Klassikaline täika ehk täiturg ehk kirbuturg ehk kirbukas on ajast aega tähendanud eelkõige vanakraamiga kauplemist. 21. sajandi lapsevanemad seevastu kogunevad eesmärgiga vahetada-müüa-osta kõike seda, mis on seotud väikese inimese suureks kasvatamisega: riideid, jalanõusid, mänguasju, raamatuid, mööblit, tarbeesemeid, abivahendeid. Sündimus on Eestis teatavasti praegu hea, ostujõud seevastu kehvake. Niisiis on kirbuturg omamoodi sotsiaalne tellimus või projekt – kuidas soovite.

Kui Kadi Melzar kolm aastat tagasi Keilas Rõõmsat Kirbukat korraldama hakkas, pidas ta silmas midagi sellist, nagu on Ameerikas nii menukad garaažimüügid (teate küll, nagu „Meeleheitel koduperenaistes”). Esimene enam-vähem nii läkski, nüüd on ettevõtmine kasvanud suureks platsitäikaks, mida on suvel kavas pidada vähemalt kord kuus.

Muul ajal on keerulisem, sest Melzar pole garaažimüügi tüüpi täikast päris lõpuni loobunud – otse platsile müüma peab saama sõita autoga, avada pagasiluugi ja sättida sealsamas nänni välja. Kes muidugi nii tahab. Ja kuigi Rõõmsat Kirbukat ei piiritle täpsustus „lasteasjad”, on neid seal tavaliselt kõige rohkem. Suuremad lapsed müüvad ise oma riideülejääke, väiksemate omadega kauplevad emad. Vaieldamatu täikahitt arvukuse poolest on mänguasjad, otsituimad asjad aga poisteriided.

Paned end kirja, maksad ühe euro, sõidad autoga otse platsile, müügiloa ja linnavalitsusega kooskõlastuse pärast muretsema ei pea, valgustas Melzar seda, mis täna Keilas toimub. „Rahvale meeldib, see on hea ajaveetmise vorm. Pealegi on ikka väga palju neid, kel on üliodavat ostmisvõimalust eluliselt vaja,” teab kiirabitöötajast organisaator oma kogemustest öelda.

 Kauple või koduaias

Hakkaja täituruaktivist ajab korda müügi- ja avaliku ürituse korraldamise load. See pole sugugi nii väike asi, kui kõrvalisele võib tunduda.

Kontrolltelefonikõne Tallinna Lasnamäe linnaosavalitsusse kinnitab, et omavalitsusele kuuluval tänaval, haljas­alal, platsil vm kauplemiseks – ka siis, kui oled „eraisikust ema” – on vaja müügiluba. Pealinnas näiteks maksab päeva müügipilet 3,2 eurot, omavalitsuseti on see väga erinev. Lihtsam on kaup välja laduda seal, kus korraldajad on kõige eest juba ise hoolitsenud. Või näiteks isiklikul maalapil, majaelanike loal koduhoovis või müügiluba omava ettevõtte pinnal.

Mõlemat varianti on emmedele-issidele pakkunud Tartus asuv Lelula perekeskus, kes seitse aastat tagasi hakkas lasteasjade kirbuturgu korraldama Anne noortekeskuse ruumes ja õues. Paar suve kaubeldi ka Supilinnas, ühe sõbraliku pere koduaias. Nüüd too pere enam seal ei ela ja suure heameelega kasutatakse teist tasuta varianti, mille pakkus välja Eedeni kaubanduskeskus. Eeden ise on täikalistele üles seadnud 10–12 lauda, peale selle saab pakutava panna keskuses asuvatele pinkidele. Sekka näeb igasuguseid muid koduseid aluseid, millest menukamad näivad olevat pesurestid, räägib perekeskuse vabatahtlik ja kirbuturu korraldaja Monika Mägi. Kahe lapse ema haaras ohjad ikka selsamal klassikalisel põhjusel: alatasa on vaja suuremaid rõivaid-jalatseid. Nüüdseks käivad lapsevanemad kirbuturgu Eedenis pidamas igal kuul, müüjaid on Monika hinnangul 40–50 ringis, kellest paljud käivad täikadel juba aastaid.

