ja puhtalt netipõhise vastuvõtu ning meile laekus seitsmele kohale rekordilised 173 avaldust! Kui on nõudlus, siis oleks jabur kunstlikult defitsiiti tekitada. Me peaksime taas võtma vastu 30 inimest – kuid meil on juba füüsilised piirid ees…
Seejuures ei ole siiani meie lõpetajatest keegi tööta jäänud ja igaüks leiab oma koha ning usun, et arenguruumi selles osas veel oleks. Nii näiteks ei tööta mitte üheski riigiteatris või päevalehes graafilise disaini haridusega inimest. Sealsed disainerid on tegelikult õppinud keraamikat, maali, graafikat.
Tundub, et graafilise disaini tähtsus ja võimalused ühiskonnas on kardinaalselt muutunud, kuid mitte keegi ei halda seda infot. Nii me ei teagi tegelikke vajadusi või kitsaskohti. Ja võib-olla ei olegi jälgimist vaja – ikkagi liberaalne ühiskond! Aga vaadates ühiskonna tõmbtuultes laperdavate inimeste liikumisi, usun, et selline kaardistamine võiks olla vajalik.
— Graafiline disain on eriala, millega tegelevad ka Eestis sajad, kui mitte tuhanded erihariduseta inimesed. Selles mõttes on see tõesti üsna ehitaja või taksojuhi elukutse sarnane…
— Ameerikas näiteks üritavad kunstiülikoolides mis tahes eriala esindajad võtta vabaainena graafilist disaini. Sest kui pärast mujale tööle ei saa, siis sinna ikka. Ning erialaorganisatsioonis on neil üle 20 000 liikme.
— Seest vaadates võib üsna valus olla näha vohamas meeletut diletantismi ja kontrollimatut teadlikkuse puudulikkust. Teie piisk sellesse merre on ju väga väike.
— Enese tajumine sellises olukorras abituna ongi tinginud selle, et ei püüa kogu aeg olla maitsepolitsei rollis. Ei tasu masenduda iga mannetu bänneri peale tänaval või käia raamatupoes ahastamas.
— Kas tänu oma kättesaadavusele on see nõnda igal pool, mitte ainult Eestis?
— Aga kuidagi on nii, et näiteks Inglismaal on pilt teine. Hoolimata üsna jubedast linnakeskkonnast on sealne kirjakasutus väga teadlik. Ma ei tea, kust tuleb mingi rahva proportsioonitaju. Aga seal silm puhkab.
Kui sõita näiteks siitpoolt üle Poola piiri, ilmuvad tee äärde reklaamid, kuhu isegi tekst ei ole õigesti ära mahtunud. Alustatakse lapse kombel vasakust servast ja siis täidetakse lihtsalt paber ära. Me muide kutsume omavahel sellist pildipinna tihedat täis lükkimist Poola sündroomiks.
— See ongi ju funktsionaalne!
— Ei ole, tihti selgub, et isegi kruviaugud jäävad tähtede peale. Usun, et see näitab midagi ka ühiskonna kohta.
Selleks et teada saada, millisel maal oled, saab täiesti ammendava info pelgalt lennujaama graafilist disaini jälgides. Lennujaama graafika, postilogo, postkaart, postmark, rahaautomaat, rahatähtede väljanägemine, õllepudeli silt, suhkrupaki kirjad – kõik see annab selge pildi, millisel maal oled.
— Oled koostanud väga mõnusaformaadilised koduloolised väljaanded „Eesti mõisad” ja „Läti mõisad”, varsti on ilmumas „Eesti kirikud”. Kuidas need raamatud on sündinud?
— Need on raamatud, millest ma ise tahtsin, et need oleksid olemas. Ma ei ole kunstiajaloo uurija, kuid ma suudan disainerina koondada informatsiooni, et see siis pakendada.
Meil oli seltskond, kellega tegime Eesti-reise nii, et bussipõrand oli raamatuid täis. Jube tüütu oli sealt siis lapata. Otsustasin, et teen midagi, mis mahub isegi taskusse!
Kes ta on?
Ivar Sakk
sündinud 1962. aastal
lõpetanud 1986. aastal Eesti kunstiakadeemia (tollase ERKI) tööstusdisainerina.
•• Peale vabakutselise kunstniku staatuse on ta töötanud pikemalt disainerina Vaala galeriis ja õpetajana Eesti kunstiakadeemias, kus täidab praegugi graafilise disaini osakonna professori kohuseid.
•• Rahvusvaheliselt rohkem tuntud plakatikunstnikuna: tema plakateid on eksponeeritud ülemaailmsetel biennaalidel Brnos, Varssavis, Moskvas, Colorados, Hongkongis jm.
•• Isikunäitusi on toimunud Vaala galeriis (1994, 1996), grupinäitusi Helsingis, Berliinis, Viljandis, Rakveres jm.
•• Sakk on avaldanud graafilise disaini ja tüpograafia alaseid kirjutisi ning teinud ettekandeid Eesti ja välismaa disainikonverentsidel.
•• Laiemalt on tuntud tema koduloolised väljaanded „Eesti mõisad” ja „Läti mõisad”, ilmumas on „Eesti kirikud”.
