Maret Ani: treeneriameti vastu ei ole mul midagi

Oma paremail päevil maailma esisaja hulka kuulunud Maret Ani kaalub pikemalt tähtsat otsust: kas jätta 29-aastasena profisport või üritada karjääri jätkata.

Seniks hoiab ta vanematekodus Rakveres silma peal Wimbledonil.

•• Maret, sa oled üks neist sportlastest, kes oma eraelust ei kõnele. Ent spordiga seotult ikka. Oled elanud viimasel aastal rohkem Eestis, kas seod oma tuleviku kodumaaga?

Nii olen alati väitnud. Ma ei harjuta regulaarselt, aega on rohkem käes. Ärgitan ennast õppima, teen väikest viisi treeneritööd. Saan mingil viisil oma nime ära kasutada, laste huvi minu puhul harjutamise suhtes on meeldivalt suur. Ja ega mul endalgi treeneriameti vastu midagi ole.

•• Sinu suur otsus karjääri lõpetamise või jätkamise kohta viibib. Kas rasket otsust on nii keeruline teha?

Seda ka. Põhiline kriteerium on ikka see, et kui ma ei suuda end tervisehädade – pean silmas kroonilisi vigastusi – tõttu tippvormi viia, pole jätkamisel mõtet. Lähen peatselt Itaaliasse, et neis asjus selgust saada. Tean, et iga mängija lõpetab kord, ega põe otsuse pärast. Teisest küljest oleks muidugi meeldiv jätkata.

•• Oled ise palju kordi Wimbledonis mänginud, sealhulgas kaks korda põhiturniiril.

Ja veel lisaks paarismängus. Üksikmängus mängisin kaasa kahel turniiril, kus kukkusin mõlemal korral avaringis välja. Mäng murul on isemoodi.

••  Kohanemine, minek liivaväljakuilt murule on vist keeruline?

Küllaltki. Vanemad mängijad, kellel on kogemusi rohkem, kohanevad kiiremini. Aga profimängija peabki kiiresti eri oludega kohanema. Wimbedoni valikturniiri ei mängita sugugi suures kompleksis, vaid Inglise panga väljakuil Roehamptonis. Seal jääb mulje, et piirid on juhuslikult suurele muruväljakule maha tõmmatud ja postid vahele pandud. Ka väljakute kvaliteet halveneb mõne päevaga sedavõrd, et valepõrkeid tuleb sageli ette.

Wimbledoni tennisekompleks on muidugi teine tera. Võib vaid imetleda inglaste visadust, kes suudavad muruväljakute ülikalli hoolduse kinni maksta. Minu teada peetakse Wimbledonis üks ja ainus turniir aastas. Ent väljakuid hooldatakse iga päev. Ja ikkagi on turniiri lõpus väljakud üsna räsitud moega.

•• Wimbledoni turniiri kutsutakse lühidalt The Championshipsiks. Kas kõik spordisõbrad maailmas taipavad, mis võistlusest missugusel spordialal on jutt?

Nii küll. Wimbedoni teeb eriliseks esmalt muru, seejärel traditsioonid ja miljöö. Tänavu mängitakse seal 125. korda. Seega on turniir tõesti eriline. Ruumi tundub kole vähe olevat. Tagumistel väljakutel istuvad vaatajad otse väljaku kõrval, nad võiksid peaaegu käega mängijaid puudutada. Wimbledonis on rohkesti kirjutatud ja kirjutamata seadusi, palju rohkem kui teistel suure slämmi turniiridel.

•• Näiteks?

Tähtsamatel väljakutel tuleb ka treeningul kanda valget riietust, tagumistel väljakutel on kord pisut vabam. Võistlusriietuse puhul on täpselt ära määratud, kui palju tohib olla värve. Üldmulje peab olema valge. Oma mängule saab mängija vaid ühe pileti. Kui sulle tuleb külla näiteks kolm inimest, peavad ülejäänud kaks ukse taha jääma. Võimalik küll, et ässad saavad vabapääsmeid rohkem. Mujal, näiteks French Openil, annab endale pi­le­teid juurde rääkida, aga Wimbledonis mitte!

•• Kas Wimbledoni turniir on sinugi jaoks tähtsaim ja kalleim?

Kõik neli tippturniiri on mängijate jaoks väga tähtsad. Igaühel on muidugi oma sümpaatiad, minule istub ehk terake rohkem Pariis Prantsusmaa lahtistega. Kindlasti maitse asi.

•• Kuidas iseloomustad lühidalt kõiki nelja suure slämmi turniiri?

Wimbledonist oli juttu. US Openit kaunistavad New York ja eriline meeleolu, Prantsusmaal Pariis ja liivaväljakud, Austraalias inimesed.

•• Missuguseid mugavusi Wimbledon mängijaile pakub?

Üsna spartalikke olusid. Ja seejuures on Inglismaa väga kallis riik. Mängija saab küll toiduraha, ent kui oled koos treeneriga, tuleb omast taskust tublisti juurde maksta. Mängijad saavad einet võtta väljakuil, menüü on üsna ühesugune: buffet-laud, mingi pastaroog, võileivad. Mina võin kaua Itaalias elanuna küll pastat iga päev süüa, ei tüüta. Sõiduks hotelli on mängijate käsutuses transport. Rohkem mugavusi pole.

•• Oled oma mõtetega Wimbledoni juures?

Pisut ikka, kuigi kellegi eriline fänn ma pole. Kaiale hoidsin pöialt.

••  Kunagi alustasin intervjuusid sinuga küsimusega, kas oled juba abiellunud. Nüüd lõpetan sama küsimusega.

(Naerab.) Ei veel. Aga... (Naerab veel.)

Ani tenniseaastad

Maret Ani 

Sündinud 31. jaanuaril 1982

Alustas

•• treeninguid 1988. aastal Aita Kree suunamisel

Treenerid:

•• Jaak Parmas (1997–1998), Toomas Leius (1998–1999), Simone ja Pierfrancesco Restelli (1999–2006), Alberto Bovone (alates 2006)

Parimad kohad maailma edetabelis:

•• üksikmängus 63. (2006) ja paarismängus 39. (2004).

•• Võitnud üksikmängus 7 ja paarismängus 17 ITF-i turniiri.

•• Jõudnud 2006 Acapulco ja 2008 Estorili WTA turniiril poolfinaali.

•• Paarismängus jõudnud Austraalia lahtistel koos Libuše Pru˚šovága poolfinaali (2004).

•• 1997 ja 2007 naispaarismängu Eesti meister