„Soola” esiettekanne toimub 15. juulil merepäevadel. Mis lähteülesanded seoses sellega teose loomisel olid?

Oli teada esitamise kontekst. Kirjutasin muusika meremuuseumi vesilennukite angaaridesse, kuhu publik nüüd esimest korda pääseb. Teose kavandamise ja loomise ajal oli ka palju mõttevahetust mere teemal. Mere kohalolu on „Soola” juures oluline element.

Eestlasi võib laias laastus jagada kaheks – rannainimesteks ja Lõuna-Eesti mägilasteks. Kumba sorti sina oled?

Ma olen Lõuna-Eesti mägede ja orgude inimene. Olen sealt pärit, seal asub mu suvekodu.

Aga ka meri meeldib mulle väga. Nüüd mereteemaga tegeledes tundsin, et minu jaoks avanesid uued horisondid.

Inimesed tunnevad ikka huvi uute kultuuritemplite vastu ja arvatavasti on nii ka nüüd renoveeritavate vesilennukite angaaridega. Kuidas see teost ja tema vastuvõttu mõjutab?

Raske öelda. Meremuuseum muidugi ootab, et neid avastataks. „Soola” kontsert ongi esimene legaalne võimalus viibida neis ruumides.

Muusika toetab inimese iseendaga olemist, usun, et see toimib nii ka selles uues ruumis. Loodan, et selles piirkonnas saab tunda rõõmu merest ja päikesest. Seal on ka sadam, kust laevad lähevad ja kuhu nad tagasi tulevad. See koht peaks sisendama vabaduse tunnet.

Aga milline on selle ühel ajal ajaloolise ja modernistliku hoone akustika?

Oma akustika poolest pole see ruum sugugi lihtne. Olen angaarides pisteliselt ruumi muutumist uurimas käinud, pika perioodi vältel olid üleval tellingud, toimusid tööd ja oli palju müra. Hetkel on seal juba kuulda täiesti eriline kaja. Hääl keerleb seal kupli all ja tuleb siis justkui laeavast tagasi. See kaja on hoopis teistsugune kui näiteks kirikutes.

Eks proovide ajal selgub, kuidas õnnestub seal heli paika timmida. Heli liigub igas punktis erinevalt.  Loodetavasti õnnestub meil selle haldamisega toime tulla. Vastuvõtt sõltub kohast, kus kuulaja asetseb. Katsetame, mida seal teha saab, oleme valmis adapteeruma.

Kas proovid juba käivad?

Kohapeal veel mitte, sest angaarides käib pidev ehitustegevus. Ruumi pääseme vahetult enne kontserte, selleks peab ehitaja oma töö katkestama.

Kas see napp ruumiga harjumise aeg ärevust ei tekita?

Selles ei ole mitte midagi väga murettekitavat. Muusikud on harjunud kiiresti esinemispaigaga kohanema.

Kui vajalik on käia oma teose proovides?

Minu jaoks on see väga oluline, teose kõlama hakkamise protsessis tekib selgem ettekujutus ja on võimalik mõnda detaili täpsustada või vajadusel ka muuta.

Kas esitajad küsivad proovides heliloojalt, mida ta selle või selle fraasiga mõtles, miks selle noodi kirjutas?

Selliseid küsimusi eriti muusikute poolt ei esitata. Pigem küsitakse, kuidas mingit lõiku mängida. Parem on, kui küsitakse, kui et jäetakse küsimata. Kui esitaja midagi küsib, siis näitab see tema aktiivset suhtumist. Ta on asja üle mõelnud.

Kuidas on video ja muusika vahekord teoses „Sool”? Kas on võimalik seda muusikat ka ilma konkreetse muusika juurde tehtud videota esitada?

Ei oska seda öelda. Teos on sündinud nii, et töö video ja muusika loomisel toimunus koos. Oleme Tarvo Hanno Varresega vastastikku teineteist inspireerinud. Tegemist on eri meediumides toimiva teosega, kus video ei dubleeri muusikat. Pilt ei ole muusika illustratsioon ega ka vastupidi.

Tarvo Hanno Varresega oleme ka varem koos töötanud. Ta on hea mõttekaaslane.

Väga võimalik, et tegeleme „Soolas” esilekerkinud temaatikaga edasi, esialgu selline plaan on.

Praegu on väga popp traageldada muusikat ja pilti kokku. Kui palju on „Sool” selles mõttes trendikas teos?

Minu jaoks ei pea muusika tingimata olema pildi poolt toetatud. Mulle meeldib kuulata muusikat silmad kinni, pildid tekivad peas niigi. Aga „Soola” puhul töötasime algusest peale koos.

Kuidas sündis „Soola” tellimus?

Tellimus nagu tellimused ikka. Algimpulss oli olemas juba enne konkreetset väljundit, mis tekkis seoses angaaride renoveerimisega.  