Otsi mõttekaaslasi!

Aeg-ajalt peetava kirbuturu kasulikkust oma ärile on mõistetud ning tasuta kauplemispinda on jaganud mõnigi kaubanduskeskus. Rääkimata rahva- ja seltsimajadest, kes oskavad kirbuturulistest siirast rõõmu tunda.

„Üks korraldajatest sai rahvamaja nõusse, et me kas nende platsi või ruume kasutada saaksime,” rääkis üks Kadrina kevadise lasteasjade kirbuturu tegijaid Tiia Leis. „Hiljem annetas iga kaupleja kaks eurot rahvamajale.”

Kesise sissetuleku puhul pole summa ülemäära väike, aga kindlasti mitte ka ülemäära suur. Kesise sellepärast, et rahvast tuli ostma-vahetama palju vähem, kui loodeti ja oodati. Seevastu naabrid Tamsalus on alati silma paistnud rohkearvuliste täikadega. „Mine võta kinni, miks see nii on,” nendib Leis.

Kirbuturu seadus number üks on Monika Mäe sõnul see, et asjad, mida müüd ja vahetad, peavad olema OMAD. Ettevõtluse koht pole täikal, seal müüakse sümboolse hinna eest seda, mida endal enam vaja pole. Või on sel juhul õigem öelda, et antakse ära, sest kirbuturul käimise mõte ei ole teenida. Sekka satub neidki, kes pakuvad oma träni seas uusi asju. Neid täikalised enda seas näha ei taha.

„Üldiselt saavad inimesed kirbuturu reeglitest ja toimimisest aru ning on need omaks võtnud,” tõdeb Karin Moisar, kes veab kirbuturgu Raplamaal Valtus. „Ei ole märganud, et keegi müünuks kõlbmatuid esemeid. Asjad on kulunud ja kantud, aga puhtad ning hind vääriline. Kastide viisi on jagamiseks tasuta asju.” Kuid mitte alati ei tähenda oma asjadest edukalt vabanemine kirbuturul seda, et koju ruumi juurde tuleb: „Viimati sattus Valtus lasteasjade kirbuturg Türi lillelaadaga samale ajale. Mis tähendas, et kauplejate seas oli vaid üks-kaks täiskasvanut, ülejäänud kõik lapsed,” meenutab Moisar. „Poeg läks kastitäie mänguasjadega, mis enne hoolega kodus välja sorteeriti. Tagasi tuli samuti kastitäiega: eduka tehingu tulemusel oli ta endale igavaks muutunud lelud uute vastu välja vahetanud,” naerab ta. 

Kirbuturu parim tehing

Kadi,

kahe tütre ema:

peotäis sipupükse, 10 senti tükk.

Triinu,

kahe poja ema:

lapsetool jalgrattale, üks euro.

Hanna,

tütre ema:

pluus Hello Kitty fännile ühe euro eest.

Reet,

kolme poja ema:

sain 25 krooni eest lahti suurest kotitäiest ärakantud titariietest.

Stiina,

tütre ema:

juba kolmas väikseks jäänud kummikupaar sai Telliskivi kirbuturul suurema vastu välja vahetatud.

Kea,

poja ema:

pidin rõõmust pilvedesse hüppama, kui üks tore isa oli nõus mu lapsele väikseks jäänud, kuid ülikorraliku kombeka 200 krooniga ära ostma – mu suurim tehing.

Kust saab teavet?

Vaata: www.perekool.ee; www.perefoorum.ee, www.laadakaup.ee; www.maaleht.ee; omavalitsuste kodulehed, suhtlusportaalid.

Järgmised kindlad täikad: täna kella 16-ni Rõõmus Kirbukas Keilas, 13. juulil Tartus Eedenis, Ülejõe täika Pärnus igal nädalal kolmapäevast pühapäevani, Emajõe kirbuturg laupäeviti kuni septembrikuuni