Kunstiakadeemia taevas sõuavad mustavad murepilved
Astun läbi linna Toompea poole, kus pean kohtuma Signe Kiviga. Vastu tuleb tuttav daam, kelle laps lõpetab kunstiakadeemia. Daam on murelik, sest temagi kuulis: riik ei kavatse akadeemiale uue maja ehitamiseks lisaraha anda. Ütleb, et aktuselgi aeti mõistujuttu, ja sugugi mitte lillelõhna kohta.
Joon kohvi Bogaboti kohvikus, kus kuulus keraamik Georg Bogatkin ohkab nagu kohates jama kuubis. Ütleb, et algul oli mure Tartus maali õpetamise pärast. Nüüd siis veel teadmatus, kas kunstiakadeemia uus maja tuleb. Sama arutavad kunstiakadeemia ajutise maja ümber ka aktuse lõpu ootajad, lilled pihus, segadus südames.
Signe Kivi on just pidanud aktusel kõne kunstiakadeemiast kui laevast, mis seilab meredel ühest linnast teise, otsides oma kohta ja kodu. Kes sealt sümboleid ei leia, peab olema suisa tuhm.
Maabume rektoriga kohvikus ja Kivist paiskub laviinina välja viieminutiline monoloog, mis ei luba ajakirjanikul suudki paotada.
„Meil ei ole küll oma maja, aga meil on oma vaim,” kõlab paatoslik monoloog rektorilt, kelle kool on laiali pillutatud seitsmesse linna punkti, omamata kusagil päris kodu. Remondipiinu talunud keskkoolide juhid teavad – kaks aastat on maksimaalne aeg, kui suudetakse nii vastu pidada, ilma et vaim murenema hakkaks…
Lammutatud kodu
Korraks tõmbab Kivi hinge ja ma saan tähtsaima küsimuse esitada: „Tundub ülimalt küüniline, et teil lastakse oma kätega oma kodu maha lõhkuda ja siis öeldakse: sorry, uue maja jaoks raha pole…”
Kivi: „Meil oli sügav veendumus, et nii nagu kõiki teisi ülikoole, toetab Eesti riik ka meid. Aga mingil hetkel sai meile selgeks, et päris nii see ikkagi ei ole. Haridusminister sättis meid 2008. aastal fakti ette, et meie uue peahoone ehitamist saab toetada ainult Euroopa Liidu tõukefondide rahaga ja lisaks meie omafinantseeringuga.
See tõehetk oli väga raske, meil tuli kokku erakorraline ülikooli nõukogu istung. Haridusminister nimelt palus mul vastutasuks selle eest, et me saame kasutada Euroopa Liidu tõukefondide raha, kirjutada kiri, et me ei tahagi ise rohkem toetust riigilt saada. Just see on praegu argument, millega opereeritakse, ja kui me vaatame pabereid, siis nii see ongi. Aga selle taga pole tõde…”
Kivi jätkab silmade välkudes ja öeldut korrates, sest see allkiri näikse tõesti südamel olevat: „Valitsus sidus meie soovi
Euroopa Liidu raha kasutada meiepoolse lubadusega, et me ei küsi Eesti maksumaksjate raha. See oli väga jõhker. See oli meile pika mõtlemise koht ja me ise võtsime vastu otsuse, et me võime saada hakkama, sest tegemist oli majanduslangusega ja tundsime, et võime toonaste summadega ikkagi hakkama saada. Me oleme käitunud usus, et meid on vaja ja me suudame olla veel tublimad ja paremad. Pealegi oleme juba teinud uue hoone kavasse kompromisse. Täna on riik uue haridusministri suu kaudu kinnitanud, et Eesti maksumaksja raha meie uude hoonesse ei tule. Aga alati jääb lootus, et see seisukoht, mis meie poolt vaadates tundub ääretult ebaõiglane, ei jää igaveseks. See ei pruugi olla lõplik otsus.”
Lootuskiir nakatas
Rektori lootuskiir on mind nakatanud. Küsin: „Äkki oleks vaja mõista, et me kõik oleme ekslikud ja ka teie võisite olla ekslik, andes allkirja paberile, et kunstiakadeemia ei vaja riigi investeeringuid…”
„Ma ei andnud seda allkirja ekslikult, muul juhul poleks meile eraldatud ka EL-i tõukefondide raha. Lisaks lootsin, et madalad ehitushinnad kehtivad kauem, kui need tegelikult kestsid… Siiski kardan, et hoone tuleb meiepoolsetest kompromissidest hoolimata kallim kui meie võimalused. Aga siin tuleb järgmine läbirääkimiste koht.” Lootuskiir rektoris särab.
Püüan otsi optimistlikult kokku tõmmata, mainides, et kunstiakadeemia aktuste ajal saabus Tartust uudis, et maalikunstitudengite vastuvõtt jätkub.
Ka Kivi on õnnelik: „Võimalik, et just murepilved meie kohal aitasid Tartu ülikoolil vormistada tänast otsust jätkata maalikunsti erialale tudengite vastuvõttu, Tartu on ju meie maalikunsti häll…”
Signe Kivi seab end kodu poole astuma. Ta ei viska oma punapead tavapärase sälulikkusega kuklasse. Läheb mõtlikult. Kihutan taksoga toimetusse tagasi. Taksojuht kuuleb, kuis räägin telefonis oma intervjuust Kiviga. Osutab käega Põhuteatrile. „Põhuteatri jaoks on raha küll, aga kunstiakadeemia jaoks…”
Kunstiakadeemia kui vaeslaps
•• Haridus- ja teadusministeeriumi kaudu on aastail 1996–2011 jaotatud ülikoolidele investeeringuraha üle 1,1 miljardi krooni (71 miljonit eurot). See on kuue avalik-õigusliku ülikooli vahel jagunenud järgmiselt:
•• Tallinna tehnikaülikool: 31,0% – 346 mln Eesti krooni (22 mln eurot)
•• Tartu ülikool: 22,4% – 250 mln Eesti krooni (15,9 mln eurot)
•• Eesti maaülikool: 20,3% – 226 mln Eesti krooni (14,4 mln eurot)
•• Tallinna ülikool: 12,8% – 142 mln Eesti krooni (9,1 mln eurot)
•• Eesti muusika- ja teatriakadeemia: 10,8% – 120 mln Eesti krooni (7,7 mln eurot)
•• Eesti kunstiakadeemia: 2,6% – 29 mln Eesti krooni (1,9 mln eurot), sisaldab ainult ühiselamute reno-veerimist 14,2 mln Eesti krooni
