Tere, Urmas Alender, kes Te olete kusagil kaugel rokkarite taevas. Kirjutan Teile esimest korda. Kirjutan koolinoorte laulu- ja tantsupeolt, Mulgi kuub seljas higist tilkumas. Laulupidu on avatud, tantsupeo esimene etendus antud, ja mul on Teiega üks võlg ära klaarida.
Olen Teile sel kevadel palju mõelnud. Ikka siis, kui harjutasime Tarvanpää õpetajate rühmaga tantsu „Eesti muld ja eesti süda”, mis on loodud Teie poolt kuulsaks lauldud laulule. See on minu jaoks alati olnud üks tähtsamaid isamaalaule, kus kohtusid Koidula lüürika, Rannapi meloodia ja Teie hingekraapiv esitus. Need kõik kolm kokku olid minu jaoks läbi aastate kui pühaduse etalon, mida ei tohtinud näppida. Sest võis ära rikkuda.
Ja siis, proovisaalis, harjutades Helena-Mariana Reimanni tantsu, küsisin ma eneselt mitu korda, kas peab ikka iga ilusa laulu keskpärasena tunduva koreograafiaga ära lörtsima. Kas peab ikka iga isamaalist aadet veel pastlasahinaga segama, tuunima? Ja küsisin sedagi, et mida küll arvaks sest tantsust Alender ise.
Ja täna tean ma õnnelikult, et olin juba neid küsimusi esitades ülimalt ekslik. Sest üks asi on proovisaalide tolm. Hoopis teine asi aga eesti rahva pühapaiga lauluväljaku lummus koos seitsme ja poole tuhande tantsupeo finaali tantsijaga, kelle nägudel segunesid eesti higi, eesti tolm, eesti hing ja eesti pisarad. Mullast ja südamest rääkimata. See oli hinge kratsivalt ilus.
Vaadake meid tantsimas
Hää Urmas sääl kaugel rokkarite paradiisis. Kui Teil kitarritinistamisest aega üle jääb ja bändiproove ka ei toimu, leidke vaba hetk ja piiluge üle pilveääre laululava poole. Siia, meie noorte laulu- ja tantsupeole.
Siia, kus esimeste klasside lapsed teevad tantsutaktis maailma suurimat kalli-kallit. Siia, kus neiud tantsivad end ennastunustavalt läbi häviva Ingerimaa õhtute ja ootuste. Siia, kus õpetajad räägivad tantsus lugu sellest, kuis nende lapsed jõuavad neist endist kaugemale, kuni nad ka ise on ükskord muld. Siia, kus mehed mörisevad Metsatöllu saatel vellekestele noorukestele. Ja valikrühmad veeretavad oma esimest südametuksetega vürtsitatud valssi. Rääkimata teistest kümnetest viisikatketest.
Selle suure tantsupeo meeliülendav finaal on just nimelt „Eesti muld ja eesti süda”, aga juba praeguste tegijate Tanel Padari, Jaan Pehki, Meelis Hainsoo ja Inese esituses. See on kui restauraatorite käe alt välja tulnud pragunenud maal, mil uus sära küljes. Ja see läheb noortele korda.
Vaatasin minu ees tantsivaid Uhtna noori. Neidsamu, kes proovides sibistasid, sabistasid, teineteist näppisid ja lolli nalja tegid ning üleüldse närvidele käisid. Korraga olid nende palged tõsised kui vannet andes. Valged käised joonistasid üle taeva kauneid kaari ning pihud kallistasid mullapinda, surusid südamele. See oli nende tähtis riitus, nende tänaste iidolite rokikitarrihelide ja lauluhäälte taustal. Riitus, mille täit sisu ei suuda nad võib-olla ehk täna veel tabada, aga kindel on üks – selle peoga said nad hoopis enam aru, mis on tegelikult Eesti muld ja eesti süda.
Aitäh, Urmas! Kes neid jõuaks lahuta?