Tegelikult on enamik mu loodud teoseid sündinud kellegi tellimusena. See on iseenesest väga positiivne. Kui tellitakse, siis on kindel, et kantakse ette, muusika hakkab elama. On teada ka ettekandmise kontekst ja see, kes mängib. Tore on sellele kirjutamise ajal mõelda.

Arutelu filmi „Detsembrikuumus” ümber tekitas sõnale „tellimustöö” negatiivse värvingu. Aga muusika tellimise puhul kõlab tellimine kuidagi soodsamalt.

Muusika tellijaks on tavaliselt interpreet või festival. See tähendab, et nad on loodavast muusikast huvitatud ja see muusika realiseerub. Muusikat ei ole muusikuteta.

Ka muusika tellimine võib vahel olla negatiivse maiguga, juhul kui see teenib mingit manipuleerimise soovi. Muusika enda keel on abstraktne, seepärast on teda raskem otseselt propaganda teenistusse rakendada.

Kuidas sulle meeldib filmitöö?

Filmitöö on väga huvitav, võib-olla küll ainult seda teha ei tahaks. Ma olen kirjutanud muusikat Sulev Keeduse mängufilmidele, see töö on olnud väga tore. Tööprotsess on selles mõttes huvitav, et terviku nägemus on kellelgi teisel.

Sulev Keedusega koos tööd tehes olen ma punktiirselt teinud kaasa terve filmi loomise protsessi. Olen lugenud stsenaariumi, käinud võtteplatsil, näinud mingeid montaaži etappe. Kui siis filmitegemise lõpu lähedal tuleb kirjutada muusika, siis tuleb seda teha väga kiiresti. Aga kuna ma olen juba protsessis sees, siis on see täiesti võimalik.

Aga kirjutamine animafilmile. Kas see huvitaks?

Animatsioon oleks kindlasti huvitav. See võib olla teistmoodi tegemine. Ma ei ole kindel, kas ma olen osav igasuguse muusika kirjutaja. Kuid kui inimene kutsub mind koostööd tegema, siis on tal ettekujutlus minu loomingust. Ta teab, mis riski ta võtab.

Praegu käivad soome lavastajal Arto Koskinenil väga huvitava dokfilmi võtted, kus jutuks Soome-Eesti suhete hilisajalugu ja seal on välja kuulutatud sinu kirjutatud muusika. Kuidas see töö sinuni jõudis?

Kuulen sellest esimest korda. Võib olla, et need inimesed ei ole veel konkreetse ettepanekuga minuni jõudnud.

Kuidas on ühel heal Eesti heliloojal tööga? Palju tellimusi jagub?

Ma jaksan kirjutada aastas paar suuremat teost ja midagi väiksemat. Aastani 2013 on mul tööplaanid üsna täis. Tegelikult oleks tore vahepeal ka puhata. Kuna jõudlus on piiratud, pean vahel ka ei ütlema.

Aga kui Koskinen oma muusikakirjutamise jutuga tuleb, mis siis saab?

Pean asja tõsiselt kaaluma, kõik sõltub ajaressursist.

Kui palju mängib loomingus kaasa pereelu? Kas kolme lapse emal on vabadust tegeleda loominguga?

Mu lapsed on nüüd küll juba pisut suuremad ja iseseisvamad. Mul on hea toetav abikaasa, mõlemad oleme suures osas vabakutselised. Kahjuks jätavad intensiivsed tööperioodid pere vahel ka vaeslapse ossa. Õnneks on aegu, kus on võimalik ka hingata.

Üks kirjanik on öelnud, et ajaliselt on tema töös üks kolmandik kirjutamist ja kaks kolmandikku kogumist ja mõtlemist. Selline oleks minu jaoks küll ideaalne jaotus.

Miks sulle meeldivad puhkpillid, näiteks mitmesugused flöödid?

Eriline tähelepanu puhkpillidele iseloomustas võib-olla minu varasemaid tegemisi. Viimasel ajal olen kirjutanud üsna palju häälele. Mind huvitab üldse hingamine. Hingamise aspekt on  ka muusikas väga oluline.

Oled kirjutanud teose, mis on lähedane ooperi žanrile. Millal tuleb pärisooper?

Tavapärane ooperi vokaalesteetika tekitab uue muusika kontekstis minus vahest võõristust. Nüüdismuusika teost ei saa päris samamoodi laulda kui Verdit või Puccinit. Mulle on sümpaatne inimese loomulik hääl ja selle väljenduslikkus. Ma arvan, et ka ooperit on võimalik laulda loomulikumal moel, kui seda sageli tehakse.

Sinu loomingut on võrreldud Kaija Saariaho omaga. Kas tema ooperite edu ei tiivusta?

Saariaho muusika meeldib mulle väga. Meeldib tema vokaalile kirjutamine. Tal on kasutada muidugi parimad lauljad, kes on ka väga paindlikud. Samas on ooperites tema muusikakeel muutunud lihtsamaks.

Millised on need teised heliloojad, kes innustavad? Mida nad annavad?

Paljud nendest on tundmatud. Ma naudin ka kiiret ja sädelevat muusikat, aga loomus tõmbab mind pigem aeglase ja väga aeglase muusika poole, kus kehtivad teistsugused alusrütmid. Mu enda muusika on ka pigem sissepoole vaatav. Argipäeva pulssi, linnarütmi on sellest raske leida.

Viimasel ajal on hakatud rääkima kaunite kunstide marginaliseerumisest Eestis. Mis sa arvad sellest?

Tegemist on üleüldise protsessiga – mateeria on omandamas inimeste jaoks erilist tähendust. Kõik, mis otsest heaolu ja rikkust ei too, kipub fookusest välja jääma. Praegu on selline materialistlik periood. Ja muusika ei tegele selle substantsiga.

Aga mida tuleks teha?

Ma ei näe muud võimalust kui jääda enda juurde, teha võimalikult hästi seda, mida ma teen. Mitte anda järele.

Mul ei ole olemas retsepti, kuidas tuleks kultuuripoliitika alal toimida. Mul ei ole välja pakkuda oma terviklikku visiooni sellel alal, aga üldine laiem nägemus võiks ju kusagil olla. Materialism peletab visioonid eemale. Me kõik osaleme selles protsessis, vastutame selle eest. Tunnistada nende probleemide olemasolu on ka asi.

Kuidas kõnetada inimesi oma loominguga?

Loodan, et minu teoste esitustele tulevad need inimesed, kellele need teosed midagi tähendavad. Ja mul on muidugi hea meel, kui nad on tulnud ja see muusika neid puudutab.

Aga võivad tulla needki, kes ei tea midagi oodata. Ehk kogevad nad midagi uut. Ei maksa alahinnata väikeste tegude toimimist.

Mida annab muusikakompositsiooni pedagoogitöö muusikaakadeemias?

Ma näen oma rolli õpetajana inimese toetamises. Saan oma kogemuste piires anda tuge ja nõu. Mul ei ole mingit ranget meetodit. Kompositsiooni õpetamine on väga individuaalne ja isiklik tegevus. Püüan olla kohal ja avatud. Ja õpin ka ise pidevalt juurde. Meil on väga erinevas eas õpilasi. Mõni mu õpilane on peaaegu sama vana kui mina, mõni see-eest väga noor. Igast põlvkonnast võib leida endale mõttekaaslasi.

Muusikaakadeemia on muutunud väga rahvusvaheliseks.

Meil on tõepoolest palju välismaalasi. Meie osakonnas on olnud tudengeid Islandilt, Ameerika Ühendriikidest, Hispaaniast, Itaaliast ja ka mujalt. Igal tudengil on omad põhjused, miks nad just Eestisse õppima tahavad asuda.  Küllap siis on siin midagi sellist, mida mujal ei leia.

Võib-olla huvitab inimesi eesti koorilaulutraditsioon?

On neidki, keda huvitab koorilaul ja Veljo Tormis. Nemad tulevad sageli koorijuhtimist õppima. Mulle tundub, et selline avanemine annab meile palju juurde.

Kes ta on ?

Helena Tulve

helilooja

Eluloolist

Sündinud 28. aprillil 1972 Tartus.

Õppis kompositsiooni Alo Põldmäe juures Tallinna muusikakeskkoolis.

1989–1992 Eesti muusikaakadeemias, olles Erkki-Sven Tüüri seni ainus õpilane.

1994. aastal lõpetas Pariisi kõrgema konservatooriumi premier prix’ga.

1993–1996 täiendas end samas gregooriuse laulu ja traditsioonilise muusika alal.

Aastast 2000 on Helena Tulve Eesti muusika- ja teatriakadeemia kompositsiooniõppejõud.

Looming

Tulve varasemas loomingus domineerib meloodiline materjal, hilisemas on suur rõhk kammermuusikal. Tema heliloomingus leiab tihti prantsuse spektraalmuusikat, gregooriuse koraali, IRCAM-i eksperimente ja idamaise muusika jooni. Enam kui traditsioonilised väljendusvahendid, nagu meloodia, rütm, harmoonia, huvitab teda toorheli, selle tekkimine, muundumine ja kadumine. Kirjutanud ka suurvorme.

Helena Tulve teoseid on esitatud paljudes Euroopa maades, USA-s ja Kanadas ning mitmel festivalil.

Tunnustused

2000 Heino Elleri muusikapreemia

2004. aasta ema valimiste üks neljast finalistist

2004 Eesti aasta muusik

2004 Valgetähe V klass

2006 SA Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia

2006 Monaco printsi Pierre’i fondi heliloomingu auhind teose eest „Reyah hadas ’ala”

2006 orkestriteos „Sula” pälvis ISCM-CASH Young Composers Awardi, „In a nakht fun yeridah” pälvis festivali „Eesti muusika päevad 2006” heliloojapreemia.