Korraga leian ihust üles tuikavad lihased, mille olemasolust aimugi polnud. Leian päikese põletatud nina. Leian kõrvad, mis väljakukorralduste kõrval vaikust ihkavad. Leian hõõruvad kingad. Leian jalgevahe punaseks nühkinud higised püksid. Ja muidu säravad silmad anuvad – veel unekest.

Seda tunnevad täna seitse ja pool tuhat tantsupeolist proovide keedukatlas.

Ses ponnistuste plejaadis viirastub lõunatunni liginedes oaas, millel troonib kulbiga emand, naiskodukaitsja. Neid on peole tulnud poolsada. Läänest ja Alutaguselt, Sakalast, Harjust, Tartust. Kui nad kulpi ei liiguta, on nad politseinikud, kokad, õpetajad, müüjad, valvurid ja loomulikult hääd emad.

Lõunane teekond nende podiseva, vusiseva, mulksuva ja koliseva oaasi poole paneb väsinumadki tantsujalad liikuma. Seedemahlad lasevad veidi korisevates kõhtudes sellist polkat ja kaerajaani, et karmimgi tantsujuht aplodeeriks.

Sveta Mustkivi juhib kulpidega väge, Kairi Baumer on usin kaasaaitaja ja köögisaladuste avaja.

Eile keedeti 8200 portsu, täna juba 9200. Laupäevaks kasvab toidujõgi 26 000 portsu suuruseks. Pühapäevaks on seda paras järv – 35 000 korda 400 grammi jaksu andvat elunestet.

Aurukatlad vusisevad kui nõiaköögis, suured supivaadid liiguvad kui autod konveieril ja kulpidega käed koogutavad kraanadena. Kõige toeks kulbiga emandate salatarkus, kuidas esimene ja viimane ports ikka sama paksud oleks.

Korraga ununevad valutavad lihased ja põletatud õlad ja huugavad kõrvad. Huuli nooliv rahvatantsija on taas nõus teele asuma oma sinimustvalge paradiisi poole.

Õhtuks on kulbiga naiste käed tonnide supiportsude tõstmisest oi kui valusad. Laulu- ja tantsupidu ei näe nad oma oaasist karvavõrdki.