Võitja ei saanud temast juhuslikult, sest eelmisel aastal jäi ta viiendaks ja võttis seekord eesmärgiks jõuda esikolmikusse. Läks aga nii hästi, et tuli esikoht. Teiseks jäi Imre Rõõs 1 226 905 ja kolmandaks Tarmo Baranovski 1 140 167 sammuga.

Jezovi pere on aga harrastus­­sportimise nii tõsiselt ette võtnud, et järgmine kord lubab Aleksandrile konkurentsi pakkuda ka elukaaslane Pille.  

Äratus on kell 5, tööle jõuab ta kell 6. Kui ilm on ilus, sõidab ta rattaga tööpostile, mis on kodust seitsme kilomeetri kaugusel.

Kaheksatunnise tööpäeva jooksul teeb ta umbes 20 000 – 23 000 sammu.

Aleksander töötab Nefab Pa­cka­­ging OÜ-s kvaliteedi kontrollijana, seega peab päeva jooksul palju liikuma.

Töölt koju minnes ootavad teda kolmeaastased kaksikud Helena ja Karola. Esmalt jalutavad nad poodi, mis, tõsi küll, on kodule lähedal.

Pärastlõunal käib perekond lastega maailma avastamas. Kuna Helena ja Karola majaesisest mänguväljakust tüdinenud, jalutavad nad mööda linna ja otsivad põnevaid mänguväljakuid. Väga meeldib jalutada Pirita tee ääres, lapsed vaatavad Russalkat, keda nad peavad oma printsessiks. Veel meeldib neile metsas ringi uudistada, ka sinna on kodust jupp maad. Lastega jalutades koguneb 5000–7000 sammu.

Argipäeva õhtuti sõidab võitja rattaga Pirita terviseradadel 15–25 km, nädalavahetustel võtab ette 80 km ringi, mis algab kodu juurest Lasnamäelt, kulgeb laululava juurest Viimsisse, sealt Maardusse, Lagedisse ja koju tagasi. Vihmaste ilmadega asendab ta ratta velotrenažööriga. „Piisavalt häid rattateid veel Tallinnas ei ole, Lasnamäelt Piritale saada on ikkagi tükk tegu, sest autojuhid ei ole veel päriselt ratturitega arvestama hakanud,” tõdeb Aleksander.